There, I fixed it

Peaaegu. Aga läpaka ekraan on terve, vähem kui 24 tundi pärast purunemist vahetati see Jõgeva digimarketis ära, pooleteise kilo eest. Õppelaenu käendused sain ka korda aetud nii et tänane päev on great success!

Ühtteist on veel teha, nagu õppida ja veel õppida jms.

***

Nojah, tervitused teate-küll-kust...

Jälle siin, a vahepeal käisin ka aga ei kirjutanud sellest ega noh üldse millestki. Pole olnud viitsimist või on puudunud käepärane nett...

Ahjaa, nüüd olen ma teist päeva juba Tallinnast kadunud, posti kirjutamine jäi pooleli. Täna on reede, siis oli neljapäev. Eelmisel postil jäi vist "publish" vajutamata, a mis seal ikka, sellest on nüüd kuu möödas ja vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Tallinnas olen käinud, Merle on vist Tartus ka käinud ja oleme igasuguseid asju korda saatnud.

A täna oli zooloogia eksam, kus ma mingil määral põrusin, tahan kindlalt mingit head tulemust saada, niisiis järeleksamile. Rakubio samuti, aga too on nii keeruline et hea tulemuse saamiseks tuleks küll üliinimlikult pingutada.

Struvekate kolimisele aitasin ka kaasa, Kirke ja Katu uus kodu on üpriski kena ja huvitava asukohaga, nimelt on neil tagahoovis lehm ja saun (saun toodi just täna kraanaga kohale), kääbikute asurkond (kellele ilmselt väga meeldib õlu ja kelgutamine nende õllekastide kuhja ja neoonroosa kelgu järgi otsustades), hiiglaslikud vesipiibud (mis on võimelised oma tekitatud suitsupilvedega Eestimaale tuumatalve tooma) ning vägagi pandavad parkourispotid. Kahju ainult et see kusagil pärapõrgus asub. Enne kevadet vist sinna ei satu...

Tõsiselt s*tt lugu on see, et mu läpaka ekraan on veits puru. Isa astus peale, olin kotid koridori vedelema jätnud... Ja nüüd on ekraan täiega mõrades, näeb ainult vasakpoolset ülemist nurka. Fakk, fakk, fakk... Ekraani asendamine maksab kaks kilo... Ja juba hakkabki õppelaen vaikselt kuluma niimoodi. Eksamiteks õppimine on ka raskem nüüd, annab ikka lugeda asju niimoodi ühest nurgast.

Elu on ilus, raisk.

***

Tervitused Tallinnast

Olen Akadeemia 11 ühika 4. korrusel, toas 422b. Igav on, suht üksi tiksun siin, Heilike/Heineken/Hellike on oma tuppa tõmbunud ja õpib, väidetavalt :P Saabusin eile ühe kahtlase tüübi peale hääletades.

Eile jalutasime Merlega vanalinnas, päris tore, igasuguseid veidraid ja kuulsaid kohti käisime läbi. Kõik kohad on ööklubisid täis, nagu selgub, nende järgi saab linnas isegi orienteeruda... Sai kõrgetes kohtades präänikuid pugitud ja maffiabosside äritehingut vaadatud ja kilomeetreid munakividel tipitud. A ja piipu sai ka eile, väääga tähtis punkt :)

Täna siis tormasid kõik mu naised kooli, minu ülesandeks jäi korter koristada ja süüa teha. Koduperemees, mis teha. Koristada ei viitsinud, aga söögi tegin valmis. Neetud riis ei tahtnud üldse ära keeda, tund siis sossutasin seda, a lõpuks oli vist söödav küll. Ja siis mindi tagasi kooli...

Jamlegend on ära tüüdanud, midagi eriti teha nagu pole, koristada ei viitsi, ja nüüd trükkimise vahepeal läks Heilike ka ära ja noh, pea tund aega on Merle tulekuni. Peab vist ikka mingi tegevuse leidma, näiteks integraalide ja diferentsiaalvõrrandite õppimine. Okei, sellise asjaga ikka ei tegeleks :P

Täna õhtuks on menüüs Mehhiko pajaroog, valmistatud isiklikult peakoka Silveri poolt. Nämm nämm. Stripiklubisse või kuhugi pidime ka minema, eks näis.

***

90. post

Sajani ei ole enam palju jäänud. Oleks mul nett, oleks see umbes nädala jagu postitusi, aga hetkeolukorda arvestades läheb mul kuradi kaua, et see numebr täis saada. A mis seal ikka, kui netti pole ei istu ka kanni laiaks päevad läbi, saabki muude asjadega tegeleda, nagu kassi eest hoolitsemine. Ja oioi kui palju tema eest tuleb hoolitseda, Intsul on juba mitu nädalat kõht lahti...

Okei. Eelmisel nädalal oli selline tore sündmus nagu "Merle tuli Tartusse!" ja oioi kui mitu päeva me koos veetsime, lausa neli. Neljapäeval sai käidud rebaste läbul, tantsitud, laulukaare katusel käidud ja pikalt jalutatud. Piipu ja alkot oli ka muidugi. Reedel käisime Toomekal jalutamas, eriti tähtsad kohad olid Kassitoome ja Musumägi... Laupäeval olin ma just mopi selga hüpanud ja tahtsin mootorit käivitada ja Jõgevale sõita kui ta helistas ja ütles et tuleb jälle Tartusse :) Enam täpsemat ajastust ei saagi olla. Kärutasin siis oma pilli trepikotta tagasi ja valmistusin toredaks nädalavahetuseks.

Nii me siis hängisime Tomi ja Katuga Struves ja minu pool, kuidas kunagi. Jälle piip, jälle alko, tore seltskond ja mis minu jaoks kõige tähtsam: koosoldud aeg kõige kallima inimesega. Okei, krabipulki ei saa ka välja jätta, need on ju lausa saatanast, lihtsalt ei saa söömist lõpetada. Aga tuli jääda viisakuse piiridesse ja teistele ka paar ampsu jätta :P Pühapäeval vaatasime superstaarisaadet ja libistasime absinti. Ei, lauljahakatised ei hakanud roheliste haldjate moodi tunduma, tegelikult ei juhtunud midagi. Ainult kurk läks soojaks, isegi joovet nagu ei tekkinud.

Esmaspäeval tuli see nukker hetk kui tuli Merle ära Tallinna poole saata ja juba üsna vara hommikul. Eks me näe varsti uuesti, kui mitte varem siis 28. Tallinnas Ürgmehe etendusel. Etikett on pidulik, niiet pean oma vana ülikonna välja otsima, või siis isa oma, oleneb, milline paremini selga mahub minusugusele koljatimõõtu elukale.

Ja siis olen ma teinud TRÄNA. Jah, TRÄNA, arvutiga... Ja graffiteid uluva hundi ja kuuga. Graffitid tulid enamustes kohtades päris korralikud, aga minu TRÄNA on isegi TRÄNA kohta üsna jube... Nagu keegi puuriks ja ragistaks ja taoks panne ja lennuk lendaks üle korraga :) A Meelis ütles et tantsimiseks kõlbab... tahaks näha kuidas ta selle järgi tantsu vihub :D

No täna hommikul ärkasin varavalges üles Intsu peeretamise peale. Oojee... Sain jälle si**a koristada. Viis minutit hiljem pani ta korraliku roobi mu voodi alla maha. Tänks, kullakallis kiisumiisu.

Ma panen siia pildi ka sest inimpsühholoogia järgi on lihtsam pikka teksti lugeda kui seal juures ka mõni pilt on :)

Aidaa!

***

Tere jälle

Enam ei ole juulikuu viimane päev, nüüd on kuupäev 09.09.09, iseenesest päris tore kuupäev, aga see võiks homme olla, siis oleks sellel veel erilisem maik juures.

Eepilise pikkusega posti eriti ei viitsi kirjutada, aga lühidalt väga paljudest sündmustest on raske lühidalt kirjutada...

Augusti 2 esimest nädalat olid töönädalad, käisin tööl ja teenisin raha, mis on suuremalt jaolt otsas, kuna ostsin mopeedi ja väisasin taaskord Poolat. Mopeed on päris tore masin, põristab korralikult ja kõik naised vaatavad tänaval järgi. Ok, tegelikult ei vaata, aga paar vanameest on küll rääkima tulnud. Kaks tükki. Reis oli hääletusreis, sihtpunkt Slovakkia, reisikaaslane Liisa. Slovakkiast jäi puudu u. 10 kilomeetrit. Neetud vihm. Muidu oli küll väga vinge reis. Näiteks pidu Stalowa Wola palmipuu all. Viimase autoga Poolast Tartusse. Krakowi jõekallas. Hirmsad Poola metsad. Varssavi jalutuskäik. Apteegid. Poola õlu. Sõbralikud inimesed. Ja palju muud... Käisin isegi Meelise kadunud nuga Suwalkis otsimas, aga ei leidnud. Eriti vinge oleks, kui oleks pool aastat hiljem noa leidnud ja tagastanud.

Ahjaa, enne reisi oli veel venna sünnipäev meie kummitavas maamajas. Ma magasin ülakorrusel üksinda... Enne magamaminekut kuulasin 15 minutit muusikat ja selle ajaga oli mu toa ukse ette tekkinud puust kast, nii et ust ei saanud korralikult lahti lükata. Keegi muidugi üleval ei käinud ja ei kuulnud ka midagi... A mul oli savi, käisin all ära ja kobisin oma liiga väikesesse magamiskotti magama.

Siis hakkas august lõppema. Viimaste päevadega ma vist midagi tarka ette ei võtnud, sest ei mäleta sellest ajast suurt midagi. Mäletan ainult mingi ropu diivani tassimist Nooruse ühika 5. korrusele. Muidugi Katja sünnipäevapidu arvesse võttes võisin ma kogu aeg mällaris ka olla, aga ei usu. Sünnipäevapeost rääkides, arvasin et tuleb rahulik ja selline rohkem morsipeo moodi pidu, aga ma ei arvestanud sellega, et ma võin purju jääda. Sest tavaliselt ma ei jää täis, tee või tina. Seekord siis üsna arvestatav mälukas, aga ka üksikud helgemad mälestused.

Nagu näiteks Merlega lähemalt tuttavaks saamine. Väidetavalt olin ma kella 12-03 öösel väga jutukas, kui me und ootasime. Ja juhtus ka muid toredaid asju ja asi lõppes sellega et hommikul ärgates olime õnnelikud :) Nüüd ootame neljapäeva ehk homset, siis tuleb Merle Tartusse ja saame koos veel aega veeta... Plaanis on vesipiibu tegemine ja langevate tähtede vaatamine... Ei jõua ära oodata :)

Nojah, muust ma viimasel ajal enam ei mõtlegi, et jõuaks see neljapäev juba kätte.

Siis näeme!

***

Teretere

On juulikuu viimane päev.

Check

Vennaskonna konsal käidud - check;
Transformers 2 vaadatud - check...

Tööl olen käinud nüüd 6 päeva. Esimese kahe päeva palk oli kokku 770 krooni, eks arvutage, palju ma kuus saan... Tulemus on miinimum, mille kätte võin saada, sest ületunde tuleb kogu aeg juurde, raisk. Nagu täna, 2 ja pool tundi kauem panime asfalti, sest laotur raibe läks katki ja keegi ei oska asju korraldada.

