Saan kätte nii õppelaenu kui saamata jäänud palga. Ja elu on jälle ilus! Raisk.
Nüüd olen jalgrattur, selle asemel et olla mopeedur. Parem ongi, trenn kulub ära. Sest 4. juulil 2011 lähen armeesse, tapa pioneeripataljoni. Ausalt öeldes enam väga ei tahagi minna ajateenistusse, vanust juba niipalju ja vaba aega ka ei ole, pigem veedaks selle aasta eluga edasi minnes. Jõgeva komisjon oli ka ilmselgelt korrumpeerunud, neil oli käsk kõik läbi lasta, 35-st inimesest üks saadeti edasistele uuringutele ja ülejäänud said läbi, olime seal Rauliga. Ma tema tervisehädadega kursis pole, aga mul olid nt:
- südame sinusoidne arütmia
- lampjalad
- kehv nägemine
- veres mingi ebanormaalne asjandus
- muud jäsemete kaasasündinud väärarendid (wtf)
Ikkagi totaalselt kõlblik. Omavahel tegime nalja, et siit komisjonist saab pime ja jalutu ka läbi.
A mis seal ikka. Olen tagasi Tartus, kus elu on ilusam kui mujal meie maal. Õlu voolab ojadena (või noh, niredena), pelmeenimäed on kõrgemad kui Mount Everest ja rahvast on öösel linnas rohkem kui jaapanlasi metroos.
Pelmeenid - jumalate toit
Hetkel tahetakse mind kluppi kaasa võtta, aga ma blokin. EI klubidele. Lihtsalt. Ei taha. Aga varsti Katu poole ja seal ma saan ilmselt kõrgema taseme moosimist. Pean tugev olema...
Ahjaa, Kiviräha Rehepapp lõppes väga mõttetult, üldse väga sisutu raamat... Ei tea, mille pärast teda küll armastatakse? Müsteerium-müsteerium.
Aidaa!
***
