Sünnipäev...

On üks kord aastas, la la laa, kuidas need laulusõnad olidki... Ei mäleta. Enivei, täna ehk eile oli Meelise sünna, mida sai ikka korralikult tähistatud, kuigi Kellukest ei olnud. See-eest oli meiega Pille, kuigi ka tema väsis üsna ruttu ära.

Päev algas kahetunnise hommikusöögiga ning vist esimest korda sel aastal jõin hommikul teed. Peaasjalikult oli see tingitud sellest, et mul normaalseid hommikusöögimaterjale polnud ja sõin küpsiseid ja mandariine. Hea teed kõrvale rüübata.

Lõunal kitarriga Anni juurde, küll üürikeseks ajaks. Mind vahitakse tänaval niigi, aga kui veel kitarr kaenlas on, siis oi-oi. Anni pool sain leiget teed. Üldsegi olen ma täna väga palju teed joonud, vähemalt 5 tassi. Endorfiinilaks missugune.

Meelis on nüüd MägiAivar, kingitud nuga on tõesti kasulik tööriist... Deem, oleks pidanud duct tape rulli ka kinkima, oleks komplekt täiuslik! Head mõtted tulevad ikka liiga hilja. Aga kaart sai ka võimas, stiilne ja nii... Karp samuti, mõnusad Norsefire/natside/anarhia värvikombinatsioonid olid - must ja punane, karbi põhja all ka pisut valget... Sponsoriteks olid meil Oilio, Alati ja Odavalt ning Tarmo, kelle näopilti me kahjuks karbile ei kleepinud.

Pärast Aliase-mängu, mille võitis Kirke-Katu tiim, siirdusime jalutuskäigule. Ma sain jõhkralt peksa... Meelis ja Raul sõna otseses mõttes andsid mulle pasunasse, korduvalt... ja kägistasid! Tore, et mul sellised sõbrad on... No pole hullu, see ei olnud eriti valus ega midagi. Kassitoomel juhtus siis see lugu. Kelgutada tahtsime ka seal, aga mäeküljed olid väga ohtliku ilmega. Pealegi polnud meil kelku, nüüd siiski osa kelgust on. Läksime edasi ning tekkis tavapärane inimkett, mille jaoks Tartu kõnniteed küll pisut kitsaks jäävad... Tore nonetheless.

Taaskord Struwesse jõudes saime sipelgakooki, mis oli ikka päris hea. Kui koostada kookide edetabel, mida ma elu jooksul söönud olen, siis oleks see kook päris kõrgel kohal, vast esikolmikus... Järgnes lesimine, taustaks briti krimisari... vist, jättis vähemalt sellise mulje. Uni sai tahtejõust võitu (no mis sa selle 1-se willpoweriga ikka peale hakkad, isegi Meelise 50-mistanüüdoligi ei pidanud vastu) ja kobisime igaüks oma koju magama. Peale Anni, kes magab täna Kirke juures, mida iganes see ka tähendaks...

Ja siin ma olen. Kell 2 kirjutan ajaveebi, et mälu kunagi tulevikus värskendada või et kellelgi oleks midagi lugeda... 12 tunni pärast on tõenäoliselt porgandi- ja lillkapsaostu laks, et peol vol.2 oleks midagi orgaanilist näksida.

Leegitsevaid silmi!

***

Terekest.

Elasingi jõulud üle, kuigi sain päris palju autoga sõita... Mu sõidustiil on natuke fatalistlik, eks ole, aga ainult seal, kus teisi liiklejaid ei ole. See tähendab, et isa kontori juures platsil sai külglibisemisi proovitud päris palju ja eile sõitsin Jõgevalt Tartusse enamuse maast.

Mingeid pidusid küll ei toimunud sellel aastal... Jõulud olid nagu tavaline päev. Nojah. Kingitusi ma ka ei saanud, päriselt, siiani pole veel ühtegi saanud... Plaanis on küll isalt vesipiibu jaoks raha küsida... Aga ikkagi päris imelikud jõulud sel aastal.