Töö on ka selline füüsilist laadi, seega poole kaheksast kella neljani labidaga vehkimine võtab üsna läbi. Pole erilist viitsimist blogi kah kirjutada ega üldse arvuti lähedale minna, seekord tulin muusikat kuulama ja avastasin, et wifi on jälle ennast näole andnud. Mingi naabrimehe võrk, ülbelt ühendan lihtsalt ennast sinna ja tõmban torrentid käima.

Ok, paari sõnaga... Kontsert oli vinge, sain Trubetskylt autogrammi ja puha. Algul tundus, et rahvast nagu ei tule sinna, aga lõpuks käis umbes kella 2ni täissaaliga see gig. Ei mäleta, mul hakkasid vaikselt mälulüngad tekkima juba... Pärast kontserti seadsime uute tuttavatega sammud Zavoodi, kus tuttavate posu kasvas. Sain tantsida, mitte et ma seda kontserdil vähe oleks saanud. Lõpuks tuli ikka koju kakerdada, umbes kell 6 hommikul või midagi. Ärkasin Meelise kõne peale, avastasin, et magan riietega oma voodi peal. Kõne oli kutse kinno, magasin veel paar tundi ja ta äratas mu uuesti üles. Vantsisin siis kinno, kus ohohohhoo - oli Transformers 2! Kertu oli ka platsis ja vaatasime siis selle äksionist kubiseva linateose ära. Päris vaadatav, aga lahjaks jäi ikkagi millegipärast... Kinole järgnes krõpsutoomeretk minu poole ja seejärel saagiks langenud krõpsudega Kertu pleissi Donnie Darkot vaatama. Ja oligi õhta käes. Pühapäeval ei teinud midagi muud kui sõitsin rongiga Jõksi ja käisin Raunoga Garli pool saunas. Üks leilivise oleks meid peaaegu tapnud, nii tuline oli.

Nonii, nüüd on nädalaks vist kirjutamised kirjutatud. Töö läheb järjest hullemaks mul, ületunde hakkab kogunema nii et varsti oleks mul nagu pooleteisekohaga töö...

Muide sel ähmasel pildil peaks olema vasakult paremale Hedwig Allika, Tõnu Trubetsky ja Roy Strider... Noh, jah, keegi peidab end tegelikult Tõnu taga ja Hedwigi võib segi ajada mõne vaenulike kosmosetulnukaga.

Aga kena suve jätku!

***

Ahoi

Pole nagu kirjutanud siia midagi viimasel ajal, aga pole minu süü, ausalt. Vähe sellest, et mul netti pole, olen ma kogu aeg lennus. Pärast maateaduste välipraktikat (kuus päeva) käisin korra Jõgeval, siis Saaremaal jaani tähistamas Oskari, Kertu, Meelise, Liisa, Katri ja hulga teiste elukatega. Mere ääres oli sigavinge, ära sai vaadatud nii päikeseloojang kui päikesetõus ning meres ligunemine oli ka päris sage tegevus. Ahjaa, Kuressaares võtsin osa maailma pikimast jalgpallimängust, kõigest 15 minutit, aga sain diplomi ja tehti pilti kah. Tähendab mäng ise kestis päikesetõusust loojanguni, ma lihtsalt osalesin 15 minutit selles... Pärast mängu ujusin üle miskisuguse abaja ja tagasi.

Oskari auto lagunes päris korralikult ära, nukkvõll oli katki ja seega uus mootor. Ei vedanud...

Pärast jaani grillisime Vaksalis veel vorsti ja vahukomme ja nüüd olen jälle Jõgeval, esmaspäevast lähen tööle. Hurraaa. Müstilisel kombel jäin eile haigeks kah :/

Wadewa, ma lähen nüüd puristan ninast veidi tatti ja joon teed. Tsauh!

***

Armas päevik...

Kraabin pastakaga su kahvatut pinda, et kirja panna viimase aja sündmused.

Tegelikult ei ole see päevik, pole paberist jne...

Igatahes, laupäeval tulid külla Rauno, Garli ja Maris, kellega igasuguseid toredaid joogikesi mekkisime. Siis Garli ja Raunoga linna peale... Mõtlesime, et tutvume mingi seltskonnaga. Tutvusimegi Liina-Kadi ja Katiga, läksime Genklubisse diskole. Rauno ja Garli kartsid algul sisse tulla, et alaealised äkki ei tohi ja nii... Aga lõpuks said ka nemad sisse. Niisiis tantsisime seal ja mingi hetk lasid Rauno ja Garli jalga... Ja ma sain Liina-Kadiga lähemalt tuttavaks ja lubasime ühendust pidada.

Esmaspäeval käisime temaga kinos, millele järgnes chillimine minu pool. Sain ka lõpuks "Inglid ja deemonid" vaadatud. Oleks võinud seal kohas ära lõppeda, kus camerlengo langevarjuga taevast alla laskus, peaga veesüliteid ja katusekive purustades. Pärast kino siis läksime minu poole, aga enne käisime mõlemat pidi üle kaarsilla kaare, nii-öelda nostalgialaks, sest laupäeva öösel sai ka seda tehtud. Arvake ära, kellele veel Vennaskond väga meeldib.

Siis oli teisipäev. Sai struves lauamänge mängitud. Tegelikult küll 1 Aliasemäng, aga siiski... Porgandisaia tegime ka, väga maitsev oli. Simpsoneid vist vaatasime, Futuramat kah vist... Päris hästi ei mäleta, ma olin umbes viis tundi maganud ja üsna laip omadega :P Ahjaa, kinno sai ka, meile tehti piletid välja, näpud päris põhjas. Film oli "Endiste pruutide vaimud", mis oli kah päris tore film, õpetlik ja puha.

Täna olen ma Jõgeval, kutsusin isa järele. Homme tagasi ja laupäeval laulu ja tantsu vaatama Tartu laulukaare alla.

Järgmised päevad tulevad kindlasti sigavinged, aga next week ma ei tea mis saama hakkab. Meil on maateaduse välipraktika 5 päeva. Tegemist on viiepäevase ekskursiooniga põhimõtteliselt...

Selle posti kirjutamise ajal on nett 3 korda katkenud, niiet aitab ka vist. Aidaa!

***

Mul pole netti, ojee...

Ollallaaa, pole ammu kirjutanud midagi, aga ilma internetiühenduseta on raske seda teha... Ausalt öeldes pole aega ka eriti, sest netivaestel päevadel olen rohkem aega sõpradega veetnud. Tuba olen ka koristanud jms väikesed asjad. Viimase aja vihmased ilmad on küll jamad, õue eriti ei kisu. Nendega seoses langeb mu toa temperatuur ka iga päevaga aina madalamale, sest see on otseselt välistemperatuuriga seotud :P

Nonii... Viimase aja, või ka kaugema aja suursündmused on uisutamine, loendamatud hängimised pilkuga, akvarellide ost, struvelaksud, Jõgeva linnapäevad, arheoloogia ettekanne ja vastamised (sellega seoses ka Anni pool materjalide tõmbamine)... Nii, nüüd tõi toateenindus mulle kokteili ja mul läks juhe kokku. Igatahes palju on vahepeal juhtunud.

Ööraamatukogu eile - tuli meelde... Lisaks akvarellidega maalimine, Anni ja Meelis minu pool, maateaduste eksam ja hommikulõunasöök Struves.

Kaspari kitarr on ikka minu juures ja ühel päeval lõhkusin ma a keele ära. Ehk siis keerasin liiga pingule ma arvan ja kitarrile see ei meeldinud, lajatas näpust vere välja. Täitsa ulme, kui palju verd tuli ja kui kiiresti, haava nagu polnudki, alles järgmisel päeval leidsin pisikese täpi.

Masendus on hakanud üle minema. See on tore, mul hakkas juba tekkima masendus sellest pidevas masenduses olemisest :) Hetkel hakkas mulle tunduma, et sellist sõna nagu masendus ei saa olemas olla... nagu wtf. Mõnikord juhtub nii, kunagi oli parkourifoorumis ka sellekohane teema. Ma mäletan lasteaiast, kui mulle hakkas tunduma, et sõna "mosaiik" ei ole päris sõna... Hmm, seda võib nimetada logoparanoiaks (logos - sõna kr. k., para - väljaspool kr.k, nous - meel kr.k.)

Ma muide avastasin, et ma oskan päris toredaid mutukaid joonistada... Võibolla hakkan ka maagiakaarte disainima tulevikus :) Siinkohal paneb logoparanoiku sellele postitusele punkti. (Õige, paps, paneme punki!)...

***

Üks unetu öö ja geneetika eksam

Just siis, kui olin magama jäämas, helistas Ragnar. Ta tahtis öömaja, tuli just Miša sünnalt... Muidugi raskes joobes ja mida veel. Algul ütlesin, et ei saa minu pool ööbida, et mul homme eksam ja tahan korralikult magada, aga tal polnud mitte kusagil mujal olla. Okei siis, sõpra hätta ei jäta.
Nonii. Tal läks kaks tundi, et mu maja üles leida ja kogu selle aja hoidis ta mind oma kõnedega üleval, uneaja asemel sain teejuhti mängida...

Ja kui ta lõpuks siia jõudis veidi enne ühte ja oli magama kobinud, hakkas ta norskama...

Ja öösel ajas ta oma kolistamise ja norskamisega kah kogu aeg üles. Nii et mõnus, Anni eile ütles, et puhanud loll olen homme... Aga olen hoopis väsinud loll.

Eksamis sain iga küsimuse alla ikka vähemalt 6 rida teksti kirja, ühele tuli isegi ilus pilt kromosoomist juurde. Samas, 4 küsimust oli ja igale oli vastamiseks A4 jagu ruumi. Mõned täitsid selle kenasti ära ka...

Eile õppisin terve päeva. See tähendab, et lugesin materjale ja tegelesin väga paljude muude asjadega. Näiteks lindistasin kitarrimängu, käisin jalutamas ja poes, sorteerisin maagiakaarte jne. Siiski, asjad sain peaaegu et selgeks. Pole paha ühe õhtu ja ühe päeva kohta.

***

Niiet Viktor jäi ellu!

Täna hängisime Meelisega. Pool 12 hommikul ta saaus ja nüüd veits aega tagasi läks, vaatasime Earl'i ja käisime Ameerika filmi ajaloos, sest me oleme nii tublid. Seal saime teada, et teist esseed me tegema ei pea... Küll aga pidid kõik kohalviibijad lektorile rääkima, mida kursuse juures muuta ja mis filmid meeldisid jne... Üsna keeruline on midagi rääkida, kui pole saanud eriti tihti kohal käia. Meil oli vanasti füüsika praktikum just enne filmi ajalugu ja seda linna teises otsas.

Tänane film oli "Taxi Driver"... Poole pealt läksime Pirole pilkut libistama ja krabipulka ja kommi sööma ja siis minu poole, mängisime Solitairet vegase stiilis, mul läks natuke paremini kui Meelisel, s.t. minu miinused olid tsipa väiksemad :P

Pärast "Underworld 3" vaatamist olen suht kapsas. Pean geneetikat õppima ja kohe jätkangi sellega.

