Päev.

Seekord mingit mõistlikku ega ka mitte ebamõistlikku juttu siia ei tule, vaid ainult päeva kirjeldus. Andestust.

1. Ärkasin öösel, kuna Che Guevara plakat kukkus mulle pähe.
2. Ärkasin uuesti hommikul.
3. Sõin rõvedaid võileibu, rõvedaid sellepärast, et neid kattis toode nimega "Keeduvorst keelega". 25% seakeel. Kohvi jõin ka üle pika aja.
4. Tegin kõvasti trenni, mängisin kitarri, lõin uue klaveripala, laulsin (nagu ikka).
   
5. Asusin hoolega keemiat õppima, vürtsitades seda msn-suhtlusega.
   
6. Kirke tungival nõudmisel läksin Struwesse.
7. Õppisin, ajasin lolli juttu, vaikisin. Viimast ehk liigagi palju.
8. Jõin teed ja sõin veidrat halvaad.
9. Tegime Katriniga kalli.
   
10. Läksime Kirke ja Katuga linna, nemad Aurasse ja mina kaubamajja joonistusplokki ostma.
11. Tegime mõlemaga kalli.
12. Andsin kodutule tüübile kaubamaja ees 2 krooni.
13. Sain kaubamaja ees kokku Liisaga, vana klassiõega, tegime kalli. Rääkisime 15. nov. peost, elust, ilmast.
14. Sõitsin eskalaatoritega kolmandale korrusele, ostsin ploki. Jätsin müüjaga hüvasti.
15. Läksin Comarketisse, ostsin Pringlesit, Selga küpsiseid (patrioot või asi) ja juustusaiu.
16. Kõndisin kodu poole, juustusai hambus.
17. Jõudsin koju.
18. Alustasin krõpsude söömisega ja sisenesin msni ja keemiaõpingutesse. Lisasin Katu msni. Ajasin juttu tema ja Rauliga.
    
19. Panin ahju kütte.
    
20. Jätsin söömise pooleli.
21. Endiselt msnis ja keemias.
22. Vaatasin värsket ekspressi, olles samal ajal keemias ja msnis.
23. Lõpetasin saate vaatamise, keemias ja msnis endiselt.
24. Lõpetasin keemia, jäänud vaid msn. Nüüd sain ka Katriniga jututada.
25. Kirjutasin blogi.

Kas ma olen tõesti muutunud, või oli see alkohol? Ei, enam ma ei joo :S

Keemia

Keemia - suvaliste ainete kokkusegamise peen kunst. Orgaaniline keemia on selle kõige kurjem ja saatanlikum haru, tegeldes selliste nilbustega nagu süsinikuaatomite omavahelised suhted ja teiste elementide ebaterve huvi süsiniku vastu. Eriti prominentsed tegelased on vesinik ja hapnik. Kõik sai alguse 20. sajandi alguses, kui esimesed alkeemikud püüdsid suvalisest igapäevaesemetest, näiteks banaanikoortest ja sõnnikust kulda tekitada. Teadaolevalt on seni sellega hakkama saanud vaid Gandalf, tuntud vene filoloog ja diktaator.

Tüüpilise keemiakatse kulminatsioon.

Keemikud on tüüpiliselt kas pimedad, kiilad, kurdid, sandid, vandid või niisama deformeerunud, seda eeskätt ohutusreeglite eiramise tõttu. "Ohutus on tossikestele" - kõigi endast lugupidavate keemikute moto.

Kuna keemikud on nii pagana kurjamid ja mihklid igasuguste ühendite sünteesi peale, siis on nende läheduses viibimine potentsiaalselt surmav. Kõik keemikud kannavad riiete all ampulle erinevate kemikaalidega, milledel ka erinevad funktsioonid. Mõni tapab, mõni muudab inimrobotiks, mõni koguni haiseb niisama, ilmselt on see püüe jäljendada skungi (Mephitis mephitis) loomulikku kaitset. Vandenõuteoreetikute meelest on aastaks 2012 atmosfääri koostises 89,75% mõistusekontrolli kemikaali (edaspidi MK), millele keemikud ise immuunsed on. Kemikaal asendab seni õhus laialdaselt levinud lämmastiku ja hapniku, millest kumbagi keemikutel endil tarvis ei lähe, nad on anaeroobsed elajad. MK muudab inimesed zombideks, kellele samuti hapnikku vaja ei lähe, nagu kõik teavad.

Kim Jong Il, kurjeim ja riukalikuim keemik. Tuntud ka kui The Cheminatorrr (r häädatakse mörisedes).

