2 päeva hiljem...

On pühapäev... jah, ma pidin kalendrist järgi vaatama, tundus laupäevana. Tahaks viriseda, mis sest, et elu on ilus. Teisipäeval on keemia kontrolltöö/ajurakkude mõrv... Ja mida ma ei oska, on keemia. Õppimisest pole ka siiani kasu olnud eriti, konspektid on tihedalt valemeid ja definitsioone täis topitud. Pea ei ole prügikast, ja praegu tundub keemia väga prügina. Eks ma pingutan siis. Homne kulub täielikult õppimisele, ülesannete lahendamisele ja masetsemisele... ja ma arvasin kunagi veel, et mata on raske. Päh.

Ema käis täna siin. Nagu alati, lõppes see sellega, et mul on kõvasti rohkem nänni siin korteris, kui varem... Seekordne saak siis: kook, sokolaad, viinerid, küünlaalused, tassid ja kandik. Thanks, mom!

Eesti muusikaga tegin eile ja täna ka lähemalt tutvust... Tõmmatud said Alumiiniumi, Terminaatori, Ruja ja Vennaskonna lood, tõmbamas veel Raimond Valgre, Olav Ehala ja Dagö. Ma ei teadnudki näiteks, et Termikal nii head lood on, paljud on lausa metal... on ka akustilisi jne... gdamn, mulle meeldivad kitarrid! Ruja on selline nõukaaja vabaduseihast nõretav segu dzässist, boogiest ja rokist... Vinge. Raskeks läheb mul ainult, mul oli enne tõmbama hakkamist juba 1300 lugu väga erinevatest zanridest, nüüd peaks isegi 1600-700 olema. Aga jään siiski Vennaskonnale truuks, nii maailmavaate kui hea muusika poolest on nad minu silmis parimad. Lugege Roy Strideri artikleid näiteks...

http://www.postimees.ee/070608/esileht/ak/335495.php
http://www.postimees.ee/280408/esileht/arvamus/326774.php
http://www.postimees.ee/070308/esileht/arvamus/316136.php
http://www.postimees.ee/150108/esileht/arvamus/306236_2.php

Mis siis veel rääkida, et seda maagilist eepilisust saavutada... Järjest rohkem saan teada, kui keeruline ikka elu on. Aga mis ma sellest ikka jauran, eks te näete isegi.

Head esimest adventi.
=======================================

Raske on tõusta...

Kui oled maha löödud. Või magad. Minu puhul viimast, unest pärismaailma naasta on raske. Eelmises postis rääkisin selles maailmas püsimisest, aga ise ei suuda hommikuti üleski tõusta... oh, iroonia. Aga olengi lihtsalt sellise raske unega, ma ei saa sinna midagi parata, või saan, aga see eeldaks mingisuguste kofeiinitablettide vms voodi kõrval kapil hoidmist, et kohe, kui äratuskell heliseb, pistan peotäie tablette suhu ja olen mõne hetkega laamendav energiapomm.

See variant jääb kindlasti ära, ma ei soovi tarbida mingeid ravimeid ega muid potentsiaalselt kahjulikke ühendeid. Ega ka mitte suhkruasendajaid, aspartaami sealhulgas. Olen selline veidrik.

Aga näe, täna jõudsin loengutesse. Tore oli.

Sellel nädalal sai toiduraha kuidagi väga kiiresti otsa, kuigi midagi ei ostnudki, või vähemalt ei mäleta mingeid suuremaid oste. Eelmisel nädalal jäi 500-st 225 alles... Kummaline. Seekord oli juba kolmapäevaks lännu.

Ah, igaks juhuks panen mingi aforismi või kuda teda nimetataksegi, tsitaat vist? Nojah...


Each moment in time we have it all, even when we think we don't.

-Melody Beattie

Ja nii ongi. Mõnikord saame alles pärast sellest aru, mõnikord ei saa üldse.
..................................................................................

Neljapäev... oot, teisipäev hoopis

Koolist on ikka tore poppi teha. Saab niisama molutada ja kitarri mängida... Aga üks on kindel, arvutimänge ma tõesti enam ei tahaks mängida. Need on võrreldavad alkoholi, narkootikumide jms kraamiga, mille eesmärk on siit maailmast ära kandmine, reaalsuse kaotamine, kasvõi ainult lühikeseks ajaks. Kui ei taha elada, siis miks sa elad? Kui tahad elada, siis milleks tahad siit maailmast pääseda? Igatahes karm wärk, nolifereid on siin maailmas juba väga palju... Mina tahan püsida selles reaalsuses. Alati ei ole see just meeldiv, aga vigadest õpitakse samamoodi nagu kordaminekutest, niiet rock on!, elu.

