Sünnipäev...

On üks kord aastas, la la laa, kuidas need laulusõnad olidki... Ei mäleta. Enivei, täna ehk eile oli Meelise sünna, mida sai ikka korralikult tähistatud, kuigi Kellukest ei olnud. See-eest oli meiega Pille, kuigi ka tema väsis üsna ruttu ära.

Päev algas kahetunnise hommikusöögiga ning vist esimest korda sel aastal jõin hommikul teed. Peaasjalikult oli see tingitud sellest, et mul normaalseid hommikusöögimaterjale polnud ja sõin küpsiseid ja mandariine. Hea teed kõrvale rüübata.

Lõunal kitarriga Anni juurde, küll üürikeseks ajaks. Mind vahitakse tänaval niigi, aga kui veel kitarr kaenlas on, siis oi-oi. Anni pool sain leiget teed. Üldsegi olen ma täna väga palju teed joonud, vähemalt 5 tassi. Endorfiinilaks missugune.

Meelis on nüüd MägiAivar, kingitud nuga on tõesti kasulik tööriist... Deem, oleks pidanud duct tape rulli ka kinkima, oleks komplekt täiuslik! Head mõtted tulevad ikka liiga hilja. Aga kaart sai ka võimas, stiilne ja nii... Karp samuti, mõnusad Norsefire/natside/anarhia värvikombinatsioonid olid - must ja punane, karbi põhja all ka pisut valget... Sponsoriteks olid meil Oilio, Alati ja Odavalt ning Tarmo, kelle näopilti me kahjuks karbile ei kleepinud.

Pärast Aliase-mängu, mille võitis Kirke-Katu tiim, siirdusime jalutuskäigule. Ma sain jõhkralt peksa... Meelis ja Raul sõna otseses mõttes andsid mulle pasunasse, korduvalt... ja kägistasid! Tore, et mul sellised sõbrad on... No pole hullu, see ei olnud eriti valus ega midagi. Kassitoomel juhtus siis see lugu. Kelgutada tahtsime ka seal, aga mäeküljed olid väga ohtliku ilmega. Pealegi polnud meil kelku, nüüd siiski osa kelgust on. Läksime edasi ning tekkis tavapärane inimkett, mille jaoks Tartu kõnniteed küll pisut kitsaks jäävad... Tore nonetheless.

Taaskord Struwesse jõudes saime sipelgakooki, mis oli ikka päris hea. Kui koostada kookide edetabel, mida ma elu jooksul söönud olen, siis oleks see kook päris kõrgel kohal, vast esikolmikus... Järgnes lesimine, taustaks briti krimisari... vist, jättis vähemalt sellise mulje. Uni sai tahtejõust võitu (no mis sa selle 1-se willpoweriga ikka peale hakkad, isegi Meelise 50-mistanüüdoligi ei pidanud vastu) ja kobisime igaüks oma koju magama. Peale Anni, kes magab täna Kirke juures, mida iganes see ka tähendaks...

Ja siin ma olen. Kell 2 kirjutan ajaveebi, et mälu kunagi tulevikus värskendada või et kellelgi oleks midagi lugeda... 12 tunni pärast on tõenäoliselt porgandi- ja lillkapsaostu laks, et peol vol.2 oleks midagi orgaanilist näksida.

Leegitsevaid silmi!

***

Terekest.

Elasingi jõulud üle, kuigi sain päris palju autoga sõita... Mu sõidustiil on natuke fatalistlik, eks ole, aga ainult seal, kus teisi liiklejaid ei ole. See tähendab, et isa kontori juures platsil sai külglibisemisi proovitud päris palju ja eile sõitsin Jõgevalt Tartusse enamuse maast.

Mingeid pidusid küll ei toimunud sellel aastal... Jõulud olid nagu tavaline päev. Nojah. Kingitusi ma ka ei saanud, päriselt, siiani pole veel ühtegi saanud... Plaanis on küll isalt vesipiibu jaoks raha küsida... Aga ikkagi päris imelikud jõulud sel aastal.

Eile käisin jälle jalutamas, nagu ikka... 2 tundi on norm. Ja trend jätkub - alati tullakse tänaval minuga rääkima, kas siis tuld paluma vms... Seekord tahtis üks tüüp algul minuga kesklinnast Juku poeni jalutada, ja kui ma ütlesin, et ei lähe sinnamaani, vaid pööran kohe ära, siis kutsus oma seltskonnaga kaarte mängima kuhugi... Ma oleks peaaegu et läinudki, aga see poleks vist väga mõistlik tegu olnud, pealegi oli mul kodus tegemist... Selline lugu siis. Üks purjus tädi tahtis mu käest suitsu saada, aga kuna mul suitsu pole juba ammu, siis ei saanud. See vallandas sõimumulina, mis koosnes ühest sõnast, "idioot"... Ikka päris mitu korda karjus, et ma olen idioot...

Jalutades on hea omi mõtteid mõelda, nagu ka kitarri mängides ja nii edasi, you get the point... 2 tundi möödub päris kiiresti. Ja kui on, millest mõelda, seda enam. Elu mõtte otsimisest ma siiski loobusin, Universumi olemuse uurimisest ka. Liiga keerulised teemad. Kuigi elu mõte on paljude religioonide ja filosoofiate poolt sõnastatud. Minu lemmik on budismi elu mõtte sõnastus - the primary purpose of life is to end suffering. Ei, see ei tähenda suitsiidi, vaid loobumist klammerdumast asjade külge, mis ei kesta - materiaalsed asjad, tervis, sõbrad... Aga kes tahaks neist asjadest loobuda? Võibolla on kannatamine parem...

Ega suurt midagi vahepeal toimunud ei olegi... Inimesed on kuhugi kadunud, khm, tähendab msnis pole ammu kedagi kohanud... Katu rääkis ükspäev, aga ma jäin vastamisega hiljaks... Meelise ja Anniga sai eile räägitud. Muidu vahepeal vist rohkem kontakti polegi olnud. Jõulud on ikka väga vaikne aeg, ja tegelikult ka päris igav. Sellist jõulutunnet, nagu lapsepõlves oli, enam pole.

***

Tobitaja...

Kolmapäevast algas väga kummaline eksperiment, nimelt mingi spontaansusehetke ajel otsustasin ma, et teen 3 pakki suitsu... Mitte et mulle suitsetamine meeldiks või oleks see minu silmis üldse tegemist vääriv tegevus, vaid ma lihtsalt proovin ja siis tean, mis värk on. Mulle pole kunagi suitsetamine meeldinud, aga kuidas teha maha midagi, millest eriti palju ei tea? Kogemus on see, mis loeb...

Igatahes, mingi nipiga on Meelis ka nõus suitsu tegema, täpsemalt homme... Või kuna kell on just üle 12 liikumas, siis täna, esmaspäeval. Tal on isegi mingid 2 isekeeratud sigaretti, mida ta just selliseks puhuks on hoidnud.

Niisiis, siiamaani olen ma suitsetamisest nii palju aru saanud, et:

1. Talvel külmuvad käed väga ära. Jama.
2. Suitsetamise ajal on hea omi mõtteid mõlgutada. Tore. Aga samas vesipiibuga on ka nii, ja pidi ohutum olema. Kitarriga samamoodi.
3. Raha kulub ikka päris palju, mulle läksid 3 pakki maksma täpselt 88.50.
4. Ma haisen nagu tuhatoos.... Ei ole tore.
5. Mingis mõttes ajaviide. Üleeile pidin raudteejaamas sõpra ootama... Muidu oleks käed taskus seisnud, aga seekord seisin, suits ees... Suur vahe, eks ole...
6. Toas tehes, kus õhuvoole eriti pole, kipub suits silma ja on üpris valus... Jama.

Siia lisaks muidugi keskkonna reostamine jne, aga ma isiklikult viskan konid prügikasti, mitte tänavale... Isegi põlenud tikud panen toosi tagasi. Siiski, suitsetamisel on päris palju miinuseid ja ütleme, et 1 ja pool plussi... Ajaviiteid on ka paremaid.

Niiet ma olen jah päris paha olnud viimastel päevadel. Damn me. Peaaegu pakk on veel alles... Ei tea, kas saame selle Meelisega ära lahendatud? Tema filosoofia oli, et ta suitsetab, kui see talle midagi maksma ei lähe ja pakub hea sõber :)

Rõõmsamatel teemadel siis niipalju, et varsti on JÕULUD! See tähendab pidusid perekonna ja sõpradega... Sööminguid ja võibolla kellelegi ka joominguid... Aga jäänud on veel 2 päeva paksu küpsisevarga saabumiseni. Ma võiks ming jõuluteemalise luuletuse teha, aga need Limonaadi pudelitele pandud luuletused on igasuguse jõululuule isu viinud.

Igatahes, siin blogis vist enne jõulude lõppu uusi poste oodata pole, nii et...

Häid jõule! Ja kingisadu...

****************************

Ootus, lootus ja olemine...

Jõudsin just päris huvitavalt jalutuskäigult tagasi...

Esiteks inimesed on mulle tänaval naeratama hakanud järsku, pärast keemiatööd märkasin... Meelise teooria on muidugi see, et nad naeravad lihtsalt mu üle, mitte ei naerata mingitel muudel põhjustel... Aga see on siiski tore, naeratus muudab ometigi päeva helgemaks.

Kassitoomel toimus midagi lahingu taolist... Pakun huupi, et Esimese maailmasõja kanti paigutub see stsenaarium. Varsti on siis oodata selleteemalist näidendit, tõenäoliselt Kassitoomel... Teoreetiliselt... Igatahes vinge vaatepilt, kuidas keset tulist lahingut inimesed prügikottidega liugu lasevad, otse risttule vahele...

Mingil hetkel Barclay pargi kandis tundus mulle, et keegi naerab mu selja taga... Pöörasin ümber, aga kedagi polnudki. Väga veider, väga veider tõepoolest. Kas ma hakkan segase(ma)ks minema või kummitas mind tõepoolest mingi daami vaim? The truth is out there...