Keemiat õpetatakse ka ülikoolides, ilmse eesmärgiga välja juurida nõrgemad ja seejärel ellujäänutest moodustada üksus koodnimega K-komando, mille abil MK-d levitada. Siiani on karmi treeningu läbinud vaid 7 inimest ja 18 eestlast. Ülejäänute maised jäänused annetati arstiteaduskonnale.

K-komando üksus patrullil. Relvad on vaid selleks, et lahedad välja näha, tegu on Hiinast imporditud plastikmänguasjadega.

Ka mina olen hetkel mässitud keemikute tumedasse ja ohtlikku maailma. Reedel on esimene sõel, kus jäävad ellu vaid tugevamad. I shall not fail you, my lord...

Niisiis, keemia on kuri. Keemiaga ei jamata. Ka mitte siis, kui oled Chuck Norris. Või David Belle.

P.S. Kirke tungival soovil siis plöristamise õpetus. Või siis lõiguke msn vestlusest.

Siltz . Elu on ilus! says:
Keelt tuleb õrnalt huulte vahele suruda, ots väljas. Keel peab olema terve suu laiune, s.t. suu tuleb reguleerida keele laiuseks. Seejärel tuleb keelele huultega pisut survet avaldades kopsudest õhku välja suruda. Kui keele ja huulte vahel õhuvahet pole, tekib vibratsioon/plörin.
Lepatriinu says:
nii ei tule üldse häält ju
Siltz . Elu on ilus! says:
Mul tuleb
Siltz . Elu on ilus! says:
Luba õhuvahedel tekkida... asi on tasakaalus, surve ja nonsurve vahepeal.

Eesti mees on tantsulõvi

Ja mina ka, ehk siis üsna varsti algab mu elus periood, mis on võrreldav Prantsuse Võõrleegionis 10 aastat teenimisega. Katsumused saavad olema rasked, hinnaks võib kujuneda minu elu. Ükski vaene hing ei peaks elu jooksul selliseid piinu taluma. Räägin peotantsukursusest!!

Tegelikult on ülaltoodu häbitu vale. Mitte kõik, vaid see kirjeldav osa, peotantsukursustele lähen ma tõepoolest. Elu saab olema ilusam ja keerulisem, kui varem aimatagi oskasin. Selle mõtte käis välja Katrin... Nii et keelduda ei saa. Minu asemel ei oleks vist keegi keeldunud. Jahm. Kindlasti vajalik kogemus, vähemalt ei jää pidudel üksinda lüüasaanud näoga laua taha istuma, sellal kui teised tantsu vihuvad. Ja sellest saab kindlasti kvaliteetaeg, ya know.

Plusspoolel veel see, et varsti on mul prantsuse keel selge. Lauri Leesi ise õpetab. Raamatu kaudu, aga siiski. C'est la Vie! (Se la vii). Bienvenue sur le portail de l’astronomie. (Bjönvenüü sü lö portaii dö lastronomii). Tõlge - Marsielanikud pommitavad Brüsseli eeslinna kohvikute laudu saiakestega.

Mu writer blox hakkab tasapisi taanduma. Shackles of Writerbloxxx shall be cast down to the Pit of Eternal Doom.

Miinuseid minu meelest tegelikult polegi, elu on ju ilus! Siiski, Auras käisin täna ilma ujumispüksteta. See ei tähenda nudismi klaasseintega ujulas, vaid lihtsalt hajameelsust. Avastus tuli riideid vahetades... Nii ma siis hiilisin Aurast tagaukse kaudu välja, et see tüüp, kellelt ma pileti ostsin mu FAILi ei näeks.

Kooki sai ka täna... eks näis, kas homme veel elan, koogipõhi oli kahtlaselt tsüaniiditooni... Muidu päris hää eksperimentaalkulinaaria eksemplar.

Silver. Vaksalis. Kell 2.30. Loeng algab 8.00. Raisk. Elu on ilus.

Kas me oleme tõesti olemas?

Mis on reaalsus?

Morpheus, tegelane Matrixist, ütles nii: "Mis on reaalsus? Kui reaalne on see, mida sa saad tunda, nuusutada, maitsta ja näha, siis 'reaalne' on vaid sinu aju poolt tõlgendatud elektrisignaalid." Tõesti, kogu meie eksistents ja reaalsus paistab sündivat otse meie ajus, nii kuidas elektrisignaalid parasjagu meile maailma kirjeldavad. See on samasugune filosoofiline pähkel nagu küsimus, kas Universum on lõputu. Ühest küljest tundub, et see ei saa lõputu olla... kuidas saab miski ruumiline olla lõpmatu? Aga samas, kui see on piiritletud, siis mis on väljaspool Universumi? Aaarggghhhh...
Väga kaua neil teemadel mõeldes hakkab vähemalt mulle tunduma, et elu on võimatu, nagu ka reaalsus ja mitte miski ei saa mingitpidi eksisteerida. Või olen ma lihtsalt veidrik.


Kätte on jõudnud pühapäev ja vennal on vaheaeg. Hetkel siis ta minu juures, homme Aurasse. Pluss on see, et saime ema juures korralikult süüa :P Miinus - miskitmoodi suutis ta minult kaks dzinni välja pressida... Raisk, mulle ei meeldi talle alkot osta...


Igatahes, sain jälle teid filosoofia/blabla teooriaga tüüdata :)

Hääd õhtut.

Houston, we have no problems

Lõppemas on üks väga tore nädal.

Jalutuskäigud, istumine, kooli mitte jõudmine... see nädal mõjus nagu puhkus. Tartus on lihtsalt kuidagi teistsugune õhk, meeleolu, inimesed. Jah, julgen öelda, et see oli siiani mu parim nädal Tartus. Veel 7 päeva eest me Katriniga vaevalt tundsime teineteist. Nüüd on mul tunne, nagu oleksin juba aastaid teda tundnud. Heas mõttes muidugi :)

Hetkel kuulan Indigolapsi... eestikeelne laul, kitarr, trummid ja viiul - kõik sobib imeliselt kokku. Üks laul, "Lõputu lugu" algab nii: Elu on ilus ja valu on valus :)

Raisk. Kuidagi kirjutamisblokk on. Mõtted on hõivatud... Jajah. Igatahes, kui ma ennast kokku võtan, siis on võimalik, et kirjutan täna veel.

Kulgeb ja komistab

Nagu juba heaks tavaks on saanud, kirjutan blogi öösel.

Maailm on ikka üks keeruline paik... kõik olevat alguse saanud mündisuurusest objektist, mis plahvatas tühjuses, paisates välja kogu nüüdseks olemasoleva mateeria. Ka sinu ja minu. Algsetest aineosakestest on saanud planeedid ja tähed, mered ja maad, puud, põõsad ja rohi... Ja inimesed. Inimesed, kes on lihtsalt liiga toredad ja armsad, et olla tühipaljas molekulide hunnik, mis siis, et füüsika minuga ei nõustuks.



Kui Maa häviks 12 minuti pärast, siis mida teeksid sina?

Kas satuksid paanikasse, või säilitaksid kaine meele? Läheksid mereranda ja seisaksid seal nagu märter? Ütleksid inimestele, kui väga sa neid armastad?

Ilusaid unenägusid.

Ööloom

Tundub et mu öö-päeva reziim on lõplikult põrmustatud. Hommikul magama, lõunal üles, loengutesse ei jõua. Jap, nagu ma ise ütlesin, ei saa korraga omada nii seltsi- kui koolielu. Järjekordne tore õhtu/öö sai veedetud Struwe elanikega pluss Kadri. Kirke on endiselt pürokineesis käpp. Katja ei joonud endiselt alkot, v.a. tilk ülihääd Herbertit ...

Et siis teised lahkusid üsna varakult, poole kahe aeg kui õigesti mäletan.
Katriniga vaatasime siis kogu mu riiuli läbi ja mängisime kitarri. Jeah, kitarri. Pole ta midagi tüütu, vastupidi, üks (Meelise terminoloogiat kasutades) suheldavamaid inimesi, keda mul on au tunda.

Aa, ja muidugi oli täna kõvasti matat. Eks näis, kas Hannes peab oma sõna ja kedagi läbi ei kukuta (ehk mind) :P Pärast kontrolltööd sebis Anni ennast minu poole, lootuses veidi matatarkusi ammutada, aga vist ei olnud minust tolku.

Päeva kokkuvõte: Great success!

Captain's log, 5.02 A.M.

Elu on ilus, raisk!

Jah, on. Teisipäev oli päev täis kordaminekuid. Isegi mata tuli välja, esimese korraga enamvähem niiet eriti edasi õppida ei viitsinud. Nagu surmamõistetutele antakse enne otsuse elluviimist viimane soov, sain ka mina enne mata KT-d ühe korraliku ja lõbusa päeva.

http://video.google.com/videoplay?docid=3022662956956514828 -- film, mis muutis minu vaadet parkourile. Eile vaatasin seda jälle. Hämmastav, kuidas midagi nii lihtsat nagu parkour on tegelikult kirjeldamatu. Sõnades ei saa väljendada, mis on parkour... ilma et selle piirid hägustuks ja sulaks ühte näiteks tõkkejooksuga.