Kui sa näed välja selline, siis palun tule reaalsesse maailma tagasi!

Täna oli taaskord tantsukursusepäev. Midagi tuleb isegi välja, ehk siis aeglane valss. Muidu sai jälle natuke Katja varbaid tallutud ja isegi tema kinga lõhkusin natuke ära. Tore sellegipoolest, täna pidi idee poolest 2 tantsu õppima, fokstroti ja kiire fokstroti, mis on tegelikult küll lihtsalt erinevate kiirustega sama tants. Kuna me eelmises trennis ei käinud, siis sai ka sambat ja viini valssi õppida, kaheldavate tulemustega. Praeguse seisuga peaks kokku 8 tantsu käpas (jalas) olema. Mingil määral ongi... Ah, igatahes loodan, et ma liiga koba pole tantsupartneri kohta.

Pärast tantsu sain jälle jalutada. Seekord Kirkega... Tuleb välja, et minu peale on hea kukkuda, kui libedus jalad alt lööb. "Lumi võib kukkuda katuselt" on ka hea hoiatus, mis panna sildiga sinna, kus see laviinioht on. Et minge aga lugema ja PÕMM! You're dead... Elu panime ikka mitu korda ohtu, märkimisväärseim oleks Botaanikaaeda ronimine üle väga surmava välimusega raudaia. Ronida oli sedavõrd raske, kuna aia ümber olid rinnakõrgused hanged... Mitut moodi tappev üritus, sa võid kas end ora otsa ajada ja surra, või ora otsa ajada ja hanges veritsedes surnuks külmuda, või hoopis hange kukkuda ja alajahtumise ohvriks langeda. Sünge. Aga nüüd saab Kirke ka öelda, et on öösel Botaanikaaias käinud. Lumeingleid tegime ka. Vene keel on ka suus meil mõlemal, nagu näha. Skoda, njee ootzhen krasivaja mashina, daa. Ja kui kirik on hoopis peegel, siis võib vene keel õps küll mu üle uhkust tunda. Täna on Kadripäev ka! Ehk siis hääd nimepäeva Katjale ja Katule... ja kõigile teistele sõpradele-tuttavatele, kelle nimi on Kat- või Tri- algusega.

Oleks mul veel midagi tarka öelda, ma ütleks. Samas saaks alati võtta mingi aforismi ja hakata seda analüüsima, aga see oleks lame ja post oleks siis tõesti eepiliste mõõtmetega. Niiet Over and Out!
o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o

Elamine

Pärast 24 tundi Meelise ja Anniga kooselu... Väga tore oli, ma küll vähest õppimist ei kahetse. Kui neil (teil) kehvasti eksamil läheb, siis ma luban teil mind lüüa vabalt valitud tahke esemega. Aga õppimisest üle jääv aeg kulus küll lahedalt... pitsasid tegime ja kohvi ja teed keetsime, jõime ohtralt Kellukest, vaatasime ära nii Öise kui ka Päevase vahtkonna, pluss Käsnakat ja Täheväravat. ma harjusin täitsa ära sellega, et nemad siin olid... Nagu elaksimegi juba ei tea mis ajast koos, ühika stiilis.

Oh, lund hakkas jälle sadama. Mulle isiklikult meeldib selline ilm, aga on väga palju inimesi, kes on ilma elektrita kusagil lumevangis... Deem. Edu teile, inimesed.

Eile tuli veel selline avastus ka et mu korter on öösel päris kena, kui tuli on kustutatud ja aknast voolab sisse oranzikat tänavalambikuma, mis mu keerulise mustriga lae kuidagi maagiliseks muudab. Selline eriti imal ja romantiline kirjeldus. Aga väga eriline on see õhkkond siiski... Ma ei tõmba vist enam kardinaid ette, nagunii aken härmas või kondensveega kaetud, midagi näha pole välja. Mitte et midagi erilist nagunii näha oleks :D

Aitab kah tänaseks. Eks homme ole ka päev, täpsemalt teisipäev. Potentsiaali on sel päeval.
.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.

Lumi langeb endiselt.

Praegugi juba paksud hanged, kuid saju lõppu pole näha... Just mulle meelepärane ilm, midagi erinevat, erilist. Ning aina paremaks läheb. Autojuhid küll vannuvad, aga tühja sellest. Mulle meeldib, kui lund on palju. Ikka ebatavaliselt palju.

Blogi on ka üsna raske kirjutada, kui pilk kogu aeg vasakule, aknast välja suundub.

Deem, miks peab homme kontrolltöö olema. Võiks ju niisama aega surnuks lüüa ja lumesadu nautida, aga ei, peab taimi õppima... Mul tuleb juba sellele mõeldes uni peale.

Varsti peaks üks õpihimuline seltskond minu poole saabuma. Videoloengud on ju ometigi nii toredad, neid peab seltskonnas vaatama... Mis siis, et me 30 minutist kaugemale ei jõua ja suundume lõbusamate tegevuste juurde.

Ok, selline sisutühi post ongi seekord. Võibolla öösel tulevad mingid eriti sügavamõttelised ideed? Stay tuned...

Kas sa kuuled, kuidas lumi langeb?

Esimesed lumesõja alged peetud ja lumememmegi proovitud ehitada, ehk enne keemiat, kuhu me ei jõudnudki, sai lumega möllata. See valge substants, mis igal aastal (peaaegu igal vist) taevast langeb, pakub lõputuid võimalusi, lõputuid stsenaariume ja kindlasti palju lõbu. Lumega saab teisi pilduda, sellest erinevaid skulptuure või arhitektuurilisi objekte ehitada või siis sellele joonistada/kirjutada... Lund saab süüa... Ja kindlasti on lumesadu ja lumine park/mets väga ilus vaatepilt. Maailm on talvel hoopis teine, mõnikord lausa sürr, kui kõndida pimedas lumetormiga põlvesügavuses lumes, nägu härmas... Või siis lihtsalt istuda pargipingil ja kuulata, kuidas lumi langeb...

Jah, praegu olen muidugi optimistlik ja rõõmus lume üle, aga tavaliselt läheb see pikapeale üle, talve lõpu poole on lumest ja külmast kõrini, tahan jälle suve soojust ja rohelust. Siiski on talv mulle alati meeldinud. Nagu ka muud aastaajad. Suvi on siiski lemmik, ikka soojuse, looduse ja päikselisuse pärast.

Tore on ka see, et mul on küttepuud otsas. ETA külmumiseni - 3 päeva. Ei, nii hull ikka pole, nädalavahetusel ikka Jõgevale, ehk sealt saab puid vedada.

Aga aitab ilmalikest teemadest, ma räägiks nüüd psühholoogia/filosoofia jne jms valdkonda kuuluvast. Nimelt inimeste ettearvatavusest ja/või paravõimetest. Sest viimasel ajal on eriti tihti juhtuma hakanud seda, et ma mõistan inimesi. Seda, mida nad mõtlevad, ka siis, kui nad midagi ei ütle... Vaikus on mõnikord üpris kõnekas. Jah, enamikul inimestest on väga vali kehakeel. Nii, sedamoodi saab nende mõtetes ja kavatsustes, soovides ja muus sellises selgust. Aga kuidas sõna-sõnalt ära arvata, mida inimene järgmiseks ütleb? Minu puhul tuleb see iseenesest ja tihti on lihtsalt nii, et kumb ennem välja öelda jõuab... Ja kui keegi kirjutab mingi krüptilise sõnumi, on mulle küll tõenäoliselt selge, mis toimub. Iga inimese tegu, nii kirjalik, kehakeelne, sõnaline kui muidu annab aimu tema psühholoogiast, mõttemaailmast... Üsna häiriv on mõnikord, kui loed inimest nagu avatud raamatut ja tema sõnad räägivad käitumisele vastu. Mitte et seda nüüd väga tihti juhtuks, ärge tundke end puudutatuna :) Aga jah, vist on ikka kõik inimesed sellised nagu mina. Loeme üksteist. Saame teineteise tagamaadest aru, kuigi nad käituvad teisiti, kui mõtlevad, ja me ise samuti. Nõme mõnikord, miks peab teesklema, kui võiks lihtsalt öelda nii nagu on. Deem, selline on inimloomus. Rahu ja armastust siia maailma, seda on vaja.

Siiralt Teie,
Silver...
<>< <>< <>< <>< <>< <>< <>< <>< <>< <><

Teed joome ikka jumala nimel...

Hommik algas nagu iga teinegi - unenäod olid lihtsalt liiga head, et üles tõusta ja loengusse minna. Tühja sest ekstra unelemisest kasu, ma ei mäleta midagi neist unenägudest. Aga keemiasse siiski jõudsin. Keemiasse, kus keemiaga otseselt ei tegelenud. Pigem oli see paberkandjal jututoa moodi, mis Kirke konspekti tekkis. Pärast kemmi lasime matast jalga ja ostsime poest erinevaid maitsvaid vedelikke, aga siiski mitte alkot, vaid meile juba armsaks saanud magusaid pruuliseid (jäätee vist Kirkele ja limonaad mulle). Ja siis oleks peaaegu Simpsoneid vaatama läinud Struwesse, aga ei. Kahjuks ei.