Ma leidsin Mänguasjamuuseumi üles, või vähemalt ma arvan nii. Krooksu kandis jalutades meenus mulle järsku lapsepõlv, mil tädi ja emaga muuseumis käisime ja Krooksus mingit rohelist jäätist sain... Mänguasjamuuseumi silti ma küll kusagil ei näinud, aga kant tundus õige. Kahtlane. Ja õppetunni sain ka, et kaldega munakivitee on jäätununa kuradi ohtlik.

Aa, ja mõtted, mis sellise jalutuskäigu ajal peast läbi käivad... 2 tundi värskes õhus Toomemägede ja puude vahel liivatud teel jalutades on ikka aega, et elu üle mõelda.
Ning ma olen kuulnud freestyle räpist, kus sõnad kohapeal välja mõeldakse ja öeldakse, aga freestyle luuletamine on ka päris tore...

In other news, eile alustasin sellise "projektiga", et laen Youtube keskkonda Vennaskonna lugusid... Neid on seal siiani häbiväärselt vähe, enamasti populaarsemad... Niisiis, esimest saab näha/kuulata siit : http://www.youtube.com/watch?v=4CD_H7SzUJA ... Nimeks "Mälestus Tuhmub". Loodan, et nad ei pahanda...

Üldse väga huvitavaid juhtumusi on tänasesse päeva mahtunud. Meelise pool sain määdzikut mängida, jõin 4 tassi teed ja sain oma statistika töö prindituna ja köidetuna kätte. Aitäh! Hiljem kesklinnas, teel kes eksamit tegema, kes koju õppima, tuli üks habemik kerjusestiilis tüüp meiega rääkima... Teemaks see, kas kerjamine on ettevõtlus. No ei ole... Kerjamine on pigem inimestele teadaandmine, et oh, oleks tore, kui paar krooni viskaks... Meelis tsipa kardab selliseid tänaval ligiastuvaid jutukaid tüüpe... Jaa, oli kord juhtum, kui mingi tüüp tuli temaga teel poodi rääkima ja rääkis kuni poodi jõudmiseni... Pidavat kohutav olema :)

Ema on ka endiselt tore, täna tõi ta mulle sussid, märkmiku, villased sokid, piparkooke, ajalehe ja
liniku... Natuke poputamine, aga samas jättis ta mulle ka märkme karmi käsuga "Korista!"...

Igatahes, naeratusi ja häid mõtteid kõigile!

***

Jäine vihm

Täna on 17. detsember... Hommikul saatsin isale sünnipäevaõnnitlused ja valmistusin mataks. Tellisin küttepuud ja tassisin kuuri. Õppisin ja puhkasin.

17. detsember... Möödas on kuu 17. novembrist. Kuid miski pole muutunud.

Naljakas, täna sadas jäist vihma... Ja sadama hakkas just siis, kui otsustasin jalutama minna. Kuidagi kõrgemalt poolt määratud ilm näis olevat. Kokkusattumusi pole olemas, eks ole.

Head jõuluaega kõigile!

***

"Jäämägi otse ees!"

Tulekul on 2 kontrolltööd, osaeksam, mata statisitika tähtaeg ja keemia netitestid... Kui mina oleks Titanic, oleks need jäämäed. Kuidagi pean proovima neist mööda laveerida (mis ei oleks tegelikult vist mõistlik, kuna need jäämäed on erilised, ka möödapääsenuna on neil võime mind põhja lasta) VÕI loodan, et laevakere vastu peab ja rammin neist otse läbi (nende kõigi korralik ja õigeaegne tegemine lootuses, et punkte piisavalt saan). Üks kuradi pikk lause. Ma peakski kohe nüüd õppima hakkama, aga pole ammu blogi kirjutanud. Ja õppimine on minu asjad-mida-teha listis päris põhjas. Jõulupidu on kusagil keskel, aga täna oli tantsutrenn, see on seal tipu lähedal... Niiet peole ei jõudnud.

Eile öösel oli mul plaan magama minna, aga mõtlesin, et kirjutaks luuletused arvutisse ümber. Poolteist tundi hiljem hakkas juba silm kinni vajuma, aga valmis ta oli. Luuleraamatust sain ka täna lahti, aga heas mõttes, mitte et see oleks olnud midagi, millest väga tahaks lahti saada. Aga sai Katjale üle antud.

Väga mitmed-setmed targad mehed ja naised on läbi ajaloo öelnud selliseid toredusi nagu "Õppida, õppida ja veelkord õppida!" (Lenin) ja "Õpitu saadab Sind kogu elu" jne... Kõik nad on sellele tõdemusele jõudnud PÄRAST seda, kui neile lõpuks kohale jõuab, et oleks minevikus rohkem õppima pidanud. Tagantjärele tarkus on ka tarkus. Nii ka mina... Ma TEAN, et peaks õppima... Osa minust soovibki seda teha, osa aga niisama logeleda või tegeleda listis kõrgemal olevate asjadega. Kurat ja ingel minus.

Ahjah, täna oli ju tantsimine... Katja ja minu viimane... Neljapäeval on veel üks trenn, aga tema on selleks ajaks juba Võrus. Niiet daamid, võtke järjekorda... Anyone...? Hellloooo?

Kuna kell on alles 10, siis on selline diil, et hakkangi õppima, kui just... Jaa, msn. Okei, hommikul ka aega... Vist. Aga mulle meeldibki nii, olen alati õppinud siis, kui aega on vähe jäänud, siis ma ikka pingutan ka.

**********************************************

QWERTY

Tagasi Tartus...

Jõgevalgi oli seekord päris tore, vaatasime vennaga Heroese viimast osa... Nii tore temast, et ta selle vaatamisega niikaua ootab, kuni mina ükskord sinna jõuan :D ... Jah, me oleme palju paremini hakanud läbi saama pärast seda, kui ma Tartusse tulin. Muidu kaklesime nagu vennad ikka. Autoga sõitsime ka koos täna, õpetasin teda ja värki. Tal tuli esimese korra kohta üsna hästi välja, tubli.

Praeguseks pea 4 tundi msnis klõbistanud... Kvaliteetaeg, kas teate. Nüüd filmi vaatama, kitarri mängima ja riläksima... Seekord filosoofiat ega midagi mõistlikku ei tule. Selle asemel:





*****************************************

On, millest rääkida

Nii ütleb plakat mu seinal, tegu siis Eesti Kaitseväe promoga. Noh, mina ei pea veel aastani 2011 kusagil metsa all poris roomama... või siiski, ma olen ju bioloog, meil on metsapraksid. On, millest rääkida.

Raskeks läheb selle keemiaga... Ma täitsa hea meelega kukuks läbi ja õpiks korralikult asja selgeks... Vana ja kulunud küsimus on: "Kui Sa saaks ajas tagasi minna, siis mida Sa muudaks?" Mina isiklikult ei muudaks midagi, kõik kogemused, ka negatiivsed (samas, kas on olemas "negatiivseid" kogemusi?) loovad Sinu... Kogemustest õpid, kogemuste najal tuginevad Sinu edasised otsused jne. Filmis V for Vendetta on peategelane V selline nagu ta on just "tänu" eksperimentidele, mida inimeste peal läbi viidi, nende kohutavate asjadele, mida temaga tehti.

V: What was done to me, created me. It's the basic principle of the Universe, every action will create an equal and opposing reaction.
Evey: Is that how you see it? Like an equation?
V: What was done to me, was monstrous.
Evey: Then they created a monster.
Vaikus ...

Eile vaatasin "Groundhog Day"-d. Kindlasti on kõik seda näinud, mees ärkab üha uuesti ja uuesti samas päevas, ei aita enesetapp ega miski, ikka on järgmisel hommikul sama päev. Mida teha? Kõike, mis pähe tuleb, on esimene vastus. Kui tänane kolmapäev jääks korduma, siis kindlasti õpiksin kõvasti keemiat, käiksin n arv kordi mata kontrolltööd tegemas (millesse ma täna ei jõudnud, arvasin, et järgmisel kolmapäeval), et kõik selgeks saada ja küsimusi ette näha, kuulaksin muusikat, õpiks mõnda pilli mängima (nagu ka Phil filmis), lihtsalt teeks kõike, milleks seni aega või julgust ei olnud. Ning voila! Tainapeast saab kui mitte tarkpea, siis vähemalt puupea.

Lühikokkuvõte:

• Bioloog=metsas roomamine
• Õpiks keemiat
  
• Kogemused loovad Sinu
• Korduv päev=võimalus teha seda, mida varem ei julgenud või polnud aega

Ja nii ongi.

Statistika näitab, et...

... 10-st statistikatööd tegevatest üliõpilastest 8-le saab see saatuslikuks.

Nädalavahetus möödus statistikatähe all, laupäeval küll vähem, sest Meelisel oli see Treffneri ball. Pühapäeval siis hommikust õhtuni, siiski vahepeal ka maagiat mängides. Saigi täitsa valmis see exceli pool. Õhtul Anni poole filmi vaatama, et siis The One oli muuviks. Paralleeluniverusid, kung fu ja märul. Kena :) Hea muusika on ka filmis...

Vahepeal viis Anni küüliku minu poolt ära (jah, mul oli lausa 24 tundi üks igavesti kuri lemmikloom, kelle käest ka hammustada sain). Koduvõtmed palusin Annil mu ukse kõrvale kappi panna... Tol hetkel tundus see geniaalse plaanina, aga öösel koju jõudes avastasin, alt on uks lukus. Ilmselt oli asi mustas kassis, kes koduteel üle tee meie eest jooksis... Aiavärava metall-lingi suutsin ka ära lõhkuda. Okei, vantsisin siis Annelinna ja Meelise poole ööseks.

Hommikul oli kindel plaan loengusse minna, aga ei tulnud sellest välja midagi. Andestust.

Selline lihtne elukene ongi.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

Mormooniste, õige nimega Vant

Täna oli üle mingi aja, pole vist väga pikk teine, suurema seltskonnaga jalutuskäik. "Suurem" algab 4-st, eks ole. Meie jalutuskäigu organisaator, A. Aasa tahtis pärast põhjalikku korraldamist ise alt ära hüpata, et kodus lindude kohta teadmisi ammutada... Ei, zooloogia on tore, aga jalutamisega seda võrrelda ei saa. Igatahes, pärast päris tõsist moosimist otsustas ta siiski kaasa lüüa. Struwe elukatega oli palju lihtsam, Katja ja Katu olid kohe nõus, hoolimata Katja homsest eksamist... Meelis ka alguses nalja pärast blokkis, siis leebus ja hiljem blokkis jälle. Minu veenmisoskustele pidi ta lõpuks ikkagi alla vanduma. Tule, raisk! oli mu kõige veenvam argument... Niisiis, 11 paiku see algas.