Ahjah, vahepeal oli nädalavahetus. Ei teinud midagi erilist, rongis kirjutasin raamatut natuke edasi ja pühapäeval oleks peaaegu rongist maha jäänud.

***

Täna on reede, A.K.A. pidupäev

Täna käisid külas ema ja Meelis, viimasega vaatasime päris palju Earli osasid ja käisime mu vennale zen kaarti ostmas. Aitäh, Meelis.

Kas karma juhib meie elu? Meil Meelisega on teooria, et vähemalt meie elu juhib, sest lihtsalt ebanormaalselt palju jama juhtub. Aga - ma ei mäleta, et ma oleks midagi kohutavalt halvasti teinud ja tema ei mäleta mingit erilist heategu... Eks ole...

No tegelikult ei oskagi väga midagi kirjutada, tunnen ennast tühjaks kirjutatuna juba aga niipalju, et täna öösel me ei maga, vaid paneme pidu.

***

Miks? Miks küll?

Miks SuperGypsy edasi ei saanud?

Nuuks...

***

Elektrikitarr ja muu selline

Mis? Juba esmaspäev?

Nonii... Pärast vereloovutamist käisime teatris. Seal olid mingid wannabe kanad, Erak ja Kuuevarbane, kes otsisid oma kanalast väljapääsu, aga loomulikult ei teadnud nad välismaailmast midagi, see on ju elu seadus ja aegade saladus... Lõpus nad vist pääsesid, mingi kanasupi tegemise hääl käis küll, aga see võis mu kõhu korisemine ka olla... Ja põrandale jäi kaks kanamuna. Nii sümboolne vist.

Pärast teatrit (endiselt neljapäev) tatsasime Maximasse Poola õlut soetama, mis ka korda läks. Ja siis Selverisse piibusütt ostma, ka see õnnestus (Don't you just love it when a plan comes together?). Ja siis vaatasime lõpuks Into the Wild'i ära. Anni ei tahtnud sel öösel magada, ikkagi linnupraks hommikul, niisiis panime 2 ja poole tunnisele filmile Tähevärava otsa. Lõpuks lasid nad jalga (Meelis ja Anni, vist ei maininud veel... küll ma kasutan palju sulgusid).

Siis oli reede. Ma ei teinud midagi, läksin rongile kell pool kolm ja siis millalgi Jõgevalt Kuremaale pidu panema Kaspariga. Polnud väga huvitav pidu, potentsiaali oli, aga seda ei realiseeritud... Kella kahe ajal Jõgevale tagasi, Kaspari isa sünnale. Meie isad olid end juba nii pumbaks joonud et ei suutnud korralikult rääkidagi. Ja öeldakse, et noorus on hukas... Pigem on noored nagu meie konservatiivsemad kui näiteks 18. sajandi Inglismaa teadurid. Sest need läbutasid nagunii kogu aeg isepruulitud veini ja piiritusega...

Laupäevaks oli mul laenatud elektrikitarr. Terve päeva panin tühja, vaatasin seepi ja... panin tühja...

Pühapäeval siis Tartusse, nagu ikka, aga seekord kitarriga. Üsna eesli tunne oli oma kahe koti, kitarri ja võimendi kastiga. Aga siin ma olen.

Täna siis olen siiamaani

1. Tühja pannud
2. Taarat ära viinud ja harilikke ostnud
3. Linnas jalutanud ja sketchbooki ostnud
4. Botaanikaaeda külastanud
5. Vihma kätte jäänud

Ahjaa. Küünlaid läks meelest osta. Tsau.

***

Epitoomlooglatsioon

Mõtlesin, et kirjutaks midagi, pole ammu kribanud.

Aga jälle pole mingit ideed, millest kirjutada, nii et lasen suvalt midagi kokku siia.

Eile näiteks käisid sõbrad külas, Anni ja Meelis. Saime ühe piibutäie vesikat teha, aga see üks täis kestis forever. Ja päris hea oli, mis sest, et täna ärgates kurk valus oli. Vaatasime "Paul Blart: Mall Cop", väga skiso kohati... Tegu on komöödiaga kaubamaja turvamehest, tasub vaatamist. Nii, siis jõi Anni Vana Tallinnat, mida ta ka lahkelt põrandaga jagas :) Üks õlu sai ka ära tarbitud... Ja noolemäng on uus hitt seltskonnamängude seas.

Muidugi, viimasel ajal on igasuguseid toredaid asju juhtunud, aga ma pole raamatut edasi kirjutanud, ainult peas stoorit loonud. Pühapäeval tegime Atlantise pargis piipu ja käisime Struves, sealgi piip. Esmaspäev möödus üsna lebolt, koolis ei käinud, aga kinos käisime Meelisega, "X-Men Origins: Wolverine" oli see film. Väga efektne ja isegi stoori oli olemas. Ülejäänud päeva panin jälle tühja.

Teisipäeval siis käisin isegi loengutes, 1 ja pool loengut istusin, empaatia üledoosi tõttu aga võtsin jalad selga ja lendasin koju. Kus panin ülejäänud päeva tühja, kui õigesti mäletan.

Täna on kolmapäev, right?

Täna käisin Struves lambipirni vahetamas. Lamp ei hakanud sellest hoolimata tööle. Ühesõnaga, fail. Aga ilmselt lambi viga, eelmise pirni oli ta väga efektselt läbi põletanud, selle klaas oli kohati piimjaks värvunud. Nuujah, siis sain Kirke valmistatud kulinaarset Mona Lisat, nii head sööki tahaks lausa igal õhtul süüa. Ei tea, palju eest on ta nõus siin süüa tegemas käima? Okei, siis istusime, väga põnev oli. Kirke pesi nõusid ja tegeles oma linnupraksi materjalidega ja Katu mängis minesweeperit. Telekast tuli mingi sigade multikas, Tuutu ja Potsu või midagi... ja enne seda oli mingi eriti veider multikas, kus oli tegu loomahaiglaga. Nahkhiir jõi mingi patsiendi verest tühjaks, vaal sünnitas keldris ja kilpkonn suri ära, sest pidi teistele teed tegema. Kui mina väike olin, siis tulid multikad nagu Mootorratturhiired ja Ninjakilpkonnad... Nende süzee on minu meelest natuke loogilisem :P

Tüdrukud läksid vene keelde, mina ka peaaegu...

Aga siin ma olen. Panen jälle tühja. Isegi päris pika postiga olen hakkama saanud.
Poest tulin just tegelikult. Ostsin päris palju nänni, ilmselt tahan ma küpsisetorti teha. Või siis oa-küpsisesalatit.

Heroese 1. hooaja sain tõmmatud. Kuna ma telekat ei vaata juba päris ammu, siis on mul see nägemata. Nüüd head aega, vaatan, kas viitsin torti teha või vajun kohe Heroest vaatama....

Farewell.

***

Mida ma täna tegin.

Sain hulga raha.
Kuulasin vähemalt 6 tundi muusikat.
Tegin omletti.
Käisin paljajalu jalutamas ja kalja ostmas.
Lugesin ökot.
Põletasin küünalt.

Ja olin olemas.

***

Chapter 2. Meet Jane and Will.

John’s bar is a typical Illinois bar, walls piled with crappy decorations, like Route 66 signs and dollar bills. Oh and let’s not forget those bar stools and local drunks lined up in front of the counter. You could smell them from twenty feet away despite the lingering cigarette smoke.

Elu kui Ikea kokkupandava mööbli elutähtis ning vägagi kadunud jupp

Pärast mitut päeva spontaansusi...
Tegin igasuguseid asju, mis elu mingil määral huvitavamaks tegid.
Rääkisin näiteks suvalise joobes tüübiga Raeplatsi lähedal, kes osutus 36-aastaseks doktoriks (mingil alal, ei tea...), kellel on hetkel Tartus maalinäitus üleval. Pretty cool if you ask me. Ta oli Toomekal venelase käest pasunasse saanud, ma juhatasin ta bussijaama, kust ta hea õnne korral oleks Tallinnasse tagasi saanud. Sai jutte räägitud, maast ja ilmast...
Täna siis anatoomia töö, öko õppimine Hurda pargis, Katu trehvamine, jalutuskäik linnas ja botaanikaaias, Meelise poole minek ja Rauli poole minek, parkour ja kõhuvalu.

Täna alustasin ma raamatu kirjutamise ja ühe projektiga. Top secret.

Raamatust niipalju, et see on inglise keeles, ilukirjanduslik ja olen parasjagu nii kaugel kui teise peatüki juures.

Kas ka see oli spontaanne? Võibolla... Aga ma proovisin juba 10-aastaselt raamatut kirjutada, eks vanad soovid tulid kummitama. Pluss ... Pluss see... Jah. Eks ma ise tean, mis värk on, ja kuna selle blogi eesmärk on suuremalt jaolt mälestuste talletamine tähekombinatsioonide kujul, siis midagi lahti ei kirjuta.


"What is happening is me sitting here, in my old, rusted and torn armchair. Oh, and there is a gun pointed at my head. I think if the trigger was squeezed, the nine mil bullet would blast straight through my right gyrus frontalis inferior. I think."

***

Muide

Ma olen hääletustripilt tagasi, kokku kestis see 9 päeva ja 3100 km umbes.
Pikk jutt, nii et blogis väga ei kirjuta sellest, vaid paar fakti:

1. Iga kolmas lätlane lehvitab vastu
2. Lätis ja Leedus on jama hääletada
3. Poolakad on väga sõbralikud ja kiired sõitjad
4. Peldikus on mõnus magada
5. Kiirteepatrull ei kutsu politseid
6. Lepatriinusid on kõik kohad täis
7. Zywiec on väga hea õlu
8. Berliini jõudsime esimestena
9. Berliinis on suvi
10. Brandenburgi väravatest on kõrini, Tiergarten on kodune
11. Telgis on hommikul saun (Berliinis) või külmkapp (Leedu, Läti)
12. Mõni joob kell 13.00 Pariisi väljakul päikesesooja kirsiviina
13. Kebab on hea
14. Reisiseltskond koosnes väga toredatest inimestest
15. 3 päeva Berliinis
16. Tagasiteel külastasime igasuguseid Poola külasid: Chojna, Mysliborz, Bobowicko...
17. Rekkadega saime 3 korda sõita
    
18. Meelise nuga on tõenäoliselt Augustówis või Suwalkis...
19. Leedu aasal ei ole tore telkida
20. Jaanalindudega talu juurest võtab peale kuulus vene rekkamees
21. Eesti laks, Kirke Viljandisse ja mina Jõgevale

KONIEĆ!

Pikemat infot saab näost näkku vestlustes...

***

Stop chasing shadows, just enjoy the ride...