Möödus filmiõhtu Anni pool. Osavõtjad seekord mina, Raul ja Meelis. Mida ma ikka öelda oskan... Filmiks oli "Big Fish". Kes näinud, see teab, kes pole, vaadaku. Ei hakka üllatusmomente ega midagi rikkuma. Muidu oli väga tore nagu seltskondlikud üritused ikka.

Ahah, ja enne seda oli mõnus Magicu-raund. Vist 3 tundi? Ei tea, ajataju kadus natuke. Külmast ilmast hoolimata suutsin ennast Annelinna vedada, noh, magic ikkagi.

Meelis õpetas mind niimoodi rääkima ka, et midagi ei ütle. Lihtsalt igasugust pähetulevat möla välja paiskama, nii et inimestele jääb mulje, nagu sa oskaks väga paljudest asjadest rääkida. Samas ei ütle sa midagi. Tuleb välja küll. Eriti kasulik on see piinlike vaikushetkede leevendamisel. Vist. Või üritan ma lihtsalt mölisemist heas valguses näidata. Igatahes praktiseerima ma seda hakkan. Nagu ka praegu, ka sõrmede teel leviv möla on üsna möla. Mis tuletab mulle meelde pikad vestlused Meelisega sellest, kuidas me kumbki midagi rääkida ei oska. Word...

Sain jälle kord rahast lahti... Kusjuures mida aeg edasi, seda tihedamini tülitavad mind tänaval kalkari välimusega tüübid, kes mind "peremeheks", "härraks" või "eriti pikaks noormeheks" kutsuvad ja siis sujuvalt teema rahale üle viivad. Seekordne härrasmees sai minult 7 eeku õlle jaoks. Välimus oli tal küll selline, et üks õlu kuluks ära... Ja hiljem küsis see eilne tüüp ka, jällegi söögiraha. Seekord ei andnud.

Üldiselt on ikka kerge olla. Ka praegu. Eriti nüüd. Kummaline küll. Jeah, üsna krüptiline, eks ole. Aga elu on lihtsalt selline, lihtne... Või hoopis keeruline? Aga seda ei tohi liiga tõsiselt võtta. Sellepärast ma positiivne olla suudangi. Jah, elu on ilus. Raisk.
<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<

Üks tõsine tegelane

Oli see vast päev.
Hingepuistamise kõrvalt leidsin vägagi palju aega jalutada, kooligi ei läinud.
Miks on see maailm niisama tore ja mitmekülgne, nagu nuustik mikroskoobi all? Ei tea...
Tänase kolmanda jalutuskäigu ajal sain jälle natukesest rahast lahti... Nimelt tänaval tuli üks seljakoti ja tätoveeringutega tüüp toiduraha paluma. Mul olid vaid 2-, 5- ja 500 eegune. Temal oli vaja 50. Niiet kahjuks ei saanud teda väga palju aidata, kuigi 7 krooni on ka raha... Oleks mul kasvõi sajalisi olnud. Kurat, just ennem poes mõtlesin, kas vahetada viiesajane lahti või mitte. Mul kõlavad praegugi peas tema sõnad: "Sajase eest saaks rohkem süüa..." Ei vedanud, tüüp.
Niisiis, kurbus on kadunud. Tühjus jäänud vaid, mis mustendab mu sees... Oh, Vennaskond. Olge tänatud oma laulusõnade eest.
Sõrmed on üsna villi mängitud kitarrist täna. Ennastunustamapanev pill. Eriti, kui on vaja transilaadset seisundit, mis sellest maailmast ära kannaks.

Elu on ilus ja valu on valus...
------------------------------------------------

(Tsenseeritud)

Mis toimub?





Tegelikult...






?!?





Ohjah...





Just nii.

Posteksaminaalne elu

Saigi eksamiga ühele poole. Jällegi peab ütlema et midagi kontimurdvat polnud. Sellepärast ma enne eksameid ja töid ei muretsegi... Tuleb, mis tuleb. Pealegi ei ole suures plaanis tõepoolest mingit vahet, kas saan E või A. Kui saatus tahab, et sa kaotaksid, pea ikkagi maha tubli võitlus - õnnelause orksis eksamieelsel õhtul. Väga õige, ma õpin, aga ei muretse selle pärast, mis lõpuks juhtuda võib. Rahulikult võtan materjalid läbi ja eksamile. Ah, stressivaba elu... Nii tore.

