Maailm on ikka üks keeruline paik... kõik olevat alguse saanud mündisuurusest objektist, mis plahvatas tühjuses, paisates välja kogu nüüdseks olemasoleva mateeria. Ka sinu ja minu. Algsetest aineosakestest on saanud planeedid ja tähed, mered ja maad, puud, põõsad ja rohi... Ja inimesed. Inimesed, kes on lihtsalt liiga toredad ja armsad, et olla tühipaljas molekulide hunnik, mis siis, et füüsika minuga ei nõustuks.
Kui Maa häviks 12 minuti pärast, siis mida teeksid sina?
Kas satuksid paanikasse, või säilitaksid kaine meele? Läheksid mereranda ja seisaksid seal nagu märter? Ütleksid inimestele, kui väga sa neid armastad?
Ilusaid unenägusid.
3 kommentaari:
On küll hea tava, jah :)
Ma ilmselt muigaks selle peale sardooniliselt, helistaks õele ja teeks neile läbi mobiili veel kalli ja räägiks.. Kui aega veel üle jäeks siis Liisule... Kui veel aega üle jääks, siis Annale ja siis oleks küll juba aeg otsas :7 Ühesõnaga kõik need asjad, mida ma ei ole elus söendanud öelda või ei ole jõudnud teha jääksid ilmselt tegemata kartuses, et äkki saab too aeg liiga mõttetult ära kulutatud või viimasel hetkel veel inimestega suhteid rikutud... Vähemalt hetkel on selline tundmus...(ära hetkel kohe maad hävita, eks?!)
Tahad teada, mida meie teeks, aga mida sa ise teeksid....? ;).... Vahiksid nüri pilguga lendavat lindu?, kallistaksid vesiste silmadega vanatädist kodutut?, kogeksid iiveldust, kui sisemus krampi tõmbab, möödudes uulitsal noorest vankriga emast, kel naeratav väikelaps vankris, ja teine rinna all? või laseksid kontrollil minna, ning jookseksid segasena, mööda külmi sügisesi tänavaid, olles kimpus omaenda tehtu ja tegemata jäätuga...-ja seda kõik, sellel hetkel igavikuna tunduva 12 min jooksul......?;)
Ma ei tahagi otseselt teada... see on rohkem nagu mõtlema panemiseks või nii :P aga ma ilmselt teeks nagu Kirke...
Postita kommentaar