Saabujatest esimene preili Aasa, seejärel mina, followed by härra Brikker. Ning viimastena saabusid preilid Kuuba ja Laanisto, kaks energiapommi.

Jalutuskäik... täis visuaalseid ja verbaalseid nalju, tähtede vaatlust, botervatooriumit, botastroloogiat, botastronoomiat (pole kindel, kas õigesti kirjutatud), kapuutside pähe tõmbamist, laulmist ja palju muud... Niisiis, dialoogid ei ole seltskonnas aktseptaabel, eriti kui teemadeks on erinevad kristlikud sektid või sarjade remake'id või Hasselhoffi soeng... Me ei tohi enam Meelisega suhelda. Vähemalt mitte avalikes kohtades, tuleb välja.

Kuigi seltskond oli suurevõitu, ei olnud mul seda tüüptunnet, et oleks niisama vait ja kuulaks, oh ei, ma tahtsin küll jututada, aga uni oli minust üle. Hetketi sain küll endast võitu, eriti, kui dialoogiks läks. Anni oli minu vana rolli omistanud... Vaeseke.

Juhtus millegipärast nii, et iga kord, kui Katja küsis, millest me räägime, oli teemaks midagi a la kitsejaht autos ja kruvikeerajaga või Rappija Jacki iidollikkus. Mis mulje meist küll jääda võis, nagu päris maniakaalsed kõrilõikajad või midagi. Me oleme üsna leebed tegelikult. Ausalt.

Anni värvib ennast varsti blondiks. Eks? Ei ole mingit vastuvaidlemist... Paned juuksed tuules lehvima (ja mina ka, aga selles suhtes, et lokid tuules võdisema).

Seekord keegi väga tõsiselt viga ei saanud, ehk siis päris jäsemeid kaduma ei läinud. Mis sellest, et vägivalda ikka ette tuli, eriti naissoost jalutajate poolt. Küll aga suutis Katja end Vanemuise ees vigastada, ta nüüdsest paremast jalast lombakas... Get well soon.

Ja siis olid kalliringid, kaks rusikahoopi ka hüvastijätuks ja algaski kodutee. Millegipärast meeldib mulle mõnikord koduteel joosta. Imelik, jah.

Aga muidu...

Inimesed, te olete nii toredad! Päriselt, see pole poolunes Silveri (ehk siis juba iseenestki päris skiso venna) pada. Te rokite! Hääd ööd või mis iganes päevaosa hetkel käsil... Hääd käesolevat päeva osa! Voh...

""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""

Tsüaniidsinine tee ja küpsised

Minu tänane õhtusöök. Pitsat sõin ka, aga see oli enne kella viite, ehk enne õhtu ametlikku algust. Tegelikult ma hakkasin jälle blogi kirjutama ilma, et mul millestki kirjutada oleks. Samas, alati on millestki kirjutada... Kasvõi eilsest tantsimisest või pikast jalutuskäigust või Magicu mängimisest. Aga neil teemadel olen ma alati kribanud, ja minu arvamus neist pole muutunud - kõik on endiselt megatoredad.

Täna oli siis see tore päev, mil sai sentidest lahti, Tähe 4 kommiautomaati kasutades täpsemalt. Seal me siis olime, sõime soksi ja saiakest ja kummikarusid (mis ei meenuta absoluutselt karusid, vaid pigem kurje tulnukaid, kes inimorganismi sattudes selle hõivavad ja peremeesorganismis leiduvaid org. aineid kasutades kosmoselaeva ehitavad ja nina kaudu välja lendavad...), peale jõime Sprite'i (mis muide jääb meki poolest Kellukesele kõvasti alla). Hiljem oli väike arvutimäng Meelisega, tähendab tema mängis ja mina ajasin niisama juttu kõrval. Meelis tappis ühe jahimehe abiga 6 mägilõvi, kes Arvena Thelase gigantseid kodurotte nahka panid. Mis sest, et ükski lemmikloom-rott ellu ei jäänud, missioon oli edukas. Siis lasi Meelis end kahel hirmkoledal naisel ära sebida, et saada "Night of fun" kusagil farmis... See lõppes naiste surmaga kahjuks, kuna nad tahtsid Meelist paljaks röövida, mitte temaga hullata. Oh seda elukest... Mingi preester andis oma hobuse ka Valtsule.

Tähendab, see eelmine jutt on täiesti mõttetu ja ebavajalik. Ignore that.

Eks teine kord kirjutan midagi mõistlikumat.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Vaksali töölisrajooni ühetoalise korteri üliõpilasest rentnik

Ma ei kujuta ettegi, mis homme saama hakkab... Ma jään aeglaselt järjest haigemaks. Veider on see, et ma diagnoosisin selle just pärast Katjaga haiguste teemal rääkimist. It seems destiny is not without a sense of humour...
Temperatuur 37,5 ja tõuseb.

In other news, ma olen Tartu kohta päris palju õppinud, küll nõukaaja ajalooraamatust ("Tartu ajalugu"). Kui kasutada punast propagandat ja tallalakkumist eemaldavat filtrit, siis on täitsa loetav. Ei tahaks hakata ajaloofaktidega (või väljamõeldistega, kes teab) kedagi tüütama... Ainult seda, et minu korter vastab tüüpilisele vaese töölise/üliõpilase renditoale... Ja et minu koduümbrus oli lihttööliste rajoon.

Kudagi hall päev oli. Polnud päikest ega midagi... Tegelikult ma ei mäletagi, millal viimati päikest näha oli. Igatahes, khm, ma tegin siis, ee... Selle.

Valge ja musta vahel

Mustavad oksad
mu akende taga.
Hall on taevas
oksade vahel.

Mustad on rongad
okste peal reas,
hallid nende silmad
ja hall maailm.

Selline halli maiguga, aga loodan lähiajaks kas päikest või vähemalt lund. Kole vaadata seda ligunenud soppa.

Okei, selleks korraks aitab jälle. Tagasi kitarri mängima... Ei, enam ma ei õpi, kolm päeva juba tuubitud. Aeg lõdvestuda, küünlavalges toas muusikat kuulata ja ise mängida. Head jõulukuud.

¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤

2 päeva hiljem...

On pühapäev... jah, ma pidin kalendrist järgi vaatama, tundus laupäevana. Tahaks viriseda, mis sest, et elu on ilus. Teisipäeval on keemia kontrolltöö/ajurakkude mõrv... Ja mida ma ei oska, on keemia. Õppimisest pole ka siiani kasu olnud eriti, konspektid on tihedalt valemeid ja definitsioone täis topitud. Pea ei ole prügikast, ja praegu tundub keemia väga prügina. Eks ma pingutan siis. Homne kulub täielikult õppimisele, ülesannete lahendamisele ja masetsemisele... ja ma arvasin kunagi veel, et mata on raske. Päh.

Ema käis täna siin. Nagu alati, lõppes see sellega, et mul on kõvasti rohkem nänni siin korteris, kui varem... Seekordne saak siis: kook, sokolaad, viinerid, küünlaalused, tassid ja kandik. Thanks, mom!

Eesti muusikaga tegin eile ja täna ka lähemalt tutvust... Tõmmatud said Alumiiniumi, Terminaatori, Ruja ja Vennaskonna lood, tõmbamas veel Raimond Valgre, Olav Ehala ja Dagö. Ma ei teadnudki näiteks, et Termikal nii head lood on, paljud on lausa metal... on ka akustilisi jne... gdamn, mulle meeldivad kitarrid! Ruja on selline nõukaaja vabaduseihast nõretav segu dzässist, boogiest ja rokist... Vinge. Raskeks läheb mul ainult, mul oli enne tõmbama hakkamist juba 1300 lugu väga erinevatest zanridest, nüüd peaks isegi 1600-700 olema. Aga jään siiski Vennaskonnale truuks, nii maailmavaate kui hea muusika poolest on nad minu silmis parimad. Lugege Roy Strideri artikleid näiteks...

http://www.postimees.ee/070608/esileht/ak/335495.php
http://www.postimees.ee/280408/esileht/arvamus/326774.php
http://www.postimees.ee/070308/esileht/arvamus/316136.php
http://www.postimees.ee/150108/esileht/arvamus/306236_2.php

Mis siis veel rääkida, et seda maagilist eepilisust saavutada... Järjest rohkem saan teada, kui keeruline ikka elu on. Aga mis ma sellest ikka jauran, eks te näete isegi.

Head esimest adventi.
=======================================

Raske on tõusta...

Kui oled maha löödud. Või magad. Minu puhul viimast, unest pärismaailma naasta on raske. Eelmises postis rääkisin selles maailmas püsimisest, aga ise ei suuda hommikuti üleski tõusta... oh, iroonia. Aga olengi lihtsalt sellise raske unega, ma ei saa sinna midagi parata, või saan, aga see eeldaks mingisuguste kofeiinitablettide vms voodi kõrval kapil hoidmist, et kohe, kui äratuskell heliseb, pistan peotäie tablette suhu ja olen mõne hetkega laamendav energiapomm.

See variant jääb kindlasti ära, ma ei soovi tarbida mingeid ravimeid ega muid potentsiaalselt kahjulikke ühendeid. Ega ka mitte suhkruasendajaid, aspartaami sealhulgas. Olen selline veidrik.

Aga näe, täna jõudsin loengutesse. Tore oli.

Sellel nädalal sai toiduraha kuidagi väga kiiresti otsa, kuigi midagi ei ostnudki, või vähemalt ei mäleta mingeid suuremaid oste. Eelmisel nädalal jäi 500-st 225 alles... Kummaline. Seekord oli juba kolmapäevaks lännu.

Ah, igaks juhuks panen mingi aforismi või kuda teda nimetataksegi, tsitaat vist? Nojah...


Each moment in time we have it all, even when we think we don't.

