Ehk siis. Taas olen tööl tee-ehituses, seekord juba vaat et spetsialistina meie perefirmas. Esimene palk on käes ja pankrot enam ei ahista mind. Mis veel toredam, saan ärgata suisa tunni võrra hiljem kui traataia taga Tapal :)
Niisiis, hetkel ehitame Viljandi külje all Viiratsis kõnniteed, suuremalt jaolt on asi valmis. Aga sõidutee äärde tuleb samuti äärekivi panna, iga kivi kaalub 80 (100?) kg, nii et 300 meetri kohta peame tõstma kohale 24-30 tonni kive. Ja see pole veel kõik. Mutid tahavad kõnniteid jms jama oma kortermajade vahele, tundub et tööd on jõuludeni. Vähemalt on tasu sobiv.
Tööinimesena mul muidugi vaba aega väga ei teki, olin ka tänasel laupäeval tööl, aga luban, et lähima 2-3 nädala jooksul satun ka Tartusse.
Seniks kainet meelt, külma kõhtu ja head 9. juunit!
P.S Ahjaa, läks meelest lisada, et sügisel kohtate mind kindlasti taas Vanemuise 46 (oli ju, eks?) ja Ravila ja Tähe 4 hoonetes kõrgemaid teadusi omandamas. Eeldusel muidugi et ma hommikul viitsin kohale minna.
***
9. juuni 2012
21. aprill 2012
Ee, tere?
Viimasest postist on päris pikk aeg möödas, aga järsku tuli kirjutamise tunne peale jälle. Kuna ma pole ammu harjutanud, siis ei pruugi paigas olla grammatika ega ka terav sarkasm ja teravused.
Sõjavägi on nüüd minu jaoks minevik, halb unenägu... KAKi (Kaitseväe arstlik komisjon) otsuse kohaselt Tegevteenistuseks mittekõlblik, kustutada kaitseväekohuslaste registrist. Vaaaaat nii. 9 kuud ja mõned päevad veetsin Tapa paralleeluniversumis, kus ühed mehed on teistest paremad, kus pead nende paremate igat käsku täitma ja nii edasi. Üldiselt on arusaadav, et sõjaline väljaõpe on vajalik, aga! Koostööd ülemate ja alluvate vahel pole, ülemad nussivad alluvaid ning nii ei olegi alluvatel motivatsiooni õppida ning lõpuks tekib tunne, et milleks pingutada, nagunii läheb kõik pekki. Süsteemis sees oldud ajaga sain aru, et on vaja põhjalikku reformi. Aga see pole postituse teemaks.
Olen vabaduses olnud peaaegu kaks nädalat, puhata on hea :) Keegi võiks nüüd need kaitseväe-teemalised unenäod ka kõrvaldada.
Hetkel siis olesklen Tallinnas, ootan järgmist kolmapäeva - Öölaulupidu Tartus. Eepiline orgukogunemine on ilmselt aprilli tähtsündmus. Hoolimata sellest et mind on tabanud igakevadine õnnetus nimega Pankrott, lähen ma sellele üritusele kasvõi jala.
Kassitoomel näeme!
***
Sõjavägi on nüüd minu jaoks minevik, halb unenägu... KAKi (Kaitseväe arstlik komisjon) otsuse kohaselt Tegevteenistuseks mittekõlblik, kustutada kaitseväekohuslaste registrist. Vaaaaat nii. 9 kuud ja mõned päevad veetsin Tapa paralleeluniversumis, kus ühed mehed on teistest paremad, kus pead nende paremate igat käsku täitma ja nii edasi. Üldiselt on arusaadav, et sõjaline väljaõpe on vajalik, aga! Koostööd ülemate ja alluvate vahel pole, ülemad nussivad alluvaid ning nii ei olegi alluvatel motivatsiooni õppida ning lõpuks tekib tunne, et milleks pingutada, nagunii läheb kõik pekki. Süsteemis sees oldud ajaga sain aru, et on vaja põhjalikku reformi. Aga see pole postituse teemaks.
Olen vabaduses olnud peaaegu kaks nädalat, puhata on hea :) Keegi võiks nüüd need kaitseväe-teemalised unenäod ka kõrvaldada.
Hetkel siis olesklen Tallinnas, ootan järgmist kolmapäeva - Öölaulupidu Tartus. Eepiline orgukogunemine on ilmselt aprilli tähtsündmus. Hoolimata sellest et mind on tabanud igakevadine õnnetus nimega Pankrott, lähen ma sellele üritusele kasvõi jala.
Kassitoomel näeme!
***
Tellimine:
Postitused (Atom)