Sellise sõnumiga laulu leidsin ma oma pleierilt. Viimasel ajal on mitmed inimesed sarnast mõtet oma msninimes või blogis kajastanud, ja õige kah... Oli kord üks koomik, kes ütles, et elu on nagu lõbusõit Ameerika mägedel, on tõuse ja langusi, kurve ja sirgeid, aeglaseid ja kiireid kohti... See pakub sulle lõbu, paneb kartma, hirmutab, tekitab hea tuju ja masendust... Aga pole vaja muretseda, see on kõigest lõbusõit...

Ülehomme lahkume Berliini suunas. Lõbusõidu üks kurv, või tõus, või langus.... Ei tea veel.

Aga see on lõbusõit :P Mitmel tasandil tähendust omav...

***

Lõpetagem varjude tagaajamine ja nautigem lõbusõitu!

***

Feel good jne.

Viimasel ajal olen ma küll kuidagi haigem olnud, aga pole hullu. Ma paranen järjest, ma olen isegi rääkima õppinud viimastel päevadel. Enne seda olin küll täielik zombi.

A vahet pole. Ma ei saa aru, miks ma nii harva blogi kirjutama satun, isegi luuletusi kirjutan tihedamini. Liiga väss vist, et üldse midagi teha...

Nelja päeva pärast lähen hääletustripile Kirkega, sihtpunktiks Berliin. Aga mingeid kohustusi ega midagi pole, võime ka Alaskale põrutada, kui tuju tekib...

Niisiis siin ma istun. Enne Ameerika filmiajalugu võtsime Meelisega mõned õlled, tänu taevale ei ole meil enam füüsikat, niiet see ei saa energiatasemeid langetada. Pigem on mul siin mitmeid vahendeid energia juurdeandmiseks: rosinad, küpsised... Okei, mitte päris mitmeid. Peaks vist poes käima ja õlli juurde hankima või midagi.

Seekord väga pikalt ei viitsi kirjutada. Selle asemel kasutan juba varem valmis kirjutatud materjale. Vat nii.

Masendusest muserdunud rünkraske raud

teadvust ei oma, ent hingitseb kui elus

aastate koormast saab veel kunagi ta haud

roostes ja auklik ja taeva taustal tumeilus.

********

Ära ärata mind, näen und

hing hingata tahab, kas tead

ma seisan kui kurat kesk lund

ses unes, mis närib mu pead.

***

Tere tulemast minu pähe...

***

Deja vu kuidagi, eksju

On möödas nädal eelmisest füüsika praktikumist, aga tunne oli pärast praksi vägagi tuttav. Selle 3 ja poole tunniga ei saanud me suurt midagi tehtud ja selle tädi sõnul olime meie ka suurimad kannatajad seal. Tal oli kuradima õigus. Vähemalt sai jäävett, tavalist kraanivett ja Mõmmi limpsi ja koka segu juua.

Pärast loengut tatsasime minu poole, tee peal masendust edasi arendades, eriti minu puhul. Aga kui juba kohale jõudsime, siis sai paar kanapalli ( chicken balls...) hinge alla pantud. Kitarrimäng seekord ei aidanud, sest energia puudus. Keeli ei jõudnud tinistada noh. Siis tekkisid meil teooriad, et mul on mingi hepatiit või midagi, sest ma olen detsembrist umbes vahelduva eduga palavikus olnud. Uurisime netist pikaajalise palaviku põhjuseid, aga targemaks eriti ei saanudki. Enamus neist seostus raseduse või mingi operatsiooniga... Niiet ei tea, mis värk on.

Nii, enerksi puudus oli, eks.

Me läksime poodi missiooniga korralikke energiapomme leida... Väljusime õlle ja energiajoogiga, mis oli vist päris hea otsus, sest pärast oli enerksi kuhjaga. Jõime me neid vastavalt karupoeg Puhhiga ning lihtsalt oranzitriibulisest supikruusist. Energiajoogiga segatuna oli dynabock üpriski hää limonaadi maitsega. Pärast oli raske mitte pidevalt naeratada...
(P.S. joomine on paha-paha.)

Niisiis. Miks meil enerksi vaja oli - füüsika jätkus Struves. Hõissaa... Pole midagi paremat tervest päevast füüsikast. Tegelikult Struves ei olnud seda masendav õppida. Sest me ei pidanud ise eriti mõtlema, vaid kasutasime Kirke aju selleks. Siis tegi Katja meile spagetirooga ning kohvi, Katu ajas oma dzungliSteni juttu ja üldse oli tore... Mulle tundub, et ma vist tõenäoliselt nõustusin ühe riiuli täiustamisega. Igati positiivne, ma loodan... Kui sein väga suurt vastupanu ei osuta kruvidele.

Tšikid tõmbasid siis Püssi ja meie uttu.

Ja kõik elasid õnnelikult elu lõpuni.

***

Nii, mul on teine lugu ka rääkida. Eile oli Rauli pool filmiõhtu, kus sai alguses niisama lolli mängitud, headbangitud ja muidu tainas oldud. Aga siis... Siis vaatasime filmi, millel on suisa kaks pealkirja versiooni, "Leon" a.k.a. "The Professional". Lugu räägib palgamõrtsukast, kel hea süda, ning noorest tüdrukust, kelle vend ja pere tapetakse. See tüdruk satub palgamõrtsukaga koos elama ning armub temasse... Tüdrukut mängib Natalie Portman, sama tšikk, kes Vendettas Evey't kehastab. Vägagi vaadatav, sügavasisuline film, mis ka märulifänne ja romantikuid külmaks ei jäta.

Filmi kõrvale olid juustu-juustuvorstigrillsaiad... Mämmm...

Siis sai harjutatud tikkude kasutamist laskerelvana ja oligi kojuminek. Seekord oli linnas nii vaikne, et ma panin telefonist muusika käima... Hämmastav, kuidas see tühjadel ja vaiksetel tänavatel kajab, justkui tuhandete orkestrite sümfoonia... Muidugi, seda juhul, kui Beethovenit kuulata. Seekord oli Gogol Bordello rohkem teemaks. Aga ega sealtki viiul ei puudu.

***

Ma räägiks igasuguseid asju veel, mulle on rääkimine kuidagi pähe hakanud. Pärast reedet on selline tunne, et räägiks ikka vahel midagi kah.

No näiteks... Mul läks juba meelest, aga kohe leian uue teema.

Keemia eksamist ei ole rääkinud, aga pole midagi rääkida ka. Küsimused olid samad, mis kordamisküssade failis, nii et kui läbi ei saa, siis tuleb lihtsalt hoolikamalt pähe õppida.

***

Ahah. Jõgeval oli mul laupäeval mingi väga veider olla. Seda kutsutakse vist pohmakaks... Õhtul tegin siis sellise luuletuse, mis võib olla või võib ka mitte olla hea....

Here goes...

Trööstib sind vahtralehtede orkester

samm paiskab segi muusikuid

prilliklaasidelt sa tilku ära ei pühi

las olla, neid näha võib neid.

Aknaluugist teisel korrusel

sajab pähe sulle noote

see on müra, vihm parem pillimees

süda, miks te nõnda taote?

***

Selline lugu siis...

Okei, ma nüüd päriselt lõpetan blogosfääri risustamise, ausõna... Selleks korraks...

***

Käisid siin üks Kaido ja Meelis

Pärast ülimalt frustreerivat füüsika praktikumi läksime Meelisega, Evey Jr. hammaste vahel, Selverisse. Oli plaanis väike õlleõhtu Kaidoga, Meelis tuli ka hängima meiega... Niisiis sebisime natuke Rocki, mis on muide endiselt soodukaga.

Kella kuueks vast oli juba seltskond koos, pisike nagu ta oli... Tegime Eveyt ja sõime pannil küpsetatud ahjukartuleid kanapelmeenidega. Muidugi vaatasime Täheväravat, ja sellist toredat filmi nagu "Transformers"...

Kuna Kaido elab õega ja tal pole oma võtit, siis pidi ta üsna varakult minema hakkama... Tõsiselt, tee omale oma võti, tüüp!

Niisiis, Meelisega istusime veel veidi ja siis läksime linna peale lällama. Barclay ees sain veidi viga, nimelt üritasin parkouri teha, aga tasakaal oli nati paigast ära :P Raekoja platsil oli kamp sõbralikke tüüpe, kes meiega juua tahtsid, aga me keeldusime. Selle asemel murdsime me kirikusse sisse... Sellesse, mis Treffneri kõrval asub. Pärast seda, kui olin üllatunult kirikuukse edukalt avanud ütles Meelis, et see on normaalne, et kiriku uks on alati lahti. Kirkikus oli hea soe... Ainuke jama oli see, et seal oli liikumisandur, niiet me otsustasime uttu tõmmata. See oli õige tegu, sest 10 sekundit hiljem kihutasid sinna G4S dziibid ... Siis me ei teadnud, kas nad meie pärast sinnapoole sõitsid, aga hiljem läksin ma sealt mööda ja kirikuuks oli pärani lahti ja kahe auto meeskonnad tõmbasid selle ees suitsu... Niiet seekord ei läinudki me vangi...

Ma jalutasin pärast Meelisele head aega ütlemist veel üsna kaua... Öine linn on ikka tore jalutuskäikudeks. Tahtsin neid raekoja platsi tüüpe ka leida, aga neid ei olnud enam seal.

Millalgi jõudsin koju... Aga öösel eriti ei maganud, olin pidevalt poolunes, ärkasin ja uinusin tihti.

Siiski on tuju hea.

***

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head...

Just nimelt eile, 19. märtsil tähistasime sõpradega minu 20. sünnipäeva...

Uskumatu, kui palju vaeva nad nägid: fotosessioonid, rekordeid purustav sünnipäevakaart, kokkamine... Telgitagustes toimus kindlasti palju muudki. Minu meelest oli see tähistamine juba täiuslik, kuid ma pole veel kingitust saanudki. See on juba nii over the top :) Megakaart on iseenesest juba ülim kingitus...

Niisiis, selleks, et ma tulevikus mäletaks ja et ka teie lugeda saaks, kirjutan ma põhjalikult või vähem põhjalikult üritusest koodnimega sünnipäev.

Kõigepealt külaliste nimekiri: Anni, Kirke, Katja, Katu, Meelis, Raul, Merili, Liisa, Liis ja Kadri, kes küll viibis tehniliselt väga lühikest aega ning Lilian, kes kahjuks tulla ei saanud.

Pärast hulka msnivestlusi seadsin sammud Struwe/Struve tänavale, et jõuaks enne peo algust korraldamisega aidata ja kapile nupud ette keerata. Viimane osutus arvatust raskemaks, aga ette nad said, mis sest, et üks on teisest kõrgemal ja ukse servale lähemal :) Anni ütles, et täiuslikkus kuulub muuseumisse... Samal ajal puhus Meelis õhupalle täis, mis olid tegelikult lateksist kindad, ning köögis käis salatimeisterdamine. Anni salat koosnes porgandist, porrust ja majoneesist... Ja teine salat oli maisine segu makrast ja riisist, kui ma õigesti mäletan. Kahjuks selle salati näidist mul hetkel külmkapis pole. Menüüs olid veel kahed muffinid, soolased ja magusad, ülihead nagu alati. Ning ahjukartulid! Mul tuleb praegu selline söögiisu peale. Koogiks oli aleksandrikook, legendaarne parkourisöök, mida iga endast lugupidav traceur vähemalt korra aastas mekib.