-Melody Beattie

Ja nii ongi. Mõnikord saame alles pärast sellest aru, mõnikord ei saa üldse.
..................................................................................

Neljapäev... oot, teisipäev hoopis

Koolist on ikka tore poppi teha. Saab niisama molutada ja kitarri mängida... Aga üks on kindel, arvutimänge ma tõesti enam ei tahaks mängida. Need on võrreldavad alkoholi, narkootikumide jms kraamiga, mille eesmärk on siit maailmast ära kandmine, reaalsuse kaotamine, kasvõi ainult lühikeseks ajaks. Kui ei taha elada, siis miks sa elad? Kui tahad elada, siis milleks tahad siit maailmast pääseda? Igatahes karm wärk, nolifereid on siin maailmas juba väga palju... Mina tahan püsida selles reaalsuses. Alati ei ole see just meeldiv, aga vigadest õpitakse samamoodi nagu kordaminekutest, niiet rock on!, elu.

Kui sa näed välja selline, siis palun tule reaalsesse maailma tagasi!

Täna oli taaskord tantsukursusepäev. Midagi tuleb isegi välja, ehk siis aeglane valss. Muidu sai jälle natuke Katja varbaid tallutud ja isegi tema kinga lõhkusin natuke ära. Tore sellegipoolest, täna pidi idee poolest 2 tantsu õppima, fokstroti ja kiire fokstroti, mis on tegelikult küll lihtsalt erinevate kiirustega sama tants. Kuna me eelmises trennis ei käinud, siis sai ka sambat ja viini valssi õppida, kaheldavate tulemustega. Praeguse seisuga peaks kokku 8 tantsu käpas (jalas) olema. Mingil määral ongi... Ah, igatahes loodan, et ma liiga koba pole tantsupartneri kohta.

Pärast tantsu sain jälle jalutada. Seekord Kirkega... Tuleb välja, et minu peale on hea kukkuda, kui libedus jalad alt lööb. "Lumi võib kukkuda katuselt" on ka hea hoiatus, mis panna sildiga sinna, kus see laviinioht on. Et minge aga lugema ja PÕMM! You're dead... Elu panime ikka mitu korda ohtu, märkimisväärseim oleks Botaanikaaeda ronimine üle väga surmava välimusega raudaia. Ronida oli sedavõrd raske, kuna aia ümber olid rinnakõrgused hanged... Mitut moodi tappev üritus, sa võid kas end ora otsa ajada ja surra, või ora otsa ajada ja hanges veritsedes surnuks külmuda, või hoopis hange kukkuda ja alajahtumise ohvriks langeda. Sünge. Aga nüüd saab Kirke ka öelda, et on öösel Botaanikaaias käinud. Lumeingleid tegime ka. Vene keel on ka suus meil mõlemal, nagu näha. Skoda, njee ootzhen krasivaja mashina, daa. Ja kui kirik on hoopis peegel, siis võib vene keel õps küll mu üle uhkust tunda. Täna on Kadripäev ka! Ehk siis hääd nimepäeva Katjale ja Katule... ja kõigile teistele sõpradele-tuttavatele, kelle nimi on Kat- või Tri- algusega.

Oleks mul veel midagi tarka öelda, ma ütleks. Samas saaks alati võtta mingi aforismi ja hakata seda analüüsima, aga see oleks lame ja post oleks siis tõesti eepiliste mõõtmetega. Niiet Over and Out!
o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o

Elamine

Pärast 24 tundi Meelise ja Anniga kooselu... Väga tore oli, ma küll vähest õppimist ei kahetse. Kui neil (teil) kehvasti eksamil läheb, siis ma luban teil mind lüüa vabalt valitud tahke esemega. Aga õppimisest üle jääv aeg kulus küll lahedalt... pitsasid tegime ja kohvi ja teed keetsime, jõime ohtralt Kellukest, vaatasime ära nii Öise kui ka Päevase vahtkonna, pluss Käsnakat ja Täheväravat. ma harjusin täitsa ära sellega, et nemad siin olid... Nagu elaksimegi juba ei tea mis ajast koos, ühika stiilis.

Oh, lund hakkas jälle sadama. Mulle isiklikult meeldib selline ilm, aga on väga palju inimesi, kes on ilma elektrita kusagil lumevangis... Deem. Edu teile, inimesed.

Eile tuli veel selline avastus ka et mu korter on öösel päris kena, kui tuli on kustutatud ja aknast voolab sisse oranzikat tänavalambikuma, mis mu keerulise mustriga lae kuidagi maagiliseks muudab. Selline eriti imal ja romantiline kirjeldus. Aga väga eriline on see õhkkond siiski... Ma ei tõmba vist enam kardinaid ette, nagunii aken härmas või kondensveega kaetud, midagi näha pole välja. Mitte et midagi erilist nagunii näha oleks :D

Aitab kah tänaseks. Eks homme ole ka päev, täpsemalt teisipäev. Potentsiaali on sel päeval.
.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.

Lumi langeb endiselt.

Praegugi juba paksud hanged, kuid saju lõppu pole näha... Just mulle meelepärane ilm, midagi erinevat, erilist. Ning aina paremaks läheb. Autojuhid küll vannuvad, aga tühja sellest. Mulle meeldib, kui lund on palju. Ikka ebatavaliselt palju.

Blogi on ka üsna raske kirjutada, kui pilk kogu aeg vasakule, aknast välja suundub.

Deem, miks peab homme kontrolltöö olema. Võiks ju niisama aega surnuks lüüa ja lumesadu nautida, aga ei, peab taimi õppima... Mul tuleb juba sellele mõeldes uni peale.

Varsti peaks üks õpihimuline seltskond minu poole saabuma. Videoloengud on ju ometigi nii toredad, neid peab seltskonnas vaatama... Mis siis, et me 30 minutist kaugemale ei jõua ja suundume lõbusamate tegevuste juurde.

Ok, selline sisutühi post ongi seekord. Võibolla öösel tulevad mingid eriti sügavamõttelised ideed? Stay tuned...

Kas sa kuuled, kuidas lumi langeb?

Esimesed lumesõja alged peetud ja lumememmegi proovitud ehitada, ehk enne keemiat, kuhu me ei jõudnudki, sai lumega möllata. See valge substants, mis igal aastal (peaaegu igal vist) taevast langeb, pakub lõputuid võimalusi, lõputuid stsenaariume ja kindlasti palju lõbu. Lumega saab teisi pilduda, sellest erinevaid skulptuure või arhitektuurilisi objekte ehitada või siis sellele joonistada/kirjutada... Lund saab süüa... Ja kindlasti on lumesadu ja lumine park/mets väga ilus vaatepilt. Maailm on talvel hoopis teine, mõnikord lausa sürr, kui kõndida pimedas lumetormiga põlvesügavuses lumes, nägu härmas... Või siis lihtsalt istuda pargipingil ja kuulata, kuidas lumi langeb...

Jah, praegu olen muidugi optimistlik ja rõõmus lume üle, aga tavaliselt läheb see pikapeale üle, talve lõpu poole on lumest ja külmast kõrini, tahan jälle suve soojust ja rohelust. Siiski on talv mulle alati meeldinud. Nagu ka muud aastaajad. Suvi on siiski lemmik, ikka soojuse, looduse ja päikselisuse pärast.

Tore on ka see, et mul on küttepuud otsas. ETA külmumiseni - 3 päeva. Ei, nii hull ikka pole, nädalavahetusel ikka Jõgevale, ehk sealt saab puid vedada.

Aga aitab ilmalikest teemadest, ma räägiks nüüd psühholoogia/filosoofia jne jms valdkonda kuuluvast. Nimelt inimeste ettearvatavusest ja/või paravõimetest. Sest viimasel ajal on eriti tihti juhtuma hakanud seda, et ma mõistan inimesi. Seda, mida nad mõtlevad, ka siis, kui nad midagi ei ütle... Vaikus on mõnikord üpris kõnekas. Jah, enamikul inimestest on väga vali kehakeel. Nii, sedamoodi saab nende mõtetes ja kavatsustes, soovides ja muus sellises selgust. Aga kuidas sõna-sõnalt ära arvata, mida inimene järgmiseks ütleb? Minu puhul tuleb see iseenesest ja tihti on lihtsalt nii, et kumb ennem välja öelda jõuab... Ja kui keegi kirjutab mingi krüptilise sõnumi, on mulle küll tõenäoliselt selge, mis toimub. Iga inimese tegu, nii kirjalik, kehakeelne, sõnaline kui muidu annab aimu tema psühholoogiast, mõttemaailmast... Üsna häiriv on mõnikord, kui loed inimest nagu avatud raamatut ja tema sõnad räägivad käitumisele vastu. Mitte et seda nüüd väga tihti juhtuks, ärge tundke end puudutatuna :) Aga jah, vist on ikka kõik inimesed sellised nagu mina. Loeme üksteist. Saame teineteise tagamaadest aru, kuigi nad käituvad teisiti, kui mõtlevad, ja me ise samuti. Nõme mõnikord, miks peab teesklema, kui võiks lihtsalt öelda nii nagu on. Deem, selline on inimloomus. Rahu ja armastust siia maailma, seda on vaja.

Siiralt Teie,
Silver...
<>< <>< <>< <>< <>< <>< <>< <>< <>< <><

Teed joome ikka jumala nimel...

Hommik algas nagu iga teinegi - unenäod olid lihtsalt liiga head, et üles tõusta ja loengusse minna. Tühja sest ekstra unelemisest kasu, ma ei mäleta midagi neist unenägudest. Aga keemiasse siiski jõudsin. Keemiasse, kus keemiaga otseselt ei tegelenud. Pigem oli see paberkandjal jututoa moodi, mis Kirke konspekti tekkis. Pärast kemmi lasime matast jalga ja ostsime poest erinevaid maitsvaid vedelikke, aga siiski mitte alkot, vaid meile juba armsaks saanud magusaid pruuliseid (jäätee vist Kirkele ja limonaad mulle). Ja siis oleks peaaegu Simpsoneid vaatama läinud Struwesse, aga ei. Kahjuks ei.