Niisiis, pärast filmi vaatamist oli mul kindel soov trenni teha, ja justkui sünkroonsuse teooria musternäitena helistas Andrei, et parkouri minna. Kella kuuest kaheksani siis.

Koju jõudes kohe msni... jaa, Katja ja Kirke sees. Eks ajame juttu siis. Lõppes see igatahes sellega, et läksime Toomekale ja tegelikult igale poole jalutama. Kirke vajus küll üsna ruttu ära ja läks koju magama :D Me Katjaga siis veetsime veel toredalt aega... käisime pubide akendest sisse piilumas... ja maandusime Poole Kuues. Katja võttis kakao, mina Rocki, mis serveeriti A. le Coqi klaasis. Raisk. Igatahes, Katjal on alati midagi rääkida, ja seda võimalust kasutab ta tihti :) Kuna ma ise selline vaiksem, siis on ta ideaalne vestluspartner, kes tulistab teemasid kiiremini kui kuuliprits...

Koju jõudsin 4.04 :D tüüpiline, ma sellega juba harjunud. Magamisega oli ainult natuke raskusi, kuna ma nägin unes Katjaga jalutamist ja ärkasin selle peale üles kogu aeg. Vähemalt oli tore unenägu :)

Täna tuleb ilmselt sama sisukas päev. KT, teater ja siis mingi pürokineesi/joomisvõistlus, mida keel ei paindu läbuks nimetama. Elu on ilus!

Praegu siis kell 12.30, pooleteise tunni pärast ongi kontrolltöö. Õpiks natuke...

Siiralt teie,
Silver

Milleks pidada blogi?

Jah, milleks?

Võibolla annab see unikaalse võimaluse end kirjapildis väljendada?
On see kasutamiseks päevikuna?
Kas peaks siia kirja panema igasugused uitmõtted, või hakata hoopis luuletama?
Ilmaelu kommenteerimine on alati võimalus.
Või on see mingisugune väljund mõttemaailmas toimuvale?

Igatahes. Täna purustasime Katjaga msn-vestluse kestuse isiklikud rekordid. Peaaegu 7 tundi, kui mu 1. klassi matemaatika mind alt ei vea. Ei tea, mis maailmarekord on?

Üldsegi pidin hakkama matat õppima. Raisk. See on tõesti midagi sellist, mida lükkaks nii kaua edasi kui võimalik. Kõigest 37 tundi kontrolltööni. Nendest 37-st 16 kulub magamisele, 10 õppimisele ja 11 masetsemisele ja märatsemisele. Elu ON ilus.

Eks ma siis mängin lõpuks poeeti ka ja panen siia haiku... sest muud ma eriti ei oska, OK?

Sügislehtede
krabina saatel astun,
silm haarab ilu.

Selleks korraks kõik.

Küll ükskord jõuab...

Nii, tervitused Vaksalist! Jah, jõudsin elusa ja tervena koju. Järgmine peatus - voodi. Aga enne seda räägin päevast, sest selles vist blogi mõte ongi. Algas kiirelt - pool tundi Jõgeval ja siis sprint bussi peale. Seejärel pool tundi Vaksalis, enne kui Meelisele Raekoja platsile vastu läksin. You know it - poolteist tundi Magicut. Seejärel alustasin toa kütmisega (13 kraadi on isegi minu jaoks liig). MSN-i teel sai pitsaõhtu kokku lepitud ja nii see päev läks, ostsin juustu poest ja pitsatama. Pitsa tuli nagu ülihää, oleks mul ka ahi, teeks kogu aeg neid. Raisk. Mul ei ole ahju. Aga õhtu oli tore, meeldejääv kindlasti. Sai ka läbupilte vaadatud. Katrin vist eriline läbustaja pole... Kirke on nagu salaläbustaja, fotoobjektiivi ette satub üliharva.

Rock > A. le Coq.


Jep, ja nüüd nad teavad, et mind võib togida-torgata-tõugata-näppida-lüüa, ilma et sest kisa tõuseks.

Hääd ööd, armas lugeja.

Eesti ühiskonna kihistamine

Jep. Tegin blogi. Raisk. Nii, läheb lahti... Kihistamine, jah, üks meelistegevusi, eriti kui midagi muud tarka pole teha. Kihistaks terve ühiskonna ära. Mitte klassiühiskonna mõttes, vaid täitsa ribadeks. Eks jah, hakkab nalja saama. Praegu muidugi hea olla, kõht pitsat täis ja ee... tantsud tähtedega käib, mis on muidugi kõike muud kui meeldiv.

Loodan siis et viitsin midagi ka tulevikus kirjutada ... või blogida?

Raisk.