Viimasest postist on päris pikk aeg möödas, aga järsku tuli kirjutamise tunne peale jälle. Kuna ma pole ammu harjutanud, siis ei pruugi paigas olla grammatika ega ka terav sarkasm ja teravused.
Sõjavägi on nüüd minu jaoks minevik, halb unenägu... KAKi (Kaitseväe arstlik komisjon) otsuse kohaselt Tegevteenistuseks mittekõlblik, kustutada kaitseväekohuslaste registrist. Vaaaaat nii. 9 kuud ja mõned päevad veetsin Tapa paralleeluniversumis, kus ühed mehed on teistest paremad, kus pead nende paremate igat käsku täitma ja nii edasi. Üldiselt on arusaadav, et sõjaline väljaõpe on vajalik, aga! Koostööd ülemate ja alluvate vahel pole, ülemad nussivad alluvaid ning nii ei olegi alluvatel motivatsiooni õppida ning lõpuks tekib tunne, et milleks pingutada, nagunii läheb kõik pekki. Süsteemis sees oldud ajaga sain aru, et on vaja põhjalikku reformi. Aga see pole postituse teemaks.
Olen vabaduses olnud peaaegu kaks nädalat, puhata on hea :) Keegi võiks nüüd need kaitseväe-teemalised unenäod ka kõrvaldada.
Hetkel siis olesklen Tallinnas, ootan järgmist kolmapäeva - Öölaulupidu Tartus. Eepiline orgukogunemine on ilmselt aprilli tähtsündmus. Hoolimata sellest et mind on tabanud igakevadine õnnetus nimega Pankrott, lähen ma sellele üritusele kasvõi jala.
Kassitoomel näeme!
***