Nii me istusime seal, pugisime hõrgutisi ja rüüpasime Kellukest, herpsi ja Rocki. Aliasemäng oli ka vinge... Kahjuks kõik ei mänginud, Katjal ja Merilil oli küpsiste tegemine käsil. Aga küpsised tulid head...

Mingil hetkel oli Katu voodisse roninud just paras hulk inimesi ja laulsime mu sünnipäevakaardis leiduvaid laule a cappella karaokes :) Tuleb välja, et Valgre on tšikkide seas popp, Anni ja Katja soovivad tema laule saada...

Pärast F4 ja awww... -i ühispilte läksime minu poole. Seekord oli siin rekordarv inimesi korraga, 10 kui ma ei eksi. Varem valmis ostetud banaanitubakas leidis kohe kasutust ning nii me imesime Eveyt terve õhtu. Lahendasime ära nii herpsi kui ka teisipäevast allesjäänud jäägri, ilmavalgust nägid sellised uued kokteilid nagu Helluke, Jälluke ja Järbert. Seda mõnusat istumist saatsid soovilood youtubest... Küünaldega lillekujuline seadeldis, mis pidi laulma, ei täitnud oma ülesannet, aga ilus oli ikkagi, 7 küünalt keerlesid aeglaselt ümber lille keskme nagu aegluubis karussell. Need, kes rohkem vässud olid, leidsid omale tukkumiskohad ahju juures või minu voodis. Ja varsti oligi neil aeg minna. Pooltel külalistel tähendab. Iga roju oma koju, nagu Anni mõnikord ütleb, ja läksidki Kirke, Liis, Katja, Raul ja Merili... Ei tahtnud neid koogiampsuta ära lasta, aga neile ei läinud see eriti peale. Jääbki rohkem mulle :P

Liisa, Meelise, Anni ja Katuga siis istusime pimedas, valgustuseks vaid küünal ja arvutiekraan ning laulsime eestikeelseid tuntud laule. Liisa kingitud Pinot Noir sai joodud ning aleksandrikoogiga tegime kõik lähemalt tutvust. See on nii magus, et ühest tükist jätkuks energiat mitmeks päevaks ma arvan...

Kõik hea lõppeb kunagi, või vähemalt nii öeldakse. Igatahes istumine sai küll lõpuks otsa. Saatsime Liisa Vanemuise tänava nurgani ja Katu suisa koju. Anni ja Meelis koju ei läinudki... Annil oli plaan hommikul loengusse minna, ilmselt sai ta sellega hakkama ka, sest hommikul oli ta kadunud ja Stargate episood oli 13 minuti peal pausile pandud...

Niisiis, see post on juba lõpukirjandi pikkusega vist. Neile tehakse tavaliselt kokkuvõte... Ma teen ka lühikese ja konkreetse.

Sellised hetked on tõestus lausele "Elu on ilus!".

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Ja ma olen õnnelik, et need inimesed on minu sõbrad.

***

Ka minust sai vanur.

Olles juba teist päeva 20-aastane vanake, ei ole ma oma elus erilisi muutusi täheldanud. Raha on ainult kuidagi rohkem.
Selle vea parandame varsti ära!

Täna tahtsin Aurasse minna, keegi kaasa tulla ei tahtnud, niiet vantsisin üksi sinna. Järjekorrad olid nii pikad, et ei viitsinud jamama hakata ja käisin hoopis Zeppelinis, ostsin piraka küünla ja limpsi, siis käisin raamatupoes ja raamatukogus. Võtsin raamatu "Philosophy And Contemporary Issues" second editioni. Siiamaani tundub kuradi põnev...

Nii, ja Humanast käisin ka läbi, lootuses midagi lahedat leida, aga minu rahakoti hetkeseis ei võimaldanud midagi. Teine kord...

Just see päev.

Täna oli minu standardite järgi üsna ebaharilik päev. Algas see sellega, et ma magasin öösel (hommikul) minimaalselt, ärgates 4 ja poole tunnise magamise järel juba täitsa korralikult üles. Enam normaalselt magama jääda ei õnnestunudki...

Siis helistas isa. Unesegaselt ütlesin talle, et ei taha täna Jõgevale tulla, arvasin, et võibolla lähen Lillu poole. Võta näpust, lõpuks ei saanud ei Jõgevale ega Lillu crib'i.

Nii... Teistmoodi oli see päev sellepärast, et ma actually tegin midagi. Selle asemel, et kodus konutada, otsustasin ma minna linna peale. Okei, tegelikult asja pärast. Üritasin Meelisele telefoni tagasi viia ja Katule tema vaarikamöksi. Telefoni tagasiviimisega oli selline lugu, et ma pidin selle viima Oa tänavale. Maja leidsin ilusti üles, aga sinna jõudes sain aru, et ma ei tea, millises korteris Meelis remonti teeb... Niisiis kopsisin suvalisele uksele. Ei mingit vastust. Tegin ukse lahti ja piilusin sisse, noh, Meelise riideid polnud kusagil näha... Panin ukse nii vaikselt kinni kui sain, aga ikkagi oli korterielanik mind kuulnud. Ta oli pikk, tüse ja blond mees :D Ajasime juttu, tema ei teadnud ka Meelisest ja tema korterist midagi. Aga juhatas mind korterisse 2, kus pidavat mingi noor üüriline olema. Proovisin, seal oli haudvaikus. Proovisin Priidule helistada. Ei võtnud vastu. Pärast 20 minutit jamamist lõin käega ja läksin ema poole. Ka tema ei võtnud telefoni vastu muide...

Ema magas, kui sinna jõudsin. Ta on haige hetkel, niiet unerütm veidi segi. Ka kinnine väliuks ei takistanud mind, koputasin aknale ja mõne minuti pärast ilmus ka unine ema aknale. Tuleb välja, et sinna minek oli õige otsus. Sain omale uued vanad teksad, kaltsukast 10 krooniga ostetud. Muide, Kirke ja Katja ostsid samuti omale teksad täna, niiet äge... Teed, kalapulka, kurki ja veini söötis ja jootis ema mulle kah. Siis sain kõne Priidult ja varsti oligi Meelis autoga mu ema maja ees, sain telefoni ära antud. Varsti oli aeg edasi liikuda.

Umbes Kaarsilla juurde jõudnuna helistasin Kirkele... Ütlesin konkreetselt, et tulen sealt läbi. Aga läbi minemine venis pikemaks, ei saa ju ei öelda, kui kutsutakse sisse ja antakse teed ja küpsiseid. Tšikid läksid täna taimetoidu tegemise asjale, ametlik nimetus ei meenu. Minekuni lõime aega surnuks Simpsonite filmi vaatamisega. Oli naljakas küll :D Verbaalset nalja oli vaat et rohkem kui visuaalset... Hiljem saadeti mind koju! Okei, tegelikult jäi mu kodu lihtsalt juhuslikult tee peale. Aga tore ikkagi.

Nii, post on juba eepiliste mõõtmetega.

Koju jõudes võtsin ette oma viimase joonistuse ja viisin selle lõpule. Tegu on vanamehe portreega... Eriti korralikult ei teinud seda, detaile on vähe, enamus pildist on tehtud 6B harilikuga. Normaalne tuli ikkagi... Ilmselt homme või mõnel muul päeval vaatan seda uue pilguga ja parandan vigu jms.

Ja hetkel olen juba mitu tundi seda posti kirjutanud, sest ma olen busy busy busy! Msn ja igasugused sellest tulenevad toimetused on suht koormavad, niiet kõigiga ei saagi rääkida. Pole viga, küll jõuab.

Eile!

Jah, see oli üks tore päev, vähemalt enamus sellest.

Üle väga pika aja sai seltskond miinus Kirke minu pool kokku... Anni, Meelis, Katja ja Katu. Nüüd on mul 4 Kellukest veel külmkapis ootamas, hunnik taarat ning tühi kandik, millel oli varem üks väga maitsev küpsisetort :)

Mis me siis tegime... Piipu tegime. Mullieksperimente. Laulsime keset ööd kõva häälega... Vaatasime "Seven Pounds" ära. Filmi idee oli päris hea, kuigi pisut kurb...
Katja oli esimene lahkuja... Paar tundi hiljem läks Meelis. Nii me siis laulsime, meenutasime tantse nagu rumba ja valss ja tšatša. Ja seda kõdirünnakut ei maksa ka unustada :)
Ühesõnaga, super oli. Toredad sõbrad, tore piip, tore Rock, film ja muusika.

Siiski, lõpuks oli uni nii suur, et ei jäänud muud üle, kui magama jääda. Okei, see oli pärast teiste lahkumist muidugi...

Nüüd hakkan vaikselt sõprade siiajäetud asju tagastama...

Täiskuu

Kellel on ninasarvikunahast tossud, ah?

Tehniliselt on täiskuu homme, aga täna tundus ka juba päris täis olevat. Homme on ta nii täis kui olla saab.

Öised Tartu tänavad väärivad omaette reality-showd. Igal nädalal tunnike Tartu tänavavaateid, nii tõsieluline kui olla saab.

Lilluga vaatasime "Fight Club"-i... Nii tore oli kõike uuesti näha ja kuulda. Eveyt imesime ka, topeltõunane oli ta täna. Pärast saatsin ta kenasti koju, nüüd ma tean, kus ta elab, haa... Isegi tema ukse koodi tean. Tore oli vist esimest korda kahekesi hängida...

Päev lõppeb igatahes tundega, et elu on ilus ja inimesed on nii ilusad ja head.

***

Afterparty

Kõik on valgustatud mineviku kumas... Ehk see, mis hetkel toimub, on sama vana jama üha uuesti ja uuesti :)

Elu on vaid meie ja teiste eelmiste elude järelpidu...

Aga kuna see on pidu, siis miks mitte seda nautida!

(:

Edu.

Täna sain enda kohta vägagi suure saavutusega hakkama. Ma õppisin korraga kitarri mängima ja laulma, varem ei suutnud mõlemale korraga keskenduda. Ühe loo tegin ka. Edu.

Aga muidu oli killer päev. Loenguid nagu polnudki, käisin ainult biokeemias... Seal sai korralikult samblazombist lahtisaamise teemal arutletud. Ma jään betooni juurde, kusagilt ehitusplatsilt saab öösel ikka mõne koti virutada.

Täna oli kõike. Masendust, rõõmu, edu, väsimust...

Järgmistelt nädalatelt ootan enamasti rõõmu... Ahjaa, homme on Anni pool istumine. Selle suhtes on samuti kõrged ootused...

Nüüd lähen ja mängin oma lugu veel sajandat ja saja viiekümnendat korda. Küünlavalgel. Kulunud lause küll, aga elu on ilus. Kasvõi hetketi.

***

Mehhiko pajaroog.