Eile käisin jälle jalutamas, nagu ikka... 2 tundi on norm. Ja trend jätkub - alati tullakse tänaval minuga rääkima, kas siis tuld paluma vms... Seekord tahtis üks tüüp algul minuga kesklinnast Juku poeni jalutada, ja kui ma ütlesin, et ei lähe sinnamaani, vaid pööran kohe ära, siis kutsus oma seltskonnaga kaarte mängima kuhugi... Ma oleks peaaegu et läinudki, aga see poleks vist väga mõistlik tegu olnud, pealegi oli mul kodus tegemist... Selline lugu siis. Üks purjus tädi tahtis mu käest suitsu saada, aga kuna mul suitsu pole juba ammu, siis ei saanud. See vallandas sõimumulina, mis koosnes ühest sõnast, "idioot"... Ikka päris mitu korda karjus, et ma olen idioot...

Jalutades on hea omi mõtteid mõelda, nagu ka kitarri mängides ja nii edasi, you get the point... 2 tundi möödub päris kiiresti. Ja kui on, millest mõelda, seda enam. Elu mõtte otsimisest ma siiski loobusin, Universumi olemuse uurimisest ka. Liiga keerulised teemad. Kuigi elu mõte on paljude religioonide ja filosoofiate poolt sõnastatud. Minu lemmik on budismi elu mõtte sõnastus - the primary purpose of life is to end suffering. Ei, see ei tähenda suitsiidi, vaid loobumist klammerdumast asjade külge, mis ei kesta - materiaalsed asjad, tervis, sõbrad... Aga kes tahaks neist asjadest loobuda? Võibolla on kannatamine parem...

Ega suurt midagi vahepeal toimunud ei olegi... Inimesed on kuhugi kadunud, khm, tähendab msnis pole ammu kedagi kohanud... Katu rääkis ükspäev, aga ma jäin vastamisega hiljaks... Meelise ja Anniga sai eile räägitud. Muidu vahepeal vist rohkem kontakti polegi olnud. Jõulud on ikka väga vaikne aeg, ja tegelikult ka päris igav. Sellist jõulutunnet, nagu lapsepõlves oli, enam pole.

***

Tobitaja...

Kolmapäevast algas väga kummaline eksperiment, nimelt mingi spontaansusehetke ajel otsustasin ma, et teen 3 pakki suitsu... Mitte et mulle suitsetamine meeldiks või oleks see minu silmis üldse tegemist vääriv tegevus, vaid ma lihtsalt proovin ja siis tean, mis värk on. Mulle pole kunagi suitsetamine meeldinud, aga kuidas teha maha midagi, millest eriti palju ei tea? Kogemus on see, mis loeb...

Igatahes, mingi nipiga on Meelis ka nõus suitsu tegema, täpsemalt homme... Või kuna kell on just üle 12 liikumas, siis täna, esmaspäeval. Tal on isegi mingid 2 isekeeratud sigaretti, mida ta just selliseks puhuks on hoidnud.

Niisiis, siiamaani olen ma suitsetamisest nii palju aru saanud, et:

1. Talvel külmuvad käed väga ära. Jama.
2. Suitsetamise ajal on hea omi mõtteid mõlgutada. Tore. Aga samas vesipiibuga on ka nii, ja pidi ohutum olema. Kitarriga samamoodi.
3. Raha kulub ikka päris palju, mulle läksid 3 pakki maksma täpselt 88.50.
4. Ma haisen nagu tuhatoos.... Ei ole tore.
5. Mingis mõttes ajaviide. Üleeile pidin raudteejaamas sõpra ootama... Muidu oleks käed taskus seisnud, aga seekord seisin, suits ees... Suur vahe, eks ole...
6. Toas tehes, kus õhuvoole eriti pole, kipub suits silma ja on üpris valus... Jama.

Siia lisaks muidugi keskkonna reostamine jne, aga ma isiklikult viskan konid prügikasti, mitte tänavale... Isegi põlenud tikud panen toosi tagasi. Siiski, suitsