Pahasti vahel

 Päris halb päev. Täna saabus mu kallile Versysele ostja, jäi masinaga rahule ja sõitis Läti poole üht lapsepõlveunistust täitma, Prodigy kontsert. Masin, mida olen viimased 3 aastat tublisti hooldanud ja armastanud, otsustas anda otsad pärast 120 km sõitu uue omanikuga ja lausa nõnda, et ma olen õnnelik et ta pääses kergete vigastustega. Tsiklil aga palju plastikuid katki ja tagaratas koos velje ja rehviga puruks. Ei saagi aru mis täpselt juhtus või miks, aga väidetavalt sirgel teel tagaratas blokeerus. Järgnes kukkumine. Olles ise elanud kunagi läbi avarii, noh küll mopeediga ja võibolla kiirusel 60kmh, siis tean kui traumeeriv see on.

See on siis nüüd toode uuest seeriast, et mäleta, raisk! Kui ilus elu ikka on. Ja kui habras. Sellesama motikaga olen ise sõitnud ca 10000km, polnud miskit häda, aga oleksin äkki ise need järgmised 120km teinud ja hoopis õnnetumalt maad puudutanud?

Kuna jumalaraiska me siin maal ei usu, siis ei tea keda tänada et uus omanik võrdlemisi terveks jäi, aga tahaks siinkohal laita oma õnne - see on juba teine kord kui sõidukit müües samal päeval ilmub mingi räige häda. Olen kokku elus müünud nüüdseks 3 sõidukit, Mazda perevagun: mitte väga palju hiljem nägin et müügis mootoriveaga, aga mind ei tülitatud õnneks; Hyundai Galloper - sellel hakkas ülekuumenemine ja kaanesilindri tihendi pragu just pärast müümist: oli teel Ukrainasse. Plekkisin remondi kinni, kuigi enne polnud tal midagi viga. Mootorratta müügiga nagu deja vu - pärast müümist mingi jama. Sel korral eluohtlik... Nagu mingi needus, minu käes on korralikud masinad, aga müües tahavad surra või tappa.

Juba enne motika müüki tekkis mul uus vanasõna: lihtsam on osta, kui müüa. Ja kuna tegelen praegu aia ehitamise/taastamisega, siis: lihtsam on uut ehitada kui vana sitta taastada. Aga seda teadsin juba enne.

Kokkuvõte

 Ma täpselt ei tea mis juhtus, aga tänasel vihmasel laupäeval pärast kella 11st hommikusööki voodis vedeledes meenus, et see koht siin eksisteerib või eksisteeris. Tulin vaatama ja täitsa alles. Lugesin läbi mis siiani kirja on saanud ja olen rõõmus, et kunagi seda blogi pidama hakkasin. Mälu on nagu ta on, lugesin ka Meelise blogi ja vastab tõele, et paljud head asjad niisama meelde ei jää -- internet aga ei unusta. Ega siin vist eriti halbadest juhtumitest juttu pole ka olnud, sest noh kes halba ikka mäletada tahab.

Igaks juhuks pean mainima, et pole aastaid mingit sisukat teksti peale messengeri/teamsi sõnumite kirjutanud. Ausalt öeldes nagu ei oskagi kirjutada enam. Kuradi moodne ühiskond ma ütlen. USAs pidavat keskkoolilõpetajad täiesti kirjaoskamatud olema, nii et mul isegi hästi, tähti tunnen. Ega ma väga detailidesse laskuda ei saagi, niigi tuleb pikk postitus.

Kuna viimasest postitusest on möödas peaaegu 11 aastat (sest no kes tänapäeval enam blogi peab... Mallukas?), siis midagi võiks jälle kirja panna. Vahepealsetest sündmustest on ilmselt juba paljugi ununenud. Tolle postituse ajal olin jõudnud tööle hämmastavalt mitteohutu töökeskkonna auhinnale kandideerivasse ettevõttesse nimega Ha Serv (hellitusnimega Ha Ha Serv), kus tegelesin saunapinkide ja põrandarestide kokkumonteerimisega. Mõnikord on huvitav meenutada, et sai valmistatud tuhandeid pinke ja kilomeetrite viisi põrandareste, mis peaks hetkel põhiliselt soomlaseid teenima. Töö iseenesest oli täitsa vahva, puutöö mulle meeldib. See oli ka ainuke positiivne pool. Hallis, kus töö toimus, tehti kõike -- alates materjali lõikamisest, lihvimisest, puurimisest -- kuni lõpliku toote valmistamise ja pakendamiseni. Õhk oli tolmust paks ning igapäevane pruun nohu (puidutolmust tingituna) vaevas, maski kandmine väga ei aidanud kuna proledele jagati mingeid kehvema otsa tolmumaske. Üks kolleeg jäi juukseidpidi sae vahele. Ühele kukkus alusevirn peale. Kuskil teises hallis kustutas teine alusevirn kellegi eluküünla. Keegi sai tõstukilt löögi. Palka sai tubli töölisena umbes 600-700€ töötamise lõpupoole ehk 2018 algus, 2015 oli number 500€ kandis.

Et mitte liiga pikaks seda esseed ajada, siis tegelikult vahepeal juhtus lühidalt veel: mingil kombel õnnestus mul veenda Merlet Tartusse kolima. Maakas nagu ma olen, ei meeldinud mulle Tallinn kuigivõrd, ja olen seal käinud tihedamalt kui keskmine tartlane - olime ju ca 3 aastat kaugsuhtes ja sai seal käidud üle nädala (? mälu ei ole talletanud aastaarve nii hästi nagu Ivo Linna (aasta siis... oli 65)). Tegelikult kui mõtlema hakata, siis kolis Merle Tartusse juba 2012? Elasin tollal Küpsi Liisa kommuunis, Merle tuli kah sinna ja kuu hiljem kolisime välja täitsa esimesse ühisesse (üüri)korterisse Kastani tänaval. Veelkord, ma võin kõigi aastaarvude ja muude numbriliste andmeväljadega siin eksida, aga minu meelest elasime seal 3 aastat, misjärel võtsime koos esimese pangalaenu ning ostsime esimese päris oma kodu Muru tänaval (2016). Ja kuna korter oli kolmetoaline ja meid ainult kaks, siis võtsime ka kaks kassi -- Tibu ja Liisu. Kirjutamise hetkeks on Liisu saanud 10-aastaseks ning Tibu puhkab meie järgmise kodu aias väikese männi all.

Aastal 2018 algas nn päris elu -- saime vanemateks, sündis tütar. Järgnevaid aastaid väga hästi ei mäleta, aga pole hullu -- kes ikka halba mäletada tahab (wink wink). No oli kuradi raske. Lausa nii raske, et mõtlesime et savi, teeme teise veel. 2020 sündis poeg. Kahjuks oli just alanud koroonapandeemia ja tema sünni juures ma olla ei saanud. 2020 oli vist sellest käseolevast kümnendist mu jaoks meeldejäävaim aasta senini. Märts 2020 - tegin korteris remonti, et valmistada seda ette müümiseks. Mingi hetk lõi kange valu selga (Lagunov - kange valu), mõtlesin et tõmbasin midagi ära. Alles 2 nädalat hiljem läksin arstile, kuna midagi nagu rinnus lurises, õhku oli vähe, ei saanud lapsele raamatutki lugeda. Perearst küsis kohe, et kui kiiresti ma EMOsse jõuaksin. Ehk siis oli tekkinud õhkrind, auk kopsus ja EMOs talitati mind kohe kõigist jalututest ja veritsevatest patsientidest mööda otse intensiivosakonda. Sain dreeni ja vahva aparaadi mis muudkui luristas nagu tolmuimeja. Ahjaa, dreenipaigaldus oli tragikoomiline. Tehti ainult kohalik tuimestus ning kutsuti terve delegatsioon kohale et olla tunnistajaks "õhkrinna korral erakorralisele dreenipaigaldusele". Publikus oli ca 30 kitlit ning kogu protseduur filmiti. See kogemus platseerus kohale number 2 mu kõige valusamate läbielamiste hulgas. No vähemalt sai sellest õppefilm.

Kaaskannatajad palatis olid miskiste multivigastustega, vist autoavariidest ja rääkisid et haiglas pidavat gripipuhang olema. Koroonast teadsime ka, aga tol hetkel kardeti grippi rohkem kui koroonat. No igal juhul tulema sealt sain ilma gripi ja koroonata. Samal kuul läksime siis Muhku Tomi tallu kõigi märtsilaste sünnipäevasid tähistama. Sündmused hakkasid arenema kui miski võrkpallikoondis Saaremaal tõppe jäi, saared pandi lukku ja tekkis selline tunne et mehed jäävadki saartele teadmata ajaks, eided peavad maimukestega mandril ise kuidagi hakkama saama. Õnneks saime Kuivastu politseibarrikaadidest siiski läbi, jäädi uskuma et veetsime viimased 3 päeva Muhul talus tina pannes ja pole ausalt ühtegi saarlast isegi kaugelt näinud.

Õhkrind tuli tagasi vist järgmisel aastal. Seekord teadsin täpselt mis juhtus, EMOsse küll kohe ei läinud kuna juhtus õhtul hilja, pere juba magas. Hommikul sai alustatud juttu vaikselt: musi, tead, oleks vaja Tartusse sõita. Paariks päevaks vaja natuke tervist remontida. Jälle intensiivi, jälle dreen. Seekord manustati fentanüüli ja polnudki valus dreenipaigaldus. Seekord ei filmitud ka. Aga nüüd ootas ees kopsuoperatsioon -- vigane osa kopsust tuli eemaldada. Ma sellest muidugi midagi ei mäleta, sain esimest korda narkoosi kogeda. Vanasti tehti kopsuoppe nii, et rindkere lõigati lahti. Õnneks oleme natuke edasi arenenud ja opp tehti umbes samasuure augu kaudu roiete vahel, nagu ka dreeniauk. Niisiis on mul nüüd 3 armi parempoolsete roiete vahel. Lühidalt shoutout ka südameopile, pärast koroonavaktsiini tekkisid rütmihäired (teadmata, kas seotud). Opp tehtud, hullemad häired läinud kuid korras pole.

No keeruline on kõike kokku võtta nii et ühelt teemalt teisele ei hüppa. 2017 ehk kui veel Ha Ha Servis töötasin, sain aru et tegelikult ei tahaks elu lõpuni lihttööd teha. Võtsin TÜ vabakursuse "Programmeerimisest maalähedaselt" ja sain aru, et koodikirjutamine on just minu jaoks. Samal aastal asusin tarkvaraarendust õppima Viljandi kutsekas, kuna see sobis sessioonõppena tööga kokku. Ja juba aasta hiljem sain riigisektoris IT-praktikale, kuhu jäin ka tööle ja olen seal tänini. 2020, ehk siis teise lapse tuleku eel plaanisime kolida majja, et oleks lastel ja kassidel (ja ka endal) rohkem ruumi, sestap ka korterit üles vuntsisin et ikka maksimum profit võtta. Leidsime maja Elvas, mis algul tundus meeletult suur (kuulutuse pealkiri: Villa Elva piiril). Esialgu oli see mingi kümnes variant, käisime igasuguseid muid vaatamas, miski ei klikkinud... kuni see maja. Igal kevadel, kui päike täpselt läänes loojub, tuleb mulle meelde see esimene kevad siin. Tookord mõtlesin: "Minu väike paradiis". Jajaa, Termika sõnad, ja no veidi läheb kokku ka, eks lastega on siin veits hullari tunne küll.

Ja kui vanasti olin mopeedur, siis nüüd olen paberitega organidoonor, khm, mootorrattur. Garaazis lausa 3 tsiklit, 1 on müügis. Olen jõudnud teha 2 Eesti trippi (ring peale mandri äärt pidi ja ring peale Saaremaale) ja ühe Eurotripi. No slaavimaadest kaugemale ei jõudnud ja ei tahtnud ka, Poola ja Tšehhi ja Slovakkia on piisavalt huvitavad. Merlele tegin ka A-kat koolituse välja ja ta kah täitsa saab sõitmisega hakkama, kuigi ega laste/majatööde kõrvalt pole meil kummalgi eriti aega niisama kahel rattal hullamas käia.

Esialgsel kirjutamisel ununes see ka, et vahepeal jõudsin 3 aastat Kaitseliidus tegutseda. Kui 2022 suurem märul lahti läks, liitusin kohe KL-ga kuna olin kindel et Eesti on järgmine ja parem tegutseda kui pealt vaadata. Eelnevalt mainitud südameprobleemid aga lõpuks tekitasid tunde, et vist peaks natuke tervist hoidma ja rahulikumalt võtma.

TL;DR
Ma ei viitsi ise kah üle lugeda hetkel seda, nii et raske kokkuvõtet teha :) Panin kirja nii lühidalt kui sain, 11 aastat on pikk aeg. Lühidalt siis: elu on ilus, raisk.

Oli keeruline leida nupukest, millest alustada uut postitust...

No tegelikult ma ei leidnudki seda, aga editisin suvalist vana posti ja tekkis nupuke nimega 'New Post'.

