60.

Piiks, prrr, piiks, prrr.

Ta ei saanud aru, mis toimub. Äsja oli ta mootorrattal, sõitmas kusagil külateedel. Piiks, prrr. See veider hääl ja pimedus. Ava silmad, raisk! Hommik on. Aga milline? Esmaspäev? Pühapäev? Tema segaduses ajurakud ragistasid selle probleemi kallal, ja kogu aja jätkus piiks, prrr.

Teisipäev.

Ja ta lülitas telefoni äratuse välja.

Voodist välja saamine oli tema jaoks alati väljakutse. Kes kurat tahaks tõusta ja minna välja sellesse meie toredasse maailma? Aga valikut ei ole. Nojah. Seekord sai ta isegi üsna kiiresti üles, tavaliselt lükkab ta äratust vähemalt 3 korda edasi.

Tegu on tõesti erilise päevaga. Viie minuti jooksul pärast tõusmist lõugas läbi odavate kõlarite mustlaspunk, puud ahjus põlesid nagu patused põrgus ja tema juba orksi üle vaadanud. Absoluutselt mitte midagi uut.

Mis hommikusöögiks kah on? Ta käis eile poes. Selveris. Ta ostab peaaegu ainult soodushinnaga asju. Erandid on õlu ja kalapulgad. Niisiis, soodukaga merevaik läheb soodukaga saia peale, ilma soodukata õlu loputab selle alla. Või piim. Ta ema käis nädalavahetusel siin, pesi nõusid, koristas ja jättis piima, heeringat ja kana. Just seda ta vajaski. Veel süüa.

Amps, neelatus. Söök on ta kütus ja ta köök tankla. Teate seda räpilugu, milles sõnad: "Rassin, et saaks süüa ja söön, et saaks rassida." Veel ta ise oma leivaraha eest ei tööta, aga kunagi saab ka temast mutrike ühiskonnamasinas. Ta sööb, et saaks tööd teha ja teeb tööd, et saaks süüa. Raisk, mis elu see selline on?

Okei, ta ei mõtle sellele. Parem on lasta muusikal ajulained ühtlasesse alfa- või teetalainetusse viia. Lõdvestu, naudi elu. 24/7 Zen. Meditatsiooniline olek.

Jah, elu on ilus.
***

Pühapäevane laip

Ärkasin, nagu Jõgeval ikka tavaks, selle peale, et vend tõi koera minu voodisse magama... Siki on selle valge nässi nimi. Ta on 10-aastane, kuid on siiski armas nagu kutsikas...

Hommikust õhtuni passisin tühja... Päriselt. Ma ei viitsinud isegi msni eriti minna, asendasin selle seekord arvutimänguga. Jah, ma mängin mõnikord arvutimänge :) Orksimängud ei loe...

Haigusest hoolimata pidin isaga maal puid lõikama. Seekord langesid lõikuse ohvriks vana lauda põrandalauad. Kummaline mõelda, et veel hommikul olid need lauad Jõgeva kandis mingi lauda põrandaks, kuid õhtul on need juba Tartus minu korstnast vee ja süsihappegaasina atmosfääri lennanud. Muutused on kiired.

Õhtul oli meeldiv istumine Struwes... Poolte kohalolnute nimed algasid K-tähega, mis on ka igati loomulik, K on kõige-kõigem täht... Kuigi ma olin haigusest juba täielikult laibastunud, silmad olid punased ja puha, oli tore. Armastuse Ampsu sai proovida, samuti Katari safraniga küpsetist. Alias hoidis ka mul hinge sees (sellepärast ma mängida tahtsingi! :D). Nänni jagati ka mulle päris palju... Lausa sünnipäeva tunne tekib.

Selliseid õhtuid võiks isegi rohkem olla...

Nii, nüüd kiire jogurtilonks ja magama. Ööd!

***

Note to self:

Pea meeles tähtpäevi ja pühi jms, näiteks sõbrapäeva! Tainas...

Post

Päev algas üllatavalt hästi. Tänu äratuskõnele sain normaalsel ajal üles ja uni oli ka kadunud... That's a first. Raisk. Hommikuks midagi muud süüa polnud kui pakk Kalevi küpsiseid, mis eilsest kilupeost alles jäänud. Egas midagi, püssirohutee tõmbama ja mugisin küpsiseid. Läpakas kuumeneb viimasel ajal üle kogu aeg... Tolmu täis kindlasti. Tunnen kaasa sülearvutitele, mis peavad tegelikkuses inimeste süles elama, nad imevad ju ennast kohe sodi täis. Läpakad, mitte inimesed.

Hommikul on ikka päris rahvarohked need Tartu tänavad. Nolgid kiirustavad kooli, tädikesed ootavad bussi ja heal järjel keskklassi pereisad venivad üldises liiklusvoolus oma kontorite poole. Aa, juba paistabki see tore Riia 23 maja. Roheline nagu ta on. Või jätab lihtsalt rohelise mulje. On ju roheline? Mida iganes. Sees ootab tore loeng, mis kannab uhket ja väärikat nimetust "Biofüüsika". Me lootsime juba, et seekord tuleb juttu ussiaukudest ja muust ulmelisest, aga ei, saime kuulda biofüssi ajalugu. Juhhei.