Möödus filmiõhtu Anni pool. Osavõtjad seekord mina, Raul ja Meelis. Mida ma ikka öelda oskan... Filmiks oli "Big Fish". Kes näinud, see teab, kes pole, vaadaku. Ei hakka üllatusmomente ega midagi rikkuma. Muidu oli väga tore nagu seltskondlikud üritused ikka.

Ahah, ja enne seda oli mõnus Magicu-raund. Vist 3 tundi? Ei tea, ajataju kadus natuke. Külmast ilmast hoolimata suutsin ennast Annelinna vedada, noh, magic ikkagi.

Meelis õpetas mind niimoodi rääkima ka, et midagi ei ütle. Lihtsalt igasugust pähetulevat möla välja paiskama, nii et inimestele jääb mulje, nagu sa oskaks väga paljudest asjadest rääkida. Samas ei ütle sa midagi. Tuleb välja küll. Eriti kasulik on see piinlike vaikushetkede leevendamisel. Vist. Või üritan ma lihtsalt mölisemist heas valguses näidata. Igatahes praktiseerima ma seda hakkan. Nagu ka praegu, ka sõrmede teel leviv möla on üsna möla. Mis tuletab mulle meelde pikad vestlused Meelisega sellest, kuidas me kumbki midagi rääkida ei oska. Word...

Sain jälle kord rahast lahti... Kusjuures mida aeg edasi, seda tihedamini tülitavad mind tänaval kalkari välimusega tüübid, kes mind "peremeheks", "härraks" või "eriti pikaks noormeheks" kutsuvad ja siis sujuvalt teema rahale üle viivad. Seekordne härrasmees sai minult 7 eeku õlle jaoks. Välimus oli tal küll selline, et üks õlu kuluks ära... Ja hiljem küsis see eilne tüüp ka, jällegi söögiraha. Seekord ei andnud.

Üldiselt on ikka kerge olla. Ka praegu. Eriti nüüd. Kummaline küll. Jeah, üsna krüptiline, eks ole. Aga elu on lihtsalt selline, lihtne... Või hoopis keeruline? Aga seda ei tohi liiga tõsiselt võtta. Sellepärast ma positiivne olla suudangi. Jah, elu on ilus. Raisk.
<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<

Üks tõsine tegelane

Oli see vast päev.
Hingepuistamise kõrvalt leidsin vägagi palju aega jalutada, kooligi ei läinud.
Miks on see maailm niisama tore ja mitmekülgne, nagu nuustik mikroskoobi all? Ei tea...
Tänase kolmanda jalutuskäigu ajal sain jälle natukesest rahast lahti... Nimelt tänaval tuli üks seljakoti ja tätoveeringutega tüüp toiduraha paluma. Mul olid vaid 2-, 5- ja 500 eegune. Temal oli vaja 50. Niiet kahjuks ei saanud teda väga palju aidata, kuigi 7 krooni on ka raha... Oleks mul kasvõi sajalisi olnud. Kurat, just ennem poes mõtlesin, kas vahetada viiesajane lahti või mitte. Mul kõlavad praegugi peas tema sõnad: "Sajase eest saaks rohkem süüa..." Ei vedanud, tüüp.
Niisiis, kurbus on kadunud. Tühjus jäänud vaid, mis mustendab mu sees... Oh, Vennaskond. Olge tänatud oma laulusõnade eest.
Sõrmed on üsna villi mängitud kitarrist täna. Ennastunustamapanev pill. Eriti, kui on vaja transilaadset seisundit, mis sellest maailmast ära kannaks.

Elu on ilus ja valu on valus...
------------------------------------------------

(Tsenseeritud)

Mis toimub?





Tegelikult...






?!?





Ohjah...





Just nii.

Posteksaminaalne elu

Saigi eksamiga ühele poole. Jällegi peab ütlema et midagi kontimurdvat polnud. Sellepärast ma enne eksameid ja töid ei muretsegi... Tuleb, mis tuleb. Pealegi ei ole suures plaanis tõepoolest mingit vahet, kas saan E või A. Kui saatus tahab, et sa kaotaksid, pea ikkagi maha tubli võitlus - õnnelause orksis eksamieelsel õhtul. Väga õige, ma õpin, aga ei muretse selle pärast, mis lõpuks juhtuda võib. Rahulikult võtan materjalid läbi ja eksamile. Ah, stressivaba elu... Nii tore.

Ma olin vist esimene, kes eksami valmis sai. Polnud enam midagi kirjutada. Väga hulle lollusi ei hakanud igaks juhuks kirjutama, aga üks küsimus tundus olevat konksuga: Miks on bakterisisene osmootne rõhk alati madalam kui väliskeskkonna rõhk? Ma kirjutasin osmootsest toitumisest, aga oli selline karvane tunne, et bakteri sees peaks rõhk ikka kõrgem olema. Niisiis paningi lõppu väikses kirjas: Samas saab vaid turgori all olev rakk kasvada... seega peaks rakusisene rõhk olema kõrgem...
Võibolla olen lihtsalt tainas. Praegu saaksin kusagilt järgi vaadata, aga ei viitsi, raisk.

Luuletusi tuleb ka järjest rohkem ja paremaid. Täna siis õppimise ajal tekitasin neid veidi... Tooks mõne näite aga ei viitsi ümber trükkida, pealegi ei oleks see enam üllatus, kui luulekogusse kunagi panen.

Ostsin õlut (!) ka poest... Sünnipäeval võib ikka minimaalselt juua, eks ole. Liisa sünnipäeval juba praktiseerisin seda semi-karsklust. Jeah, 2 päeva pidu... loodan, et Kirke vesipiibu ka saab kusagilt. Tähendab, varsti ongi õhtu käes. Ilmselt saan alles pühapäeval korralikult magada... Yippikayee, muthatrucka... Kolm punkti...

Sürr kondaja

Jällegi peab ütlema, et jalutamine on väga tore... Seekord siis pisut vürtsikam jalutuskäik, nimelt raudteeäärt pidi surnuaeda. Täiskuuvalgel on seal selline õhkkond lihtsalt. Kindlasti peab kunagi kordama. See, kuidas kuu raagus puude vahelt hauakive ja riste valgusega üle kallab, on lihtsalt sürr...

Luulega läheb ka päris hästi. Kui ma samas või kiirenevas tempos poeeme tekitan, on varsti luulekogu valmis. Mida saab vaid üks eksemplar. Rohkemat pole vajagi...

Mis siis muud... elu on ikka positiivne. Isegi mata praks oli tore. Mina olen see tagapingi tüüp läpakaga, kes netis igasuguseid ülesandeid lahendada saab ja arvutis graafikuid koostada.

Ma luban, et mul ei teki sel nädalal enam kapslit, ehk siis Kirke sünnipäeval olen normaalne! Jeahhh... normaalne...

Ja ma olen Meeliselt kolmepunktinakkuse saanud... Aga need sobivad igale poole nii hästi...

Orkut ütles mulle täna nii: "Kõik tuleb nüüd sinu suunas". Ma loodan, et seal kõige hulgas eriti palju halba pole. Head asjad on... paremad... või midagi. Aga seda võib tõlgendada ka nii, et minuga hakkab nüüd igasuguseid asju juhtuma järjest, praegu on siis nagu vaikus enne tormi.

Siiralt teie,
Revlis.
-------------------------

Tango ja rumba.

See post on eksklusiivselt tantsimisele pühendatud. Ehk siis tänase tantsutrenni epiloog või midagi...

Tango ja rumba, kaks tantsu mida täna õpitud sai... Tango ei olegi selline metsik kirgede möll, nagu filmides... Tants nagu tants ikka, aga üsna raske. Katja sai mitu korda ikka jalaga mu käest, vabandust. Sassi läks ikka kohutavalt tihti. Rumba oli mulle küll palju meeldivam, sassiminekud ei põhjustanud Katjale nii palju vigastusi ka.

Päevaga kogunenud kapsel kadus juba esimese tantsuga, niiet väga tore trenn oli. Sassiminekud saaks elimineerida trennivälise harjutamisega, aga Katja tihe graafik seda ei luba... Deem, mul on varsti üksi tantsimine päris käpas, s.t. harjutan üksi. Igatahes, oleks võinud paremini minna, aga alati saab paremini, ehk siis täiuslikkus on üsna võimatu.

Ja ma luban, et mu parem käsi on nüüdsest kangem ja juhtivam. Vasak samuti.
---------------------------------------------------------------------

Saagu Mikrobio! Ja Mikrobio saigi...

Ma alustasin seekord õppimisega varem, tervelt 3 päeva kulutan sellele seekord. Evomehhist on MB kordi huvitavam... Ometigi mulle see eksam eriti ei meeldi, kuna peab ise pikalt kirjutama ja nii, eelistaksin valikvastustega küsimusi. Aga okei, pole hullu, läbikukkumine ei ole optsioon.

Eile oli väga tore maagia/filmiõhtu. Sain Meeliselt Määdzikus alguses küll pähe, kuid lõpus hakkasin võitma, ja ikka järjest... Kahju ainult, et Szadek ei saanud kuidagi kasulik olla. Muidugi oli meil kõvasti Kellukest ja peekoniküpsiseid ka, väga positiivne. Vaatasime "The Crow" ära. 1994. aasta armastuslugu... Paarike mõrvatakse, mees tõuseb surnust üles, teeb omale panda/jokkeri näomaalingu ja otsib kättemaksu. Ja seda ta ka saab. Üsna originaalsed tapavõtted olid, ütlused samuti, nagu "Shit on me!" ja "Mime from Hell". Noh, mulle film meeldis.

Arvutimängurlusega sai ka natuke tegeldud. S.T.A.L.K.E.R. - Clear Sky on vist igavaim tulistamismäng üldse, ebareaalseim ka. Seega, põrgusse stalker, hello, Call of Duty 4... Ilus mäng... Hea, et ma enam arvutimänge ei mängi, muidu ei saakski ma arvuti eest ära.

Nuudlirooga sai ka eile tehtud (noh, ma segasin natuke ja tegin juustud lahti ja konservi ka) ja söödud, väga nämm. Seejärel Magic... Mis oli teatud isikute, ehk siis Katja ja Anni, poolt taunitav tegevus. Andestust, seltskond on ka väga tore, eriti nii toredate inimestega nagu nemad/teie. Aga plaanid olid tehtud ja... jajah.