Siin ma siis olen. Jälle mitu aastat hiljem, veelgi mandunum kui varem. Eelmise posti ajal kurtsin füüsikaainete üle :) Neid tuli veelgi juurde. I wasn't prepared for this. Bioloogia oli keemia, KKT oli füüsika. Ma tahtsin õppida bioloogiat, elusorganismide funktsioone ja whatnot, mitte protsesse mis neid meie Universumis koos hoiavad ja molekulaartasandil mõjutavad.

Tagantjärgi vaadates on see kõik sissejuhatus. Eelteadmised, mõistmaks keerukamaid protsesse rakutasandilt madalamalt alustades. Olin loll ja tahtsin kohe asja juurde asuda. Veidi enne teistkordset vabatahtlikku eksmatti sain aru, et teadused on neile, kel on reaalne soov ja iha pürgida parimaks omal alal. Ma ei tahtnud olla mingi teisejärguline n-ö. pingiteadlane. Kuna laiskuskoefitsient on minu puhul kõrge, siis ealeski poleks ma leidnud motivatsiooni elada iga hetk oma erialase teaduse nimel.

Sestap see kool lõpuks ka pooleli jäi.

Kui vaid leiaks motivatsiooni teha ka muud peale palgatöö, oleks elu joondus, nagu pioneeride rivi õhtusel rivistusel. Töö kurnab, teeks palju muudki peale selle. Aga kui jalg ei tatsu, no siis suu ikka matsub. Kaalun 12 kg rohkem kui ajateenistuse ajal, mil oli hea söök (just sai 90kg). Ime! Muidugi pugin igal õhtul mingit rasvarikast nänni, a see selleks.

Täiskasvanu olla on raske. Hobbies, pls come back... free time, where art thou...

***

Hahaa!

Nonii, kord aasta jooksul võib ju kirjutada ka. Kusagilt blogistatistikast lugesin, et see blogi on väärt midagi 300 taalaga. Ostuhuvilisi on? Keegi?

Nagu ikka, pole aasta jooksul habemekasv erilist arengut läbi teinud.

Käisin koolis, nagu ikka. Sain ka päris korralikke hindeid. Seda muidugi ainetes kus ka kohal käisin ja õppisin.

Suvel panin toru. Majesteetlikus TR Ehituses sai trassimees oldud. See tähendab seda, et Palamuse rahvas saab nüüd kuivkäimla asemel 21. sajandi alternatiivi kasutada. Kurta saab ainult eraelu absoluutse puudumise ja pideva mäluka üle (mälukas väsimusest - kujutage ette).

On alanud uus kooliaasta, seekord siis juba kolmas, vat ei olegi nii kaugele veel jõudnud :) Tore pole muidugi see, et pean leidma 10 päeva jooksul bakatöö juhendaja, paika panema teema ja kirjutama 3 lehekülge bakatööst... Lisaks on mul 6 ainet, mis on mingil moel füüsika: merefüüsika, geofüüsika, füüsikalise maailmapildi alused, keskkonnadosimeetria ja kiirguskaitse, tahke maa füüsika ja selline tore asi nagu keskkonnafüüsika praktikum. Viimases olen ma ainus osaleja :) Tädi tegi siis ettepaneku et teeme kaks praktikumi korraga sama ajaga, mis kuluks ühe jaoks. Oleks okei, kui ma midagi jagaks ka füüsikast ja matemaatikast... Kahjuks oli gümnaasium ammu-ammu ja ei oska isegi aritmeetilist keskmist võtta ja iga praktikumiülesanne kubiseb valemitest ja võrranditest. Mitte et ülejäänud füüsikad paremad oleksid.

Igatahes... Viimasel ajal on see koolistress ikka jube olnud, magada ei saa korralikult ja nii edasi-tagasi...

Ahjaa, üks aine mulle meeldib: insenerigraafika. See on siis 3d mudelite ja jooniste loomine vastava tarkvaraga. Meeldib, sest juba varajases nooruses möllasin 3d programmidega ja lõin ka kaarte 3d mängudele jms. Oi kui palju hobisid mul vanasti oli... nüüd olen täitsa kuivik.

Wat do?

***

Taassünd

Ehk siis. Taas olen tööl tee-ehituses, seekord juba vaat et spetsialistina meie perefirmas. Esimene palk on käes ja pankrot enam ei ahista mind. Mis veel toredam, saan ärgata suisa tunni võrra hiljem kui traataia taga Tapal :)

Niisiis, hetkel ehitame Viljandi külje all Viiratsis kõnniteed, suuremalt jaolt on asi valmis. Aga sõidutee äärde tuleb samuti äärekivi panna, iga kivi kaalub 80 (100?) kg, nii et 300 meetri kohta peame tõstma kohale 24-30 tonni kive. Ja see pole veel kõik. Mutid tahavad kõnniteid jms jama oma kortermajade vahele, tundub et tööd on jõuludeni. Vähemalt on tasu sobiv.