Ma olin vist esimene, kes eksami valmis sai. Polnud enam midagi kirjutada. Väga hulle lollusi ei hakanud igaks juhuks kirjutama, aga üks küsimus tundus olevat konksuga: Miks on bakterisisene osmootne rõhk alati madalam kui väliskeskkonna rõhk? Ma kirjutasin osmootsest toitumisest, aga oli selline karvane tunne, et bakteri sees peaks rõhk ikka kõrgem olema. Niisiis paningi lõppu väikses kirjas: Samas saab vaid turgori all olev rakk kasvada... seega peaks rakusisene rõhk olema kõrgem...
Võibolla olen lihtsalt tainas. Praegu saaksin kusagilt järgi vaadata, aga ei viitsi, raisk.

Luuletusi tuleb ka järjest rohkem ja paremaid. Täna siis õppimise ajal tekitasin neid veidi... Tooks mõne näite aga ei viitsi ümber trükkida, pealegi ei oleks see enam üllatus, kui luulekogusse kunagi panen.

Ostsin õlut (!) ka poest... Sünnipäeval võib ikka minimaalselt juua, eks ole. Liisa sünnipäeval juba praktiseerisin seda semi-karsklust. Jeah, 2 päeva pidu... loodan, et Kirke vesipiibu ka saab kusagilt. Tähendab, varsti ongi õhtu käes. Ilmselt saan alles pühapäeval korralikult magada... Yippikayee, muthatrucka... Kolm punkti...

Sürr kondaja

Jällegi peab ütlema, et jalutamine on väga tore... Seekord siis pisut vürtsikam jalutuskäik, nimelt raudteeäärt pidi surnuaeda. Täiskuuvalgel on seal selline õhkkond lihtsalt. Kindlasti peab kunagi kordama. See, kuidas kuu raagus puude vahelt hauakive ja riste valgusega üle kallab, on lihtsalt sürr...

Luulega läheb ka päris hästi. Kui ma samas või kiirenevas tempos poeeme tekitan, on varsti luulekogu valmis. Mida saab vaid üks eksemplar. Rohkemat pole vajagi...

Mis siis muud... elu on ikka positiivne. Isegi mata praks oli tore. Mina olen see tagapingi tüüp läpakaga, kes netis igasuguseid ülesandeid lahendada saab ja arvutis graafikuid koostada.

Ma luban, et mul ei teki sel nädalal enam kapslit, ehk siis Kirke sünnipäeval olen normaalne! Jeahhh... normaalne...

Ja ma olen Meeliselt kolmepunktinakkuse saanud... Aga need sobivad igale poole nii hästi...

Orkut ütles mulle täna nii: "Kõik tuleb nüüd sinu suunas". Ma loodan, et seal kõige hulgas eriti palju halba pole. Head asjad on... paremad... või midagi. Aga seda võib tõlgendada ka nii, et minuga hakkab nüüd igasuguseid asju juhtuma järjest, praegu on siis nagu vaikus enne tormi.

Siiralt teie,
Revlis.
-------------------------

Tango ja rumba.

See post on eksklusiivselt tantsimisele pühendatud. Ehk siis tänase tantsutrenni epiloog või midagi...

Tango ja rumba, kaks tantsu mida täna õpitud sai... Tango ei olegi selline metsik kirgede möll, nagu filmides... Tants nagu tants ikka, aga üsna raske. Katja sai mitu korda ikka jalaga mu käest, vabandust. Sassi läks ikka kohutavalt tihti. Rumba oli mulle küll palju meeldivam, sassiminekud ei põhjustanud Katjale nii palju vigastusi ka.

Päevaga kogunenud kapsel kadus juba esimese tantsuga, niiet väga tore trenn oli. Sassiminekud saaks elimineerida trennivälise harjutamisega, aga Katja tihe graafik seda ei luba... Deem, mul on varsti üksi tantsimine päris käpas, s.t. harjutan üksi. Igatahes, oleks võinud paremini minna, aga alati saab paremini, ehk siis täiuslikkus on üsna võimatu.

Ja ma luban, et mu parem käsi on nüüdsest kangem ja juhtivam. Vasak samuti.
---------------------------------------------------------------------

Saagu Mikrobio! Ja Mikrobio saigi...

Ma alustasin seekord õppimisega varem, tervelt 3 päeva kulutan sellele seekord. Evomehhist on MB kordi huvitavam... Ometigi mulle see eksam eriti ei meeldi, kuna peab ise pikalt kirjutama ja nii, eelistaksin valikvastustega küsimusi. Aga okei, pole hullu, läbikukkumine ei ole optsioon.