1. Võta raha.
2. Pane riidesse.
3. Mine poodi.
4. Osta sellised asjad nagu: Poole kilo jagu hakkliha, kaks 400-grammist purki punaseid ube, pakike nimega "Mexican Pata". Ketšupit, suhkrut ja maitseaineid läheb ka vaja.
5. Vii asjad kilekotiga koju.
6. Võta riided seljast ära.
7. Pane pannile õli ja aseta pann tulele.
8. Kui pann on kuum, pane sellele hakkliha.
9. Kui liha valmis, siis pane see koos 0,8 liitri veega potti ja lase keema.
10. Lisa "Mexican Pata" sisu... Sega pidevalt.
11. Lisa maitseaineid. Pipraid tähendab.
12. Iga natukese aja tagant sega.
13. Kui segu on juba selline natuke paksemaks läinud (u. 30 minutit), siis lisa oad. Ja ketšup.
14. Sega ära.
15. Lisa suhkrut, niipalju kui kulub. Ma panen ikka poole klaasi jagu vähemalt.
16. Lisa veel pipraid ja maitseaineid.
17. Maitse, kui see pole magus-vürtsikas hõrgutis, siis korda punkte 15 ja 16.
18. Kui oled juba tunni soojendanud seda pada, peaks olema üks korralik paks möks.
19. Nii, kustuta tuli panni all ära.
20. Pane potile kaas peale, las haudub 10 minutit.
21. Eemalda potilt kaas, tõsta toit taldrikule või kaussi.
22. Kõrvale on hea piim.
23. Söö!

Kilohind peaks umbes 35 eeku tulema ja tegu on parima roaga, mida ma kunagi saanud olen.

P.S. Punkti 6 võib vahele jätta, seda toitu saab ka riietunult teha!
***

Kunst?

Kuidas kirjutada posti, kui pole millestki kirjutada? Äkki nii:

iaohfdanfgbabghiahogjiajfjaölsfjsöalaö...

Kena, midagi on kirjas, aga sisu pole. Kui just keegi ei arva, et tegu on krüpteeritud sõnumiga. Laske käia, proovige lahti mõtestada. Andke mõttetusele mõte.

Justkui moodne kunst. Öeldakse, et pole võimalik luua midagi, ilma et tegu oleks kunstiga. See blogi on kunst. Võileib, mille sa hommikul tegid, on kunst. Riided, mis sinu seljas iga päevaga räpasemaks lähevad, on kunst.

Olen jällegi Palahniuki raamatu lugemise juures. Läheb juba kolmas. "Diary". Ilma sisu reetmata, mitte et keegi seda nagunii kunagi loeks, ütlen ma, et seal räägitakse päris palju kunstist, eriti moodsast.

Katkend raamatust, mille ma ilma C. Palahniuki lahke loata siia panen:

Another boy in Misty’s class, he was masturbating, trying to fill a piggy bank with sperm before the end of the year. He lived off dividends from a trust fund. Another girl drank different colors of egg temperas, then drank syrup of ipecac that made her vomit her masterpiece.

Ja nii sünnib see kunst. Kui kõik on kunst, siis pole ju mitte miski kunst. See meenutab ühte tarkusetera, mille üks väga tark inimene kord mulle ütles: "Kui kõik inimesed oleks meie vastu head, siis ei tunneks me tõelist headust ära."

Kuhu ma sellega postiga jõuda tahtsin, ei mäleta.

Võibolla oli mõte kunsti olemus?

Et võibolla "fine arts" või ilusad kunstid on sellise tiitli pälvinud vaid sellepärast, et nii on kokku lepitud või on nad lihtsalt populaarseks saanud. Ja moodne kunst... Polegi kunst. Vaid on keskpärane saast, nutikas kunst, millega püütakse meile midagi ilmselget näidata. Või püütakse lihtsalt eriline olla. Ma ei tea.

Näide moodsast kunstist, kommenteerib (tegelikult loeb "kunsti" juurde käivat teksti) Einar Kuusk.




Niiet... Kunst on see, millena sa seda näed... Või midagi. Nautige seda, mis teile meeldib.

***

60.

Piiks, prrr, piiks, prrr.

Ta ei saanud aru, mis toimub. Äsja oli ta mootorrattal, sõitmas kusagil külateedel. Piiks, prrr. See veider hääl ja pimedus. Ava silmad, raisk! Hommik on. Aga milline? Esmaspäev? Pühapäev? Tema segaduses ajurakud ragistasid selle probleemi kallal, ja kogu aja jätkus piiks, prrr.

Teisipäev.

Ja ta lülitas telefoni äratuse välja.

Voodist välja saamine oli tema jaoks alati väljakutse. Kes kurat tahaks tõusta ja minna välja sellesse meie toredasse maailma? Aga valikut ei ole. Nojah. Seekord sai ta isegi üsna kiiresti üles, tavaliselt lükkab ta äratust vähemalt 3 korda edasi.

Tegu on tõesti erilise päevaga. Viie minuti jooksul pärast tõusmist lõugas läbi odavate kõlarite mustlaspunk, puud ahjus põlesid nagu patused põrgus ja tema juba orksi üle vaadanud. Absoluutselt mitte midagi uut.

Mis hommikusöögiks kah on? Ta käis eile poes. Selveris. Ta ostab peaaegu ainult soodushinnaga asju. Erandid on õlu ja kalapulgad. Niisiis, soodukaga merevaik läheb soodukaga saia peale, ilma soodukata õlu loputab selle alla. Või piim. Ta ema käis nädalavahetusel siin, pesi nõusid, koristas ja jättis piima, heeringat ja kana. Just seda ta vajaski. Veel süüa.

Amps, neelatus. Söök on ta kütus ja ta köök tankla. Teate seda räpilugu, milles sõnad: "Rassin, et saaks süüa ja söön, et saaks rassida." Veel ta ise oma leivaraha eest ei tööta, aga kunagi saab ka temast mutrike ühiskonnamasinas. Ta sööb, et saaks tööd teha ja teeb tööd, et saaks süüa. Raisk, mis elu see selline on?

Okei, ta ei mõtle sellele. Parem on lasta muusikal ajulained ühtlasesse alfa- või teetalainetusse viia. Lõdvestu, naudi elu. 24/7 Zen. Meditatsiooniline olek.

Jah, elu on ilus.
***

Pühapäevane laip

Ärkasin, nagu Jõgeval ikka tavaks, selle peale, et vend tõi koera minu voodisse magama... Siki on selle valge nässi nimi. Ta on 10-aastane, kuid on siiski armas nagu kutsikas...

Hommikust õhtuni passisin tühja... Päriselt. Ma ei viitsinud isegi msni eriti minna, asendasin selle seekord arvutimänguga. Jah, ma mängin mõnikord arvutimänge :) Orksimängud ei loe...

Haigusest hoolimata pidin isaga maal puid lõikama. Seekord langesid lõikuse ohvriks vana lauda põrandalauad. Kummaline mõelda, et veel hommikul olid need lauad Jõgeva kandis mingi lauda põrandaks, kuid õhtul on need juba Tartus minu korstnast vee ja süsihappegaasina atmosfääri lennanud. Muutused on kiired.

Õhtul oli meeldiv istumine Struwes... Poolte kohalolnute nimed algasid K-tähega, mis on ka igati loomulik, K on kõige-kõigem täht... Kuigi ma olin haigusest juba täielikult laibastunud, silmad olid punased ja puha, oli tore. Armastuse Ampsu sai proovida, samuti Katari safraniga küpsetist. Alias hoidis ka mul hinge sees (sellepärast ma mängida tahtsingi! :D). Nänni jagati ka mulle päris palju... Lausa sünnipäeva tunne tekib.

Selliseid õhtuid võiks isegi rohkem olla...

Nii, nüüd kiire jogurtilonks ja magama. Ööd!

***

Note to self:

Pea meeles tähtpäevi ja pühi jms, näiteks sõbrapäeva! Tainas...

Post

Päev algas üllatavalt hästi. Tänu äratuskõnele sain normaalsel ajal üles ja uni oli ka kadunud... That's a first. Raisk. Hommikuks midagi muud süüa polnud kui pakk Kalevi küpsiseid, mis eilsest kilupeost alles jäänud. Egas midagi, püssirohutee tõmbama ja mugisin küpsiseid. Läpakas kuumeneb viimasel ajal üle kogu aeg... Tolmu täis kindlasti. Tunnen kaasa sülearvutitele, mis peavad tegelikkuses inimeste süles elama, nad imevad ju ennast kohe sodi täis. Läpakad, mitte inimesed.

Hommikul on ikka päris rahvarohked need Tartu tänavad. Nolgid kiirustavad kooli, tädikesed ootavad bussi ja heal järjel keskklassi pereisad venivad üldises liiklusvoolus oma kontorite poole. Aa, juba paistabki see tore Riia 23 maja. Roheline nagu ta on. Või jätab lihtsalt rohelise mulje. On ju roheline? Mida iganes. Sees ootab tore loeng, mis kannab uhket ja väärikat nimetust "Biofüüsika". Me lootsime juba, et seekord tuleb juttu ussiaukudest ja muust ulmelisest, aga ei, saime kuulda biofüssi ajalugu. Juhhei.

Ja sellele järgnes veelgi vahvam "Biokeemia". Selle loengu jama on see, et minusuguse lati jaoks ei ole seal jalaruumi, põhiimõtteliselt on tegu pooleteise tunni piinaga. Ja loengu sisu on ka vastav. Raisk, ma ei saa endale enam loengutest viilimist lubada. Tuleb olla tubli!

Noojaa. Pärast loengut tatsasin koju. Tuba polnud teab mis külm, aga panin ikkagi ahju küdema. Praeguseks on siin 27 kraadi. Not too shabby. Meelis käis ka millalgi siin, me saime oma tellitud
Magicunodi kätte. Need olid Aare Kloostri korteriurkas agent Misti poolt kenasti mingisse vanasse modemikarpi topitud ja karp valge teibiga kinni mätsitud. Tipptasemel teenindus, mida muud mul ikka öelda.

Järgnes hulk maagiamänge, millest mina enamuse kaotasin. Järgnes ka traditsiooniline Tähevärava-vaatamine. Daniel Jackson sai jälle viga ja jälle armus keegi temasse. Millal see kord lõpeb, tüüp juba korra suri, aga näe, tuli tagasi ja jätkab vanaviisi.

Daniel Jackson oma loomulikus keskkonnas.

Raisk. Õhtul pidime jalutama ka minema, aga kui ma endal kolmekümne seitsme koma seitsme kraadise kehatemperatuuri tuvastasin, jäi see ära. Nüüd lürbin rohelist teed ja krõmpsutan nuudleid.

This is my life.

***

Maailmalõpp

Vennaskond ütles, et maailm lõpeb maikuus.
Maiad ütlesid, et maailm lõpeb 23. detsembril 2012.
Kari segaseid (ja Nostradamus ka vist) ütlesid, et see lõppeb 2000. aasta saabumisega.

Aga maailm pole lõppenud, ega ju? Ja kui lõppekski, siis keda see huvitab, kõik on nagunii manalateed läinud... Niiet pole eriti mõtet muretseda.
Sellepärast ma ei muretsegi...
Parem on nautida maailma seni, kuni teda on.

Ah jaa, muide, elu on ilus! Raisk...

---

Kell on kuus!

Hommikul. Ma olen tasapisi järjest hiljem magama läinud, mulle meeldib öösel üleval olla.