Ja sellele järgnes veelgi vahvam "Biokeemia". Selle loengu jama on see, et minusuguse lati jaoks ei ole seal jalaruumi, põhiimõtteliselt on tegu pooleteise tunni piinaga. Ja loengu sisu on ka vastav. Raisk, ma ei saa endale enam loengutest viilimist lubada. Tuleb olla tubli!

Noojaa. Pärast loengut tatsasin koju. Tuba polnud teab mis külm, aga panin ikkagi ahju küdema. Praeguseks on siin 27 kraadi. Not too shabby. Meelis käis ka millalgi siin, me saime oma tellitud
Magicunodi kätte. Need olid Aare Kloostri korteriurkas agent Misti poolt kenasti mingisse vanasse modemikarpi topitud ja karp valge teibiga kinni mätsitud. Tipptasemel teenindus, mida muud mul ikka öelda.

Järgnes hulk maagiamänge, millest mina enamuse kaotasin. Järgnes ka traditsiooniline Tähevärava-vaatamine. Daniel Jackson sai jälle viga ja jälle armus keegi temasse. Millal see kord lõpeb, tüüp juba korra suri, aga näe, tuli tagasi ja jätkab vanaviisi.

Daniel Jackson oma loomulikus keskkonnas.

Raisk. Õhtul pidime jalutama ka minema, aga kui ma endal kolmekümne seitsme koma seitsme kraadise kehatemperatuuri tuvastasin, jäi see ära. Nüüd lürbin rohelist teed ja krõmpsutan nuudleid.

This is my life.

***

Maailmalõpp

Vennaskond ütles, et maailm lõpeb maikuus.
Maiad ütlesid, et maailm lõpeb 23. detsembril 2012.
Kari segaseid (ja Nostradamus ka vist) ütlesid, et see lõppeb 2000. aasta saabumisega.

Aga maailm pole lõppenud, ega ju? Ja kui lõppekski, siis keda see huvitab, kõik on nagunii manalateed läinud... Niiet pole eriti mõtet muretseda.
Sellepärast ma ei muretsegi...
Parem on nautida maailma seni, kuni teda on.

Ah jaa, muide, elu on ilus! Raisk...

---

Kell on kuus!

Hommikul. Ma olen tasapisi järjest hiljem magama läinud, mulle meeldib öösel üleval olla.

Seekord olid jälle Anni ja Meelis siin, ülejäänud rahvas ei saanud tulla, kuna kõik on tont teab kus Eesti nurgas laiali... Egas midagi, vaatasime filme, võtsime viina ja moka-ja nuusktubakat, sest kõik tuleb ära proovida. Ja nagu alati, lahkusid inimesed minu poolt üsna varakult, umbes kella 3 paiku? Ei mäleta. Igatahes, Anniga jalutasime veidi linnapeal... Enne seda sai harjutatud keelebärjääri, mina rääkisin vene ja Meelis saksa keeles. Ma ei osanud suurt midagi öelda, rääkisin võileibadest ja sõimasin... Selline tore keel. Anni oli inglane mõnda aega.

Hetkel olen zombi. Kell on kuus läbi hommikul, pole maganud, olen joonud, tuba hakkab juba külmaks minema ja kõht on tühi. Vähem kui 12 tunni pärast peaks Lillu Tartusse jõudma, kui kõik hästi läheb. Taas kord kordub kõik... Täitsa nauditav elu mul :) Täna (ehk siis viimase ärkvelolekuperioodi ajal) ei rääkinudki kellegagi eriti messis, muidu on ikka oma 5 tundi vähemalt päevas... Aga hea põhjusega - tore on rääkida, eriti kui jutt lihtsalt ei lõpe ega lõpe, ka mitte siis, kui juba ammu lubatud magama minna...

Gogol Bordello lõugab täisvolüümil... Mul on nii paks põrand, et alumised ei kuule mitte muhvigi, siin üleval võib kõike teha. Karjuda, mida iganes. Laske käia.

Kuna head ööd pole vist sobilik soovida praegu, siis tere hommikust!

Captain's log, Feb. 5. 2009., 6.12 A.M.

***

I am the warm center of this world...

Või siis ka mitte, aga see selleks, postitus nõudis lihtsalt pealkirja....

Seekordne teema on: Mis on reaalsus?

Vihjeks paar youtube videot:











Kas me oleme vaid simulatsioon? Kas maailm on meie mõtete tulemus? MIS TOIMUB???

Kui me magame ja und näeme, on unemaailm meie jaoks sel hetkel reaalne. Unes ei saa me aru, et oleme maailmas, mis eksisteerib ainult meie peas. "Tavaline" reaalsus ja unereaalsus on meie jaoks võrdselt realistlikud, aga kui me oleme unereaalsuses, ei mäleta me pärisreaalsust ja pärisreaalsuses teame, et olime mingi aja viibinud unereaalsuses. Reaalsused on nad mõlemad, teise tõesus sõltub vaid sellest, kummas me parajasti viibime.


Lihtsalt mõtlemisainet. Varsti suundungi unereaalsusesse... Tahaks jälle ühte jõeäärsesse metsa minna, ma käin seal tihti... Väga kaunis loodus.

***