Eile oli väga tore maagia/filmiõhtu. Sain Meeliselt Määdzikus alguses küll pähe, kuid lõpus hakkasin võitma, ja ikka järjest... Kahju ainult, et Szadek ei saanud kuidagi kasulik olla. Muidugi oli meil kõvasti Kellukest ja peekoniküpsiseid ka, väga positiivne. Vaatasime "The Crow" ära. 1994. aasta armastuslugu... Paarike mõrvatakse, mees tõuseb surnust üles, teeb omale panda/jokkeri näomaalingu ja otsib kättemaksu. Ja seda ta ka saab. Üsna originaalsed tapavõtted olid, ütlused samuti, nagu "Shit on me!" ja "Mime from Hell". Noh, mulle film meeldis.

Arvutimängurlusega sai ka natuke tegeldud. S.T.A.L.K.E.R. - Clear Sky on vist igavaim tulistamismäng üldse, ebareaalseim ka. Seega, põrgusse stalker, hello, Call of Duty 4... Ilus mäng... Hea, et ma enam arvutimänge ei mängi, muidu ei saakski ma arvuti eest ära.

Nuudlirooga sai ka eile tehtud (noh, ma segasin natuke ja tegin juustud lahti ja konservi ka) ja söödud, väga nämm. Seejärel Magic... Mis oli teatud isikute, ehk siis Katja ja Anni, poolt taunitav tegevus. Andestust, seltskond on ka väga tore, eriti nii toredate inimestega nagu nemad/teie. Aga plaanid olid tehtud ja... jajah.

Täna on teisipäev, seega õhtul läheb palavaks... Peotants, mis muud. Seekord võtan vist juua ka kaasa, et mitte päris üle kuumeneda. Ei tea, mis tantsu me Katjaga seekord selgeks õpime? Tegelikult tema nagunii oskab juba... Okei, tore õhtu tulekul.

Minust hakkab ka vist grafomaan saama. Seesamune blogipost on juba nii suur, et kui Sa, armas lugeja siiani oled jõudnud, siis peab ütlema, et on ikka mõnel kannatust.

Ja kuna ükski sissekanne pole täiuslik ilma luuletuseta, siis ma tekitasin nimelt siia ühe.

Uni silmile vajub ning pimedaks mind teeb.
Ent samas nägijaks saan jälle.
Selle maailma ma jätan selja taha.
Ning lähen sinna,
kus muresid pole,
kus hing on vaba,
kus keegi mind ei takista,
kus ka suurimad soovid on tegelikkus.
Ma lähen, olen ja rõõmustan...
Kuid ärgates pettuma pean-
See oli vaid uni.

-------------------------------------

Rituaalset tüüpi lähikontaktid

Liisa sünnipäeval käidud, tore oli. Piipu sai ikka metsikult teha, söögid olid ka ülihead, kook ja võileivad eriti. Midagi peale piibutõmbamise ma isiklikult seal eriti ei teinudki.

Pärast peolt lahkumist (kell 3.00 umbes) koos Anni ja Meelisega lõbu alles algas. Planeerisime pika jalutuskäigu ja pikaks see ka kujunes. Muidugi polnud see tavaline jalutuskäik, oh ei, me siirdusime Meelise juhatusel mingisse pimedasse parki, kus mind rituaalselt "ohverdati"... Paar minutit hiljem märkasime taevas midagi veidrat. Ehk siis UFO-t. Välimus siis selline: Kaks häguste piirjoontega tumekollast ee... pulka, mis tundusid üpris suured. Ehk pikkus enamvähem selline nagu Suure Vankri tähtede vaheline vahemaa (silma järgi, mitte päriselt muidugi). Alguses olid nad enamvähem risti, hiljem liikus üks pulk pisut eemale ja veel hiljem liikus ta teise tippu, nii et moodustus üks pikem pulk. Jeah. Seda oleks võinud pidada linnatulede kumaks, kui see poleks olnud kontsentreeritud ühte kohta, või prozektorituledeks, kuid see oli pilvede taga ning oli olemas ka siis, kui pilvi üldse polnud... See muutis vahepeal oma heledust/teravust, minnes tuhmimaks ning taas eredamaks. Kummaline oli ka see, et taeva ainus pilvkate püüdis nagu kogu aeg seda objekti varjata, tekkides enamvähem ühese raadiusega pilvelatakana selle ette. Tipphetkel oli see enamvähem niisama hele, kui järgnev pilt... See oli siis, kui pilvi üldse ei olnud.

Pildike kah siis... klõps, et suuremalt näha.

See jubin paiknes tõesti Suure Vankri läheduses... Ja helendas, või näis olevat valgusallikas.

Tore oli igatahes. Hirmsaim jalutuskäik mu elus. Koju jõudsin pool 6, niiet olime teel päris kaua...

Mina, kunstiinimene?

Pärast eilset on küll selline tunne. Nimelt jõudsin Meelise lahke abiga arusaamisele, et tegelen kuidagi kahtlaselt palju kunstidega, või vähemalt meeldivad need mulle. Ehk loometegevusega. Niiet mulle meeldib muusikat luua, seda mängida, joonistada, igasugu vidinaid ehitada (mida ma org mitmis ei maininud), fotograafia ja mis kõige veidram, ma oskan vist luuletada. Org mitmis tekitasin üsna lühikese ajaga 5 luuletust, ja need ei olnud haikud... Üks oli küll edasiarendus tankast... Parkouri loetakse ka paljude poolt kunstiks...

Aga muidu. Mis toimub. Kas ma olen ka vale eriala valinud, nagu Kirke oma blogis teoretiseeris? Ei usu, ma armastan loodust ja kõike, mis on roheline või vingerdab (=bioloogia). Võibolla saabki minust kunagi selline bioloog (või muu elukas), kes elab kusagil looduskaunis kohas oma perega ja vabal ajal tegeleb muusika, maalimise, luuletamise, nikerdamise ja parkouriga? Deem, elu on ilus.

Ahah, ja Meelis nimetas mind 'romantikuks'. Ma oleks vastu vaielnud, aga tema argumendid olid veenvad (küünlavalgus, jalutamine), pealegi olin ma just vihikusse roosi joonistanud... Fu*k yeah. Vennaskonna laulusõnad on tõenäoliselt natuke mõjutanud, tegu ikkagi romantilise punkrokiga. Välismaa punkbände, ehk siis neid, kes ennast meigivad ja muid lollusi teevad, ei kuula.

Eks näis kuidas Liisa sünnipäevapeol täna läheb.

Seniks head laupäeva, lugejad (jah, ma tean kes te tegelikult olete...)
---------------------------------------------------------------

Endistviisi

Jalutamine on ikka väga tore, isegi üksi. Täna sisustasin sellega 2 tundi... Sai mõtteid mõlgutada ja seitsmetunnisest õppimisest puhata. Oleks peaaegu Inglisillalt alla kukkunud, lootes tagurpidi hinge kinni hoides seda ületada. Üsna ohtlik, aga soov on ometigi seda väärt. Eelmine jäigi mul kasutamata, aga ega ma seda ausal teel ei saanud ka, ma hingasin vahepeal 2 korda.

Päevasel ajal siis tuupisin... ja otsisin Kirkele Ameerika-nimelisi laule. V for Vendetta sai ka uuesti läbi vaadatud. Väga ilus ja altruistlik lugu, mis käsitleb ka praeguse poliitika suundumusi... Remember, remember the fifth of November... Väga sobiv tänasesse päeva.



Head Guy Fawkesi päeva kõigile.

Esimesed sammud

Täna oli järjekordne tore päev... mis siis et ma suurt midagi huvitavat sellest meenutada ei suuda. Esimesest poolest vähemalt. Matas sain üle pika aja korralikult käidud, konspekteeritud lausa. Mis sest, et Eltsi pläkutamisest suurt midagi aru ei saanud. Fun.
Niisiis, õhtupoole läks huvitavamaks. Kõigepealt läksin 5 paiku Struwesse... nagu iga päev käin seal juba vist. Vaatasime unise Katjaga lastesaateid... Jah, telekat näen ka ainult nende pool, ise kodus tavaliselt ei vaata. Sain veidi "Söö, palveta, armasta" lugeda... Ja nende mõne leheküljega sain juba päris palju teada:

1. Itaalias elavad kahekümnendates mehed tavaliselt oma emaga.
2. Indias on palvehelmeketil (päris nime ei mäleta) 109 helmest, millest 108-st näpitakse iga mantra kordamise ajal ühte, ning jõudes 109.ni, tuletatakse meelde oma õpetajat.
3. Selles raamatus on kõik nimed muudetud, v.a. Richard Texasest, kes oli kunagi narkomaan ja alkohoolik.

Jeah. Edasi juhtus selline tore asi et me Katjaga läksime tantsima. Polnud üldse hull ega nii... üpris tore. Varbad on ainult natuke villis, aga küll nad järgmiseks nädalaks paranevad. Tantsuõpsid olid Jõgevalt, niiet olen nendega varemgi kokku puutunud. Nii, mis mulle meelde jäi seal... Parem käsi tuleb asetada naise abaluule, varvastele astuda ei tohi, maha vaadata ei tohi ja ladina tantsudes on partnerile otsa vaatamine lausa kohustuslik... aga siis lähevad mul tantsusammud üsna kohe sassi. Damnit, mulle vist isegi meeldib tantsimine... Aga see on saladus.