Seekord olid jälle Anni ja Meelis siin, ülejäänud rahvas ei saanud tulla, kuna kõik on tont teab kus Eesti nurgas laiali... Egas midagi, vaatasime filme, võtsime viina ja moka-ja nuusktubakat, sest kõik tuleb ära proovida. Ja nagu alati, lahkusid inimesed minu poolt üsna varakult, umbes kella 3 paiku? Ei mäleta. Igatahes, Anniga jalutasime veidi linnapeal... Enne seda sai harjutatud keelebärjääri, mina rääkisin vene ja Meelis saksa keeles. Ma ei osanud suurt midagi öelda, rääkisin võileibadest ja sõimasin... Selline tore keel. Anni oli inglane mõnda aega.

Hetkel olen zombi. Kell on kuus läbi hommikul, pole maganud, olen joonud, tuba hakkab juba külmaks minema ja kõht on tühi. Vähem kui 12 tunni pärast peaks Lillu Tartusse jõudma, kui kõik hästi läheb. Taas kord kordub kõik... Täitsa nauditav elu mul :) Täna (ehk siis viimase ärkvelolekuperioodi ajal) ei rääkinudki kellegagi eriti messis, muidu on ikka oma 5 tundi vähemalt päevas... Aga hea põhjusega - tore on rääkida, eriti kui jutt lihtsalt ei lõpe ega lõpe, ka mitte siis, kui juba ammu lubatud magama minna...

Gogol Bordello lõugab täisvolüümil... Mul on nii paks põrand, et alumised ei kuule mitte muhvigi, siin üleval võib kõike teha. Karjuda, mida iganes. Laske käia.

Kuna head ööd pole vist sobilik soovida praegu, siis tere hommikust!

Captain's log, Feb. 5. 2009., 6.12 A.M.

***

I am the warm center of this world...

Või siis ka mitte, aga see selleks, postitus nõudis lihtsalt pealkirja....

Seekordne teema on: Mis on reaalsus?

Vihjeks paar youtube videot:











Kas me oleme vaid simulatsioon? Kas maailm on meie mõtete tulemus? MIS TOIMUB???

Kui me magame ja und näeme, on unemaailm meie jaoks sel hetkel reaalne. Unes ei saa me aru, et oleme maailmas, mis eksisteerib ainult meie peas. "Tavaline" reaalsus ja unereaalsus on meie jaoks võrdselt realistlikud, aga kui me oleme unereaalsuses, ei mäleta me pärisreaalsust ja pärisreaalsuses teame, et olime mingi aja viibinud unereaalsuses. Reaalsused on nad mõlemad, teise tõesus sõltub vaid sellest, kummas me parajasti viibime.


Lihtsalt mõtlemisainet. Varsti suundungi unereaalsusesse... Tahaks jälle ühte jõeäärsesse metsa minna, ma käin seal tihti... Väga kaunis loodus.

***

Kaklusklubi

Loen Chuck Palahniuki raamatut "Fight Club"...

Ja mõtlen, et ma polegi veel nii sügaval mülkas. Tegelikult ei tea ma kedagi, kes oleks põhja jõudnud. Mu elus on enamvähem kõik korras, mul on toredad sõbrad, tore(dad) kodu(d). Kiire internet. Normaalsed hinded koolis. Hunnik hobisid. Okei, tähtsaim on puudu, aga see ei tähenda, et ma omadega põhjas oleks.
Kuigi vahepeal on tunne küll selline.
Kiirendaks mõnda oma kehaosa vabalt valitud tahke objekti suunas.
Kõmm.
Valu.
Aga valu ei tee midagi paremaks.
Valu viib vaid keskendumise endale, nii et mustad mõtted ei pääse kümne sekundi jooksul su peaga jamama.
Kümme sekundit, ja selle hind on valu.

Mõnikord lihtsalt on selline tunne, et kasutaks oma keha kuvaldana ja prooviks seinu lammutada.

Aga pole mõtet.

Praegu olen ma täiesti heas tujus, päev möödus küll üsna rahulikult, aga see aitaski veidi zen-ilikku meelelaadi saavutada. Joonistasin, kuulasin muusikat, joonistasin veel, lugesin...
Ma olen rahu ise.
Ja ma olen Jõgeval, nii et chillimise võimalused on piiratud, siin ei saa väga kõva häälega laulda ega kitarri mängida.
Ja miks ma nii palju lauseid uuelt realt alustan: mulle meeldib Palahniuki stiil.

***

Rüütel Götz

Jah, ma loen Goethe näidendeid, millest üks on "Götz von Berlichingen". Täis sügavaid mõtteid ja nalja. Vähemalt minu jaoks on naljakas munk, kes ei joo veini, aga kui Götz pakub, siis tuleb ikka võtta! Ja... khm, ma loen neid kõva häälega. See annab teistmoodi elamuse, pealegi on tegu näidenditega, mis koosnevadki ainult dialoogist.

Niisiis, miks ma nii harva postitan: sest kõik päevad on samasugused! Iga kuradi päev olid siin kas Meelis ja Anni või üks neist... Neljapäeval käisin ise Meelise pool ja ainult tänane reede möödus üksi. Evega sai möllatud, nakhla tubakas on habibist ikka kõvasti üle. Okei, tegelikult oli tore nädal. Esimeste nädalatega Tartus ei anna võrreldagi, mul oli kunagi ikka väga igav, sest puudus kontakt inimestega, isegi netti polnud.

Täna oli keemia järeleksam, mis läks tõenäoliselt paremini, kui esimesel korral. Evomehhi eksamihinde sain teada : A! Jeah, esimene A eksamil.

Ma luban, et hakkan tihedamini kirjutama, olenemata sellest, kas mul midagi kirjutada on.

Vahepeal vaadatud filmid jms:

• You Don't Mess With the Zohan
• Peaceful Warrior
• Se7en
• Hunnik Stargate osi
• Pool Fight Clubi

Peaceful Warrior-is oli väga palju mõttejuppe... Tõesti film, mis paneb ennastki mõtlema. Ehk siis minu maitse järgi linateos.

What are you?
This moment.

Loeb vaid hetk, milles oleme.

***

Portree

Kuna ma hakkasin tõsiselt portreede joonistamisega tegelema, on mul neid nüüd omajagu... 2 tükki sain isegi Meelise pool akrüülidega valmis mökerdada, kuigi ühel pean lõua ümber tegema, liiga maskuliinne tsiki jaoks.

Üleeile öösel olid mul öised külalised, Kirke ja Lily tulid 1 läbi midagi mu akna taha. Ma õppisin parasjagu, muusika mängis... Vedas, et ma Kirke "hei-heid" kuulsin... Algul tundus küll, et kujutasin endale ette, aga akna all nad olid.

Eks ma lasin nad sisse. Samal päeval oli Meelis mu pool käinud, temaga vaatasime Täheväravat, õppisime keemiat ja tegime piipu. Puhta kaneelitubakaga! Kirke ja Lilyga peaaegu sama, tegime kaneelipiipu ja vaatasime Wristcuttersit... Muidugi saatis tervet päeva roheline tee.

Täna tulin Jõgevalt tagasi pärast ühte ööd sealmail. Sain kaasa hunniku raamatuid, Salvesti purgitoite ja hulga küttepuid. Meil on Eristveres Jõgeva piiri ääres selline tore maamaja, kahekorruseline ja hiiglasuur, oma 10 tuba on sellel. Pluss laut ja saun. Lauta pidime tegema peoruumi, põrand ja seinad on korralikud, vaja vaid kõik puhtaks teha ja uks meisterdada. Isa rääkiski täna pikalt-laialt remondiplaanidest... Tundub, et järgmisel suvel saab ikka kõvasti tööd teha. Tasuta tööd :)

Orgkemmi eksami päeval oli Anni mingi aja minu pool... See oli siis vist neljapäeval. Vaatasime (ülla-ülla) Wristcuttersit ja tegime piipu. Pärastpoole pugisime nuudleid ja uurisime Google Earthi kaudu maailma põnevaid nurgataguseid. Mingil hetkel hakkas suitsualarm üürgama - mu esik oli kirbet suitsu täis, paistis, et midagi põles... Jooksime Anniga siis välja, läpakad kaasas... Aga kui ma tagasi uurima läksin, siis kusagil põlemiskollet küll ei leidnud. Isegi oma toa katusele ronides ja nii ei leidnud midagi. Veider, väga veider. Ja ohtlik. Kurat teab, millal jälle midagi kärssama läheb.

Viimased päevad olen siis keemiat õppinud, ja ikka tõsiselt ning tublilt õppinud. Homme on järeleksam. Ainuke jama on see, et ülehomme on mata eksam, selleks õppida saan oma 10-12 tundi. Läheb napiks.

Ja elu on endiselt ilus või midagi, raisk... Muutlik vähemalt.

Da nos!

***

Post numbriga 50. (Öö)

Hommikust, matkajad!

Möödus üsna unetu öö, mis iseenesest oli päris tore. Istusin msnis ja sõin kalakonservi, jõin teed ja riläksisin. Und aga ei tulnud ega tulnud, lõpuks (kell 4.22) läksin Katu mõttekäigu tulemusena linna peale jooksma, jalutama ja tsipa parkouri tegema ka. Tühjad ja pimedad tänavad on väga eriline õhkkond... Ainsad elusolendid peale minu olid taksojuhid ja tänavapühkijad. Ma käisin sellistes kohtades, kuhu varem pole olnud initsiatiivi minna või kuhu ei tohigi minna, ei hakka täpsustama, muidu on varsti KAPO kapid ukse taga. Hankisin veidi seinakaunistusmaterjali ka tänavatelt, ehk siis mõned nõrgemalt kinnitatud plakatid langesid mu saagiks. Huligaan missugune. No selliseid ma ei julgenud võtta, mille toimumise kuupäev alles ees, võtsin ühe juba toimunud ürituse plakati ja 2 kuupäevatut. Kuigi ma ei käinud kordagi Toomemäel, mis on muidu jalutamismarsruutidel selline kohustuslik koht, on siiski tunne, et sai ikka korralikult jalutatud.

Tõesti, tõsiselt tore on öistel Tartu tänavatel kõndida. Nagu teine linn või teine maailm, kõik on nii vaikne, kusagil pole kedagi. Tekib peaaegu selline tunne, et võid teha, mida tahad. See tunne on vabastav.

Elu pärast surma, kas hullem kui elu ise?

Merili soovitusel sai vaadatud "Wristcutters: A Love Story" , mis algab väga helgetes toonides: peategelane koristab oma korteri ära, et pärast suitsiidi oleks vähemalt ümbrus kena. Aga kui veenid on läbi nüsitud ja ta lebab oma vereloigus, märkab ta, et ühest nurgast jäid tolmutordid koristamata... Neetud. Mis seal ikka, afterlife's see suurt ei loe. Nii, algab elu pärast surma, mis polegi elust väga palju erinev, võibolla isegi hullem. Õlut, suitsu ja pitsat selles teispoolsuses vähemalt jagub. Ja nagu pealkirjast aimata võib, on tegu armastuslooga. *Kuulub kohustusliku vaatamise hulka!*

Meelise soovitusel vaatasime ära Palahniuki raamatu põhjal valminud teose "Choke", mis räägib seksisõltlase karmist elust. Tüüp kardab seda, et talle päriselt keegi meeldiks ja tegeleb ainult juhusuhetega ning oma päritolu avastamisega... Kas ta on Jeesuse eesnaha abil kloonitud Päästja teine tulemine? To be continued... Samuti väga hea film, lastele ei soovita, if you know what I mean...