Täna on teisipäev, seega õhtul läheb palavaks... Peotants, mis muud. Seekord võtan vist juua ka kaasa, et mitte päris üle kuumeneda. Ei tea, mis tantsu me Katjaga seekord selgeks õpime? Tegelikult tema nagunii oskab juba... Okei, tore õhtu tulekul.

Minust hakkab ka vist grafomaan saama. Seesamune blogipost on juba nii suur, et kui Sa, armas lugeja siiani oled jõudnud, siis peab ütlema, et on ikka mõnel kannatust.

Ja kuna ükski sissekanne pole täiuslik ilma luuletuseta, siis ma tekitasin nimelt siia ühe.

Uni silmile vajub ning pimedaks mind teeb.
Ent samas nägijaks saan jälle.
Selle maailma ma jätan selja taha.
Ning lähen sinna,
kus muresid pole,
kus hing on vaba,
kus keegi mind ei takista,
kus ka suurimad soovid on tegelikkus.
Ma lähen, olen ja rõõmustan...
Kuid ärgates pettuma pean-
See oli vaid uni.

-------------------------------------

Rituaalset tüüpi lähikontaktid

Liisa sünnipäeval käidud, tore oli. Piipu sai ikka metsikult teha, söögid olid ka ülihead, kook ja võileivad eriti. Midagi peale piibutõmbamise ma isiklikult seal eriti ei teinudki.

Pärast peolt lahkumist (kell 3.00 umbes) koos Anni ja Meelisega lõbu alles algas. Planeerisime pika jalutuskäigu ja pikaks see ka kujunes. Muidugi polnud see tavaline jalutuskäik, oh ei, me siirdusime Meelise juhatusel mingisse pimedasse parki, kus mind rituaalselt "ohverdati"... Paar minutit hiljem märkasime taevas midagi veidrat. Ehk siis UFO-t. Välimus siis selline: Kaks häguste piirjoontega tumekollast ee... pulka, mis tundusid üpris suured. Ehk pikkus enamvähem selline nagu Suure Vankri tähtede vaheline vahemaa (silma järgi, mitte päriselt muidugi). Alguses olid nad enamvähem risti, hiljem liikus üks pulk pisut eemale ja veel hiljem liikus ta teise tippu, nii et moodustus üks pikem pulk. Jeah. Seda oleks võinud pidada linnatulede kumaks, kui see poleks olnud kontsentreeritud ühte kohta, või prozektorituledeks, kuid see oli pilvede taga ning oli olemas ka siis, kui pilvi üldse polnud... See muutis vahepeal oma heledust/teravust, minnes tuhmimaks ning taas eredamaks. Kummaline oli ka see, et taeva ainus pilvkate püüdis nagu kogu aeg seda objekti varjata, tekkides enamvähem ühese raadiusega pilvelatakana selle ette. Tipphetkel oli see enamvähem niisama hele, kui järgnev pilt... See oli siis, kui pilvi üldse ei olnud.

Pildike kah siis... klõps, et suuremalt näha.

See jubin paiknes tõesti Suure Vankri läheduses... Ja helendas, või näis olevat valgusallikas.

Tore oli igatahes. Hirmsaim jalutuskäik mu elus. Koju jõudsin pool 6, niiet olime teel päris kaua...

Mina, kunstiinimene?

Pärast eilset on küll selline tunne. Nimelt jõudsin Meelise lahke abiga arusaamisele, et tegelen kuidagi kahtlaselt palju kunstidega, või vähemalt meeldivad need mulle. Ehk loometegevusega. Niiet mulle meeldib muusikat luua, seda mängida, joonistada, igasugu vidinaid ehitada (mida ma org mitmis ei maininud), fotograafia ja mis kõige veidram, ma oskan vist luuletada. Org mitmis tekitasin üsna lühikese ajaga 5 luuletust, ja need ei olnud haikud... Üks oli küll edasiarendus tankast... Parkouri loetakse ka paljude poolt kunstiks...

Aga muidu. Mis toimub. Kas ma olen ka vale eriala valinud, nagu Kirke oma blogis teoretiseeris? Ei usu, ma armastan loodust ja kõike, mis on roheline või vingerdab (=bioloogia). Võibolla saabki minust kunagi selline bioloog (või muu elukas), kes elab kusagil looduskaunis kohas oma perega ja vabal ajal tegeleb muusika, maalimise, luuletamise, nikerdamise ja parkouriga? Deem, elu on ilus.

Ahah, ja Meelis nimetas mind 'romantikuks'. Ma oleks vastu vaielnud, aga tema argumendid olid veenvad (küünlavalgus, jalutamine), pealegi olin ma just vihikusse roosi joonistanud... Fu*k yeah. Vennaskonna laulusõnad on tõenäoliselt natuke mõjutanud, tegu ikkagi romantilise punkrokiga. Välismaa punkbände, ehk siis neid, kes ennast meigivad ja muid lollusi teevad, ei kuula.

Eks näis kuidas Liisa sünnipäevapeol täna läheb.

Seniks head laupäeva, lugejad (jah, ma tean kes te tegelikult olete...)
---------------------------------------------------------------

Endistviisi

Jalutamine on ikka väga tore, isegi üksi. Täna sisustasin sellega 2 tundi... Sai mõtteid mõlgutada ja seitsmetunnisest õppimisest puhata. Oleks peaaegu Inglisillalt alla kukkunud, lootes tagurpidi hinge kinni hoides seda ületada. Üsna ohtlik, aga soov on ometigi seda väärt. Eelmine jäigi mul kasutamata, aga ega ma seda ausal teel ei saanud ka, ma hingasin vahepeal 2 korda.

Päevasel ajal siis tuupisin... ja otsisin Kirkele Ameerika-nimelisi laule. V for Vendetta sai ka uuesti läbi vaadatud. Väga ilus ja altruistlik lugu, mis käsitleb ka praeguse poliitika suundumusi... Remember, remember the fifth of November... Väga sobiv tänasesse päeva.



Head Guy Fawkesi päeva kõigile.

Esimesed sammud

Täna oli järjekordne tore päev... mis siis et ma suurt midagi huvitavat sellest meenutada ei suuda. Esimesest poolest vähemalt. Matas sain üle pika aja korralikult käidud, konspekteeritud lausa. Mis sest, et Eltsi pläkutamisest suurt midagi aru ei saanud. Fun.
Niisiis, õhtupoole läks huvitavamaks. Kõigepealt läksin 5 paiku Struwesse... nagu iga päev käin seal juba vist. Vaatasime unise Katjaga lastesaateid... Jah, telekat näen ka ainult nende pool, ise kodus tavaliselt ei vaata. Sain veidi "Söö, palveta, armasta" lugeda... Ja nende mõne leheküljega sain juba päris palju teada:

1. Itaalias elavad kahekümnendates mehed tavaliselt oma emaga.
2. Indias on palvehelmeketil (päris nime ei mäleta) 109 helmest, millest 108-st näpitakse iga mantra kordamise ajal ühte, ning jõudes 109.ni, tuletatakse meelde oma õpetajat.
3. Selles raamatus on kõik nimed muudetud, v.a. Richard Texasest, kes oli kunagi narkomaan ja alkohoolik.

Jeah. Edasi juhtus selline tore asi et me Katjaga läksime tantsima. Polnud üldse hull ega nii... üpris tore. Varbad on ainult natuke villis, aga küll nad järgmiseks nädalaks paranevad. Tantsuõpsid olid Jõgevalt, niiet olen nendega varemgi kokku puutunud. Nii, mis mulle meelde jäi seal... Parem käsi tuleb asetada naise abaluule, varvastele astuda ei tohi, maha vaadata ei tohi ja ladina tantsudes on partnerile otsa vaatamine lausa kohustuslik... aga siis lähevad mul tantsusammud üsna kohe sassi. Damnit, mulle vist isegi meeldib tantsimine... Aga see on saladus.

Cha Cha Cha!
---------------------------------------------------------

Seltskonnast

Mulle endiselt ei istu suuremad seltskonnad... Ma tunnen neis end alati kuidagi eemalolevana. Seltskond võib olla kui tore tahes, ehk siis koosneda ülitoredadest inimestest (nagu täna), kuid paratamatult ei ole ma eriti jutukas ja jään ehk rohkem kõrvale. Andestage mulle. Palav tuba täis jututavaid inimesi ja muusikat pole just minu teema... Ma eelistaks kahest-kolmest inimesest koosnevat seltskonda. Muidugi on tore ka suuremaga, aga siis ma suurem asi lobamokk pole. Paistis, et Katja oli samuti veidi eemalolev... Raul oli nagu Raul ikka, füüsik. Teised möllasid ja lobisesid, võibolla oli ka alkohol mängus. Niisiis, minu esimene istumine karsklasena. Päris tore, kainena saan palju rohkem olla mina ise, ehk siis laulan ja mängin kitarri... Vahin uimaselt küünlaleeki... lage... inimesi, kellel põnevad jutud pooleli...
Tore et tulite ja tore et olite...
Jalutuskäigud on palju südamelähedasemad mulle. Oojaa. Värske õhk, tavaliselt ühe inimese seltskond, ööpimedus... Mis võiks olla parem? Tegelikult ideid on...

Elav tuli

Tuled on kustutatud.
Muusika mängib vaikselt.
Seitse küünalt põlevad laual.
Nende kollakas valgus roomab seintel.
Käes on hingedepäeva öö. Mõnikord on tore lasta kustu footonitega pommitav hõõglamp ja süüdata küünlad. Elav tuli ikkagi. Väga romantiline õhkkond, peaks mainima. Tuba on lausa teistsugune, värvid tumedad-kollakamad, seinad kaovad hämarusse... Akna peale ei julgenud küünalt panna, kuna aknalaud on täpselt teeküünla laiune ja igasugune tuli selles kitsas vahes akna ja kardina vahel süütaks viimase. Loodan, et hinged ei pahanda.
Võiks kitarri mängida. Pärast blogitamist seda vist teengi.
Nii, vahepeal libises kell üle 12. Polegi enam hingedepäev, aga mis sest... küünlaid võib ikka põletada. Täna on siis see tore päev, mil meil on ebainimlik-sadistlik kontrolltöö. Ja mingi aktsioon minu pool. Pole head ilma halvata, ega ka valgust ilma pimeduseta. Erinevused on vajalikud, et näha maailma ilu...