Tööinimesena mul muidugi vaba aega väga ei teki, olin ka tänasel laupäeval tööl, aga luban, et lähima 2-3 nädala jooksul satun ka Tartusse.

Seniks kainet meelt, külma kõhtu ja head 9. juunit!

P.S Ahjaa, läks meelest lisada, et sügisel kohtate mind kindlasti taas Vanemuise 46 (oli ju, eks?) ja Ravila ja Tähe 4 hoonetes kõrgemaid teadusi omandamas. Eeldusel muidugi et ma hommikul viitsin kohale minna.

***

Ee, tere?

Viimasest postist on päris pikk aeg möödas, aga järsku tuli kirjutamise tunne peale jälle. Kuna ma pole ammu harjutanud, siis ei pruugi paigas olla grammatika ega ka terav sarkasm ja teravused. 


Sõjavägi on nüüd minu jaoks minevik, halb unenägu... KAKi (Kaitseväe arstlik komisjon) otsuse kohaselt Tegevteenistuseks mittekõlblik, kustutada kaitseväekohuslaste registrist. Vaaaaat nii. 9 kuud ja mõned päevad veetsin Tapa paralleeluniversumis, kus ühed mehed on teistest paremad, kus pead nende paremate igat käsku täitma ja nii edasi. Üldiselt on arusaadav, et sõjaline väljaõpe on vajalik, aga! Koostööd ülemate ja alluvate vahel pole, ülemad nussivad alluvaid ning nii ei olegi alluvatel motivatsiooni õppida ning lõpuks tekib tunne, et milleks pingutada, nagunii läheb kõik pekki. Süsteemis sees oldud ajaga sain aru, et on vaja põhjalikku reformi. Aga see pole postituse teemaks.


Olen vabaduses olnud peaaegu kaks nädalat, puhata on hea :) Keegi võiks nüüd need kaitseväe-teemalised unenäod ka kõrvaldada. 


Hetkel siis olesklen Tallinnas, ootan järgmist kolmapäeva - Öölaulupidu Tartus. Eepiline orgukogunemine on ilmselt aprilli tähtsündmus. Hoolimata sellest et mind on tabanud igakevadine õnnetus nimega Pankrott, lähen ma sellele üritusele kasvõi jala. 


Kassitoomel näeme!


***

Fakk jee

Osama on surnud, Will abiellus Kate'ga, just nagu muinasjutt - paha on surnud ja prints saab oma eide. Aga mina olen ikka sama jorss nagu ikka. Muidugi eelmisest postitusest on möödas umbes 100-150 selkupilkut ja muud toredat.

Ammu pole kirjutanud blogisse ja ei oskagi kohe midagi mõistlikku öelda... 55 päeva pärast hommikul kell 10 on Tapale minek, arvatavasti 11 kuuks. Olen siis jaoülem või midagi.

Muidu jah, kui keegi veel seda blogi loeb siis just need inimesed kellega ma koos midagi teinud olen, nii et väga mõtet ei ole vist pikemalt kirjutada viimase poole aasta sündmustest.

Lühikokkuvõte ikkagi: magic ühikas x10, magic tammes x10, õlu, vähene väljaskäimine, muidugi Merlega hängimine pea igal nädalavahetusel, remont Jõgeval...

A pohh, ma kirjutan lihtsalt mida täna tegin. Ärkasin üles enne äratust, mõtlesin et on küll magatud. Arvuti tööle ja muidugi feissbuuki mängima. Siis hommikusöögiks veel pühapäevast üle jäänud 6teist kannu pannkook ja suits. Varsti oligi kell 3 ja ema helistas et mind pubisse kutsuda (viimastel nädalatel on iga päev nii, ja asi pole joomisega üldse seotud). Väntasin sinna ja sõin päevaprae ja magustoidu. Kõht punnis ees, kimasin siis Selkusse. Võtsin õlut ja vorsti. Nüüd siis siiamaani tiksun jälle niisama, mõtlen et homme sõidan Jõgevale ehk siis tegelikult Eristverre.

Palav on ka nii et lasen deodokat kaenla alla veits. Tsau.

***