Cha Cha Cha!
---------------------------------------------------------

Seltskonnast

Mulle endiselt ei istu suuremad seltskonnad... Ma tunnen neis end alati kuidagi eemalolevana. Seltskond võib olla kui tore tahes, ehk siis koosneda ülitoredadest inimestest (nagu täna), kuid paratamatult ei ole ma eriti jutukas ja jään ehk rohkem kõrvale. Andestage mulle. Palav tuba täis jututavaid inimesi ja muusikat pole just minu teema... Ma eelistaks kahest-kolmest inimesest koosnevat seltskonda. Muidugi on tore ka suuremaga, aga siis ma suurem asi lobamokk pole. Paistis, et Katja oli samuti veidi eemalolev... Raul oli nagu Raul ikka, füüsik. Teised möllasid ja lobisesid, võibolla oli ka alkohol mängus. Niisiis, minu esimene istumine karsklasena. Päris tore, kainena saan palju rohkem olla mina ise, ehk siis laulan ja mängin kitarri... Vahin uimaselt küünlaleeki... lage... inimesi, kellel põnevad jutud pooleli...
Tore et tulite ja tore et olite...
Jalutuskäigud on palju südamelähedasemad mulle. Oojaa. Värske õhk, tavaliselt ühe inimese seltskond, ööpimedus... Mis võiks olla parem? Tegelikult ideid on...

Elav tuli

Tuled on kustutatud.
Muusika mängib vaikselt.
Seitse küünalt põlevad laual.
Nende kollakas valgus roomab seintel.
Käes on hingedepäeva öö. Mõnikord on tore lasta kustu footonitega pommitav hõõglamp ja süüdata küünlad. Elav tuli ikkagi. Väga romantiline õhkkond, peaks mainima. Tuba on lausa teistsugune, värvid tumedad-kollakamad, seinad kaovad hämarusse... Akna peale ei julgenud küünalt panna, kuna aknalaud on täpselt teeküünla laiune ja igasugune tuli selles kitsas vahes akna ja kardina vahel süütaks viimase. Loodan, et hinged ei pahanda.
Võiks kitarri mängida. Pärast blogitamist seda vist teengi.
Nii, vahepeal libises kell üle 12. Polegi enam hingedepäev, aga mis sest... küünlaid võib ikka põletada. Täna on siis see tore päev, mil meil on ebainimlik-sadistlik kontrolltöö. Ja mingi aktsioon minu pool. Pole head ilma halvata, ega ka valgust ilma pimeduseta. Erinevused on vajalikud, et näha maailma ilu...

On aeg.
-----------------------------------------------------

Ja ongi 2. november...

Ma paneksin siia ühe mulle väga meeldiva laulu sõnad. Voltaire - The Happy Song.

-------------------------------------------------------------

A Buddhist on the subway tells me that
What you want is rarely, if ever, what you need.
And of course, I argue the point like a completely self-righteous idiot.

I was looking for perfection
And it found me, right between the eyes
All this time we spent in bliss,
You know, like all things, it has to fade away
The devil says beware
Cause when you ask, you might get what you want
The devil, he may care
When you ask, you might get what you want

So now I spend most of my time waiting for things to happen,
Letting the wind take me where it will.

Only when it's done do you lose the veil
You get so blind you never see the light coming down the tracks
It keeps me hanging from a thread
Devil drives the train,
Devil pass me by

This is the happy song I wrote for you
You know, this is the happy song I never wrote for you

And after all this time,
And after all the lies
Never dreamed you would seem to me little more than an earthly waste of time
After all these precious opportunities that I had to set things right
Dissolve like regret in heaven, they do
And she said

Anata no namae o yuki ni kaku
Keredomo nani mo iwanai.
[Japanese translation: You write your name in the snow
Yet say nothing.]

This is the happy song I wrote for you
This is the happy song I never wrote for you

After all this time, and after all the lies
Never dreamed you would seem to me little more than an earthly waste of time
After all these precious opportunities that I had to set things right
Dissolve like regret in heaven,
Zen Buddhist heaven.

--------------------------------------------------------------

Jah, see võtab kõik päris kenasti kokku. Võimalused, nende pimesi kasutamatajätmine. Mida me elult saada tahame, mis meile ise sülle (või pähe) kukub, mille nimel peaks võitlema. Sõnades võibolla nii palju pole, kuid ridade vahelt võib paljutki välja lugeda. Selline on elu. Ilus, kuid keeruline.