On aeg.
-----------------------------------------------------

Ja ongi 2. november...

Ma paneksin siia ühe mulle väga meeldiva laulu sõnad. Voltaire - The Happy Song.

-------------------------------------------------------------

A Buddhist on the subway tells me that
What you want is rarely, if ever, what you need.
And of course, I argue the point like a completely self-righteous idiot.

I was looking for perfection
And it found me, right between the eyes
All this time we spent in bliss,
You know, like all things, it has to fade away
The devil says beware
Cause when you ask, you might get what you want
The devil, he may care
When you ask, you might get what you want

So now I spend most of my time waiting for things to happen,
Letting the wind take me where it will.

Only when it's done do you lose the veil
You get so blind you never see the light coming down the tracks
It keeps me hanging from a thread
Devil drives the train,
Devil pass me by

This is the happy song I wrote for you
You know, this is the happy song I never wrote for you

And after all this time,
And after all the lies
Never dreamed you would seem to me little more than an earthly waste of time
After all these precious opportunities that I had to set things right
Dissolve like regret in heaven, they do
And she said

Anata no namae o yuki ni kaku
Keredomo nani mo iwanai.
[Japanese translation: You write your name in the snow
Yet say nothing.]

This is the happy song I wrote for you
This is the happy song I never wrote for you

After all this time, and after all the lies
Never dreamed you would seem to me little more than an earthly waste of time
After all these precious opportunities that I had to set things right
Dissolve like regret in heaven,
Zen Buddhist heaven.

--------------------------------------------------------------

Jah, see võtab kõik päris kenasti kokku. Võimalused, nende pimesi kasutamatajätmine. Mida me elult saada tahame, mis meile ise sülle (või pähe) kukub, mille nimel peaks võitlema. Sõnades võibolla nii palju pole, kuid ridade vahelt võib paljutki välja lugeda. Selline on elu. Ilus, kuid keeruline.

Päev.

Seekord mingit mõistlikku ega ka mitte ebamõistlikku juttu siia ei tule, vaid ainult päeva kirjeldus. Andestust.

1. Ärkasin öösel, kuna Che Guevara plakat kukkus mulle pähe.
2. Ärkasin uuesti hommikul.
3. Sõin rõvedaid võileibu, rõvedaid sellepärast, et neid kattis toode nimega "Keeduvorst keelega". 25% seakeel. Kohvi jõin ka üle pika aja.
4. Tegin kõvasti trenni, mängisin kitarri, lõin uue klaveripala, laulsin (nagu ikka).
   
5. Asusin hoolega keemiat õppima, vürtsitades seda msn-suhtlusega.
   
6. Kirke tungival nõudmisel läksin Struwesse.
7. Õppisin, ajasin lolli juttu, vaikisin. Viimast ehk liigagi palju.
8. Jõin teed ja sõin veidrat halvaad.
9. Tegime Katriniga kalli.
   
10. Läksime Kirke ja Katuga linna, nemad Aurasse ja mina kaubamajja joonistusplokki ostma.
11. Tegime mõlemaga kalli.
12. Andsin kodutule tüübile kaubamaja ees 2 krooni.
13. Sain kaubamaja ees kokku Liisaga, vana klassiõega, tegime kalli. Rääkisime 15. nov. peost, elust, ilmast.
14. Sõitsin eskalaatoritega kolmandale korrusele, ostsin ploki. Jätsin müüjaga hüvasti.
15. Läksin Comarketisse, ostsin Pringlesit, Selga küpsiseid (patrioot või asi) ja juustusaiu.
16. Kõndisin kodu poole, juustusai hambus.
17. Jõudsin koju.
18. Alustasin krõpsude söömisega ja sisenesin msni ja keemiaõpingutesse. Lisasin Katu msni. Ajasin juttu tema ja Rauliga.
    
19. Panin ahju kütte.
    
20. Jätsin söömise pooleli.
21. Endiselt msnis ja keemias.
22. Vaatasin värsket ekspressi, olles samal ajal keemias ja msnis.
23. Lõpetasin saate vaatamise, keemias ja msnis endiselt.
24. Lõpetasin keemia, jäänud vaid msn. Nüüd sain ka Katriniga jututada.
25. Kirjutasin blogi.

Kas ma olen tõesti muutunud, või oli see alkohol? Ei, enam ma ei joo :S

Keemia

Keemia - suvaliste ainete kokkusegamise peen kunst. Orgaaniline keemia on selle kõige kurjem ja saatanlikum haru, tegeldes selliste nilbustega nagu süsinikuaatomite omavahelised suhted ja teiste elementide ebaterve huvi süsiniku vastu. Eriti prominentsed tegelased on vesinik ja hapnik. Kõik sai alguse 20. sajandi alguses, kui esimesed alkeemikud püüdsid suvalisest igapäevaesemetest, näiteks banaanikoortest ja sõnnikust kulda tekitada. Teadaolevalt on seni sellega hakkama saanud vaid Gandalf, tuntud vene filoloog ja diktaator.

Tüüpilise keemiakatse kulminatsioon.

Keemikud on tüüpiliselt kas pimedad, kiilad, kurdid, sandid, vandid või niisama deformeerunud, seda eeskätt ohutusreeglite eiramise tõttu. "Ohutus on tossikestele" - kõigi endast lugupidavate keemikute moto.

Kuna keemikud on nii pagana kurjamid ja mihklid igasuguste ühendite sünteesi peale, siis on nende läheduses viibimine potentsiaalselt surmav. Kõik keemikud kannavad riiete all ampulle erinevate kemikaalidega, milledel ka erinevad funktsioonid. Mõni tapab, mõni muudab inimrobotiks, mõni koguni haiseb niisama, ilmselt on see püüe jäljendada skungi (Mephitis mephitis) loomulikku kaitset. Vandenõuteoreetikute meelest on aastaks 2012 atmosfääri koostises 89,75% mõistusekontrolli kemikaali (edaspidi MK), millele keemikud ise immuunsed on. Kemikaal asendab seni õhus laialdaselt levinud lämmastiku ja hapniku, millest kumbagi keemikutel endil tarvis ei lähe, nad on anaeroobsed elajad. MK muudab inimesed zombideks, kellele samuti hapnikku vaja ei lähe, nagu kõik teavad.

Kim Jong Il, kurjeim ja riukalikuim keemik. Tuntud ka kui The Cheminatorrr (r häädatakse mörisedes).

Keemiat õpetatakse ka ülikoolides, ilmse eesmärgiga välja juurida nõrgemad ja seejärel ellujäänutest moodustada üksus koodnimega K-komando, mille abil MK-d levitada. Siiani on karmi treeningu läbinud vaid 7 inimest ja 18 eestlast. Ülejäänute maised jäänused annetati arstiteaduskonnale.

K-komando üksus patrullil. Relvad on vaid selleks, et lahedad välja näha, tegu on Hiinast imporditud plastikmänguasjadega.

Ka mina olen hetkel mässitud keemikute tumedasse ja ohtlikku maailma. Reedel on esimene sõel, kus jäävad ellu vaid tugevamad. I shall not fail you, my lord...

Niisiis, keemia on kuri. Keemiaga ei jamata. Ka mitte siis, kui oled Chuck Norris. Või David Belle.

P.S. Kirke tungival soovil siis plöristamise õpetus. Või siis lõiguke msn vestlusest.

Siltz . Elu on ilus! says:
Keelt tuleb õrnalt huulte vahele suruda, ots väljas. Keel peab olema terve suu laiune, s.t. suu tuleb reguleerida keele laiuseks. Seejärel tuleb keelele huultega pisut survet avaldades kopsudest õhku välja suruda. Kui keele ja huulte vahel õhuvahet pole, tekib vibratsioon/plörin.
Lepatriinu says:
nii ei tule üldse häält ju
Siltz . Elu on ilus! says:
Mul tuleb
Siltz . Elu on ilus! says:
Luba õhuvahedel tekkida... asi on tasakaalus, surve ja nonsurve vahepeal.

Eesti mees on tantsulõvi

Ja mina ka, ehk siis üsna varsti algab mu elus periood, mis on võrreldav Prantsuse Võõrleegionis 10 aastat teenimisega. Katsumused saavad olema rasked, hinnaks võib kujuneda minu elu. Ükski vaene hing ei peaks elu jooksul selliseid piinu taluma. Räägin peotantsukursusest!!

Tegelikult on ülaltoodu häbitu vale. Mitte kõik, vaid see kirjeldav osa, peotantsukursustele lähen ma tõepoolest. Elu saab olema ilusam ja keerulisem, kui varem aimatagi oskasin. Selle mõtte käis välja Katrin... Nii et keelduda ei saa. Minu asemel ei oleks vist keegi keeldunud. Jahm. Kindlasti vajalik kogemus, vähemalt ei jää pidudel üksinda lüüasaanud näoga laua taha istuma, sellal kui teised tantsu vihuvad. Ja sellest saab kindlasti kvaliteetaeg, ya know.

Plusspoolel veel see, et varsti on mul prantsuse keel selge. Lauri Leesi ise õpetab. Raamatu kaudu, aga siiski. C'est la Vie! (Se la vii). Bienvenue sur le portail de l’astronomie. (Bjönvenüü sü lö portaii dö lastronomii). Tõlge - Marsielanikud pommitavad Brüsseli eeslinna kohvikute laudu saiakestega.

Mu writer blox hakkab tasapisi taanduma. Shackles of Writerbloxxx shall be cast down to the Pit of Eternal Doom.

Miinuseid minu meelest tegelikult polegi, elu on ju ilus! Siiski, Auras käisin täna ilma ujumispüksteta. See ei tähenda nudismi klaasseintega ujulas, vaid lihtsalt hajameelsust. Avastus tuli riideid vahetades... Nii ma siis hiilisin Aurast tagaukse kaudu välja, et see tüüp, kellelt ma pileti ostsin mu FAILi ei näeks.