Vahepeal olen ma päris tõsiselt huvitunud portreede joonistamisest, aga see neetud sessiaeg vajutab selga nagu telliskive täis koolikott... Teooriat olen veidi netist õppinud (tean, mage...), nüüd peaksin hakkama sketše tegema, päriselus suvalisi inimesi modellidena kasutades. Enamasti nende teadmata muidugi, näiteks loengupidaja või midagi. Loomingut peab mu elus olema ja luuletusi ma enam väga tihti ei julge kirjutada, nendes on liiga palju süngust ja tundeid. Aeg-ajalt mõni ikka tuleb, niimoodi salaja.

Ülehomme on orgkeemia eksam. Millest ma suurt ei jaga, mõlemad kontrolltööd ka läbi kukutud. Kui ma nüüd kaks päeva õpin, ja ma mõtlen tõesti õpin, siis on veel lootust läbi saada.

Jah, homme. Homme olen parem.

Aga praegu naudin Kirke kingitud piparmünditeed ja muusikat.

***

Elu!

Elu on ilus, valus, keeruline ja kuri, raisk! Aga kes seda ei teaks...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Milleks halada...

Ma soetasin Jõgevalt vesipiibu, vanalt sõbralt. Nimeks on piibul nüüd Eve, hellitusnimega Evey. Üks õhtu temaga juba veedetud, loodan, et ka tulevikus keegi viitsib külla tulla.

Möödus järjekordne õhtu iseendaga. Muusika, vestlused interneti vahendusel, kitarr ja piip - võibolla on need just need asjad, mis minu siit maailmast ära viivad? Ma olen kirjutanud küll, et ei tahaks kusagil fantaasiamaailmas olla, ei mängi eriti arvutimängegi.... Sest just need viivad siit maailmast ära ja tagasi tulles on küll ikka sitt olla. Okei, pigem aitavad need (kitarr jms eelpool mainitud asjad) mul mõelda, keskenduda ja mis seal salata, lauluhääl saab ka trenni, sest ma laulan päris paljudele lauludele kaasa.

Sellest tuleb jälle mõttetu post...

Aga nojah. Tuligi. Mis seal ikka, olge ikka sama toredad edasi.

Võibolla lisab see natuke mõtet, üks Murphy seadus...

"Ärge tundke muret selle üle, mida teised inimesed teist arvavad. Nad on liiga hõivatud murest selle üle, mida teie neist arvate."

*****

Random teema

Da hwyr!

Kui Sul oleks valida üks supervõime, siis mille Sa võtaks? Me Meelisega oleme telekineesi austajad, sest sellega saab enamvähem kõike teha, nii lennata, igapäevaaskeldusi mugavamaks muuta, tuld teha (aineosakeste liikumist kiirendades), külmutada (osakesi aeglustades) ja nii edasi...

Minu meelest on mõtete lugemise ja empaatia võimed kõige halvemad... Pole vaja nii palju teada, tähendab, mida vähem tead, seda parem üldiselt. Mõtete lugemine on ka privaatsuse rikkumine. Kõigil käib peast läbi ka igasuguseid imelikke ja skisosid mõtteid ja kui näiteks mõtetelugemise võimega isik on politse teenistuses ning loeb Su skisosid uitmõtteid, võidakse ka Sind kurjategijaks/pervoks vms. pidada.

Ajas reisimine on ka omamoodi tore, kuid sellega kaasneb tohutu vastutus... Aga kuna aeg on vaid väljamõeldis, siis kas saab selles üldse reisida? Aja painduvus on küll minu meelest füüsikute poolt tõestatud ja Universumiteooriate järgi saaks ka põhimõtteliselt mineviku sündmusi vaadata... Okei, Raul kindlasti parandab mind. Niisiis, kui Sa takistaksid enda sündimist, siis oleks selline paradoks, et Sa oled seal, tulevikust minevikku reisinud, ent samas pole Sind nagu kunagi eksisteerinudki, kuna ei sündinud. Ei saa korraga olla ja mitte olla. Muidugi kui just ei teki sündimata jäämisega uus paralleeluniversum, milliseid pidi tekkima miljardeid igas sekundis... iga otsuse ja valiku koha peal läheb Universum mitut eri teed. Näiteks selles Universumis murrad sa pliiatsi, aga kuna oli valik ka seda mitte teha, siis need valikud loovadki uusi dimensioone. Segane värk.

On 9. jaanuari hommik. Siin on ikka kuradi külm, küttepuud on ka otsas... Ah, vahet pole. Soojalt riidesse lihtsalt. Ja kitarr kätte ja ongi juba seest soe. Piparmünditee ka muidugi :)

Ca a 'n glws ddiwrnod!
-----

Vead

Jah, eelmine post oli viga. Ainult vigu ma teinud olengi, aga see selleks. Keegi ei taha seda kuulda.

Räägiks parem sellest, mis muidu kah toimunud on.

Ee... Ma ei mäleta eelmisest päevikusissekandelaadsest postist saadik muud, kui Meelisega hängimist, nii minu kui tema pool. Vaatasime filme nagu Pulp Fiction ja Fight Club, kuigi viimase vaatamine võis ka eelmise sissekande aja sisse jääda. Ei mäleta. Aga igatahes, Pulp Fictioni pointile küll pihta ei saanud ja Fight Club oli geniaalne!

Eile saime korralikult Magicut mängida üle pika aja. Meil õnnestus uusi kaarte ka soetada, niiet seda põnevam. Ma isegi võitsin vahepeal... Üks tuntud ütlus pidas seekord natuke paika, muidu on ikka paradoksaalne värk olnud.

Viimased päevad siis emotsemise tähe all möödunud. Aga nüüd ma tõesti parandan ennast. Ei mingit jobutsemist. Valu ja vaev kadugu.

Täna oli orgmitmi järeleksam... Sain fortuuna tahtel sama töö, mis eelmisel korral ja panin vast kõik õigesti, ainult kiletiivaliste koha pealt improviseerisin.

Ega mul muud tarka öelda polegi. Aga uusaastalubaduse teeks nüüd hilinenult ära. Siia seda kirja ei pane siiski...

Nii, positiivsed mõtted! Saan hakkama küll.

---

Mis siis toimus ikkagi.

Tere ja head uut aastat!

Käes on jaanuar kolmas. Vahepeal on paljutki toimunud, aga ma läheks teiste eeskujul kergema vastupanu teed ja kasutaks vahepealsete sündmuste kirjeldamiseks märksõnu.

1. Meelise sünna vol.1 - Alias, sipelgakook, jalutamine, kaardi meisterdamine, akrüülidega möllamine.... Väga tore oli :)
2. Meelise sünna vol.2 - Piip, piip, piip, Twister (nilbe nagu alati), kolbakook, kingituste avamine kõigi puurivate pilkude all, Tammsaare, üle Piiri minek...
3. Mingi hulk Meelisega hängimisi... Neid tuleb nii tihti ette et suht ei mäletagi, millal üks lõppes ja teine algas.
4. Vana-aasta õhtu ja uue hommik - Siin vist märksõnadega hakkama ei saa. Igatahes, kella 12 ajal olin Piro pargis, vaatasin tulestikku, 12.15 helistasin Meelisele, läksin läbi mitmetuhandepealise rahvamassi Turusillani ja siis tagasi. Sain hulga uusaastasoove ja lõin inimestega õllepudeleid kokku. Siis Meelisega Piro parki istuma, esimest korda tarbisime sel maalapil õllet. Edasi Annile Püssikasse külla, kus ka tema vanemad ja sugulased (vist)... Igatahes, Aleksei väristas oma jalga minu jala vastas muusika taktis... Kitsad olud, mis teha. Niisiis, kuna ma olen üsna karsklane, rõhutan üsna, mitte täielik, siis sain ka tekiilat ja majaõlut maitsta... Ube ka natuke. Polnudki ammu söönud, väga head oad olid. Seejärel siirdusime Anni ja Meelisega Kassitoomele pürotehnikat vastu taevast laskma. Mis oli üsna tore, saime veel hunniku headuutaastatsoove ning mõned pürovärgid olid päris korralikud... Mesilased on huvitavad. Ükski asi pauku ei teinudki, mis on iseenesest nati kurb... Jäin orgu lõksu kah. Kilekotiga lasin alla, aga enam üles neist nõlvadest ei saanud. Ei aidanud muud, kui Meelis viskas oma saapad alla, nendega hädavaevu sain. Päris pikk tuleb see neljas punkt. Aga jah. Edasi läksime Püssikasse tagasi, kust mingi aeg siirdusime Anni poole tähistama... Ikka vanematega. Statoilist sai tasuta kakaod välja smuugeldatud... Sampust sai paar klaasi jälle võetud, ning liikusime minu poole, kus sai vaadatud selline film nagu "Children of Men"... Ma jäin kolmveernadi peal magama ja ärkasin täpselt filmi lõppedes üles... Teised ei saanud arugi, et ma magasin :) ... Anni kobis koju ja Meelis madratsile. Kell pool 10 hommikul oli siis magamaminek. Õhtul kell 5 oli hommikusöök - kalapulgad.
5. Nii, jaanuari esimesest päevast suurt midagi ei mäleta... Aga võin üsna kindlalt väita, et hängisin Meelisega. Siiski, mäletan Varesblase joonistamist. Pilt ka...
   
6. Teine jaanuar - hängisin Meelisega, milline üllatus. Märksõnad - joonistamine, CS, räppimine-luuletuste lugemine, Donnie Darko, joint, bränding, Borat, satanistlik muusika, Käsna-Kalle, kalapulgad, herned, värskelt Jaffa sõdurist pigistatud mahl...
7. Kolmas jaanuar ehk täna. Ärkamine kell 11, arvutis mingid tühised tegevused (EVE online ja muusika loomine), sõit Jõgevale ning uuesti arvutisse. Õhtul msn, väga mõistlik ja tore tegevus :)

See võtab enamvähem kokku vahepeal toimunu. Endale ma uue aasta lubadust ei andnudki, ma ei vaja uut aastat, et lubadust anda ja sellest kinni pidada... Olen homme parem! Hmm, kui see oleks mu moto, siis peaksin iga päevaga paremaks muutuma. Ei, see mu motoks ei saa. Mis meenutab mulle, et mul polegi motot. "Homme on liiga hilja"... Või "By the power of truth, I, while living, will have conquered the Universe"... Eks häid mõtteid on küllaga. Aga elada vaid ühe moto järgi? Pigem järgida kõike, mis siin ilmas on head. Olla hea teiste ja enda vastu.

Ja lõpuks sooviksin maailmarahu! Aitäh tähelepanu eest!

***