Kooki sai ka täna... eks näis, kas homme veel elan, koogipõhi oli kahtlaselt tsüaniiditooni... Muidu päris hää eksperimentaalkulinaaria eksemplar.

Silver. Vaksalis. Kell 2.30. Loeng algab 8.00. Raisk. Elu on ilus.

Kas me oleme tõesti olemas?

Mis on reaalsus?

Morpheus, tegelane Matrixist, ütles nii: "Mis on reaalsus? Kui reaalne on see, mida sa saad tunda, nuusutada, maitsta ja näha, siis 'reaalne' on vaid sinu aju poolt tõlgendatud elektrisignaalid." Tõesti, kogu meie eksistents ja reaalsus paistab sündivat otse meie ajus, nii kuidas elektrisignaalid parasjagu meile maailma kirjeldavad. See on samasugune filosoofiline pähkel nagu küsimus, kas Universum on lõputu. Ühest küljest tundub, et see ei saa lõputu olla... kuidas saab miski ruumiline olla lõpmatu? Aga samas, kui see on piiritletud, siis mis on väljaspool Universumi? Aaarggghhhh...
Väga kaua neil teemadel mõeldes hakkab vähemalt mulle tunduma, et elu on võimatu, nagu ka reaalsus ja mitte miski ei saa mingitpidi eksisteerida. Või olen ma lihtsalt veidrik.


Kätte on jõudnud pühapäev ja vennal on vaheaeg. Hetkel siis ta minu juures, homme Aurasse. Pluss on see, et saime ema juures korralikult süüa :P Miinus - miskitmoodi suutis ta minult kaks dzinni välja pressida... Raisk, mulle ei meeldi talle alkot osta...


Igatahes, sain jälle teid filosoofia/blabla teooriaga tüüdata :)

Hääd õhtut.

Houston, we have no problems

Lõppemas on üks väga tore nädal.

Jalutuskäigud, istumine, kooli mitte jõudmine... see nädal mõjus nagu puhkus. Tartus on lihtsalt kuidagi teistsugune õhk, meeleolu, inimesed. Jah, julgen öelda, et see oli siiani mu parim nädal Tartus. Veel 7 päeva eest me Katriniga vaevalt tundsime teineteist. Nüüd on mul tunne, nagu oleksin juba aastaid teda tundnud. Heas mõttes muidugi :)

Hetkel kuulan Indigolapsi... eestikeelne laul, kitarr, trummid ja viiul - kõik sobib imeliselt kokku. Üks laul, "Lõputu lugu" algab nii: Elu on ilus ja valu on valus :)

Raisk. Kuidagi kirjutamisblokk on. Mõtted on hõivatud... Jajah. Igatahes, kui ma ennast kokku võtan, siis on võimalik, et kirjutan täna veel.

Kulgeb ja komistab

Nagu juba heaks tavaks on saanud, kirjutan blogi öösel.

Maailm on ikka üks keeruline paik... kõik olevat alguse saanud mündisuurusest objektist, mis plahvatas tühjuses, paisates välja kogu nüüdseks olemasoleva mateeria. Ka sinu ja minu. Algsetest aineosakestest on saanud planeedid ja tähed, mered ja maad, puud, põõsad ja rohi... Ja inimesed. Inimesed, kes on lihtsalt liiga toredad ja armsad, et olla tühipaljas molekulide hunnik, mis siis, et füüsika minuga ei nõustuks.



Kui Maa häviks 12 minuti pärast, siis mida teeksid sina?

Kas satuksid paanikasse, või säilitaksid kaine meele? Läheksid mereranda ja seisaksid seal nagu märter? Ütleksid inimestele, kui väga sa neid armastad?

Ilusaid unenägusid.

Ööloom

Tundub et mu öö-päeva reziim on lõplikult põrmustatud. Hommikul magama, lõunal üles, loengutesse ei jõua. Jap, nagu ma ise ütlesin, ei saa korraga omada nii seltsi- kui koolielu. Järjekordne tore õhtu/öö sai veedetud Struwe elanikega pluss Kadri. Kirke on endiselt pürokineesis käpp. Katja ei joonud endiselt alkot, v.a. tilk ülihääd Herbertit ...

Et siis teised lahkusid üsna varakult, poole kahe aeg kui õigesti mäletan.
Katriniga vaatasime siis kogu mu riiuli läbi ja mängisime kitarri. Jeah, kitarri. Pole ta midagi tüütu, vastupidi, üks (Meelise terminoloogiat kasutades) suheldavamaid inimesi, keda mul on au tunda.

Aa, ja muidugi oli täna kõvasti matat. Eks näis, kas Hannes peab oma sõna ja kedagi läbi ei kukuta (ehk mind) :P Pärast kontrolltööd sebis Anni ennast minu poole, lootuses veidi matatarkusi ammutada, aga vist ei olnud minust tolku.

Päeva kokkuvõte: Great success!

Captain's log, 5.02 A.M.

Elu on ilus, raisk!

Jah, on. Teisipäev oli päev täis kordaminekuid. Isegi mata tuli välja, esimese korraga enamvähem niiet eriti edasi õppida ei viitsinud. Nagu surmamõistetutele antakse enne otsuse elluviimist viimane soov, sain ka mina enne mata KT-d ühe korraliku ja lõbusa päeva.

http://video.google.com/videoplay?docid=3022662956956514828 -- film, mis muutis minu vaadet parkourile. Eile vaatasin seda jälle. Hämmastav, kuidas midagi nii lihtsat nagu parkour on tegelikult kirjeldamatu. Sõnades ei saa väljendada, mis on parkour... ilma et selle piirid hägustuks ja sulaks ühte näiteks tõkkejooksuga.

Niisiis, pärast filmi vaatamist oli mul kindel soov trenni teha, ja justkui sünkroonsuse teooria musternäitena helistas Andrei, et parkouri minna. Kella kuuest kaheksani siis.

Koju jõudes kohe msni... jaa, Katja ja Kirke sees. Eks ajame juttu siis. Lõppes see igatahes sellega, et läksime Toomekale ja tegelikult igale poole jalutama. Kirke vajus küll üsna ruttu ära ja läks koju magama :D Me Katjaga siis veetsime veel toredalt aega... käisime pubide akendest sisse piilumas... ja maandusime Poole Kuues. Katja võttis kakao, mina Rocki, mis serveeriti A. le Coqi klaasis. Raisk. Igatahes, Katjal on alati midagi rääkida, ja seda võimalust kasutab ta tihti :) Kuna ma ise selline vaiksem, siis on ta ideaalne vestluspartner, kes tulistab teemasid kiiremini kui kuuliprits...

Koju jõudsin 4.04 :D tüüpiline, ma sellega juba harjunud. Magamisega oli ainult natuke raskusi, kuna ma nägin unes Katjaga jalutamist ja ärkasin selle peale üles kogu aeg. Vähemalt oli tore unenägu :)

Täna tuleb ilmselt sama sisukas päev. KT, teater ja siis mingi pürokineesi/joomisvõistlus, mida keel ei paindu läbuks nimetama. Elu on ilus!

Praegu siis kell 12.30, pooleteise tunni pärast ongi kontrolltöö. Õpiks natuke...

Siiralt teie,
Silver

Milleks pidada blogi?

Jah, milleks?

Võibolla annab see unikaalse võimaluse end kirjapildis väljendada?
On see kasutamiseks päevikuna?
Kas peaks siia kirja panema igasugused uitmõtted, või hakata hoopis luuletama?
Ilmaelu kommenteerimine on alati võimalus.
Või on see mingisugune väljund mõttemaailmas toimuvale?

Igatahes. Täna purustasime Katjaga msn-vestluse kestuse isiklikud rekordid. Peaaegu 7 tundi, kui mu 1. klassi matemaatika mind alt ei vea. Ei tea, mis maailmarekord on?

Üldsegi pidin hakkama matat õppima. Raisk. See on tõesti midagi sellist, mida lükkaks nii kaua edasi kui võimalik. Kõigest 37 tundi kontrolltööni. Nendest 37-st 16 kulub magamisele, 10 õppimisele ja 11 masetsemisele ja märatsemisele. Elu ON ilus.

Eks ma siis mängin lõpuks poeeti ka ja panen siia haiku... sest muud ma eriti ei oska, OK?

Sügislehtede
krabina saatel astun,
silm haarab ilu.

Selleks korraks kõik.

Küll ükskord jõuab...

Nii, tervitused Vaksalist! Jah, jõudsin elusa ja tervena koju. Järgmine peatus - voodi. Aga enne seda räägin päevast, sest selles vist blogi mõte ongi. Algas kiirelt - pool tundi Jõgeval ja siis sprint bussi peale. Seejärel pool tundi Vaksalis, enne kui Meelisele Raekoja platsile vastu läksin. You know it - poolteist tundi Magicut. Seejärel alustasin toa kütmisega (13 kraadi on isegi minu jaoks liig). MSN-i teel sai pitsaõhtu kokku lepitud ja nii see päev läks, ostsin juustu poest ja pitsatama. Pitsa tuli nagu ülihää, oleks mul ka ahi, teeks kogu aeg neid. Raisk. Mul ei ole ahju. Aga õhtu oli tore, meeldejääv kindlasti. Sai ka läbupilte vaadatud. Katrin vist eriline läbustaja pole... Kirke on nagu salaläbustaja, fotoobjektiivi ette satub üliharva.

Rock > A. le Coq.


Jep, ja nüüd nad teavad, et mind võib togida-torgata-tõugata-näppida-lüüa, ilma et sest kisa tõuseks.

Hääd ööd, armas lugeja.

Eesti ühiskonna kihistamine

Jep. Tegin blogi. Raisk. Nii, läheb lahti... Kihistamine, jah, üks meelistegevusi, eriti kui midagi muud tarka pole teha. Kihistaks terve ühiskonna ära. Mitte klassiühiskonna mõttes, vaid täitsa ribadeks. Eks jah, hakkab nalja saama. Praegu muidugi hea olla, kõht pitsat täis ja ee... tantsud tähtedega käib, mis on muidugi kõike muud kui meeldiv.

Loodan siis et viitsin midagi ka tulevikus kirjutada ... või blogida?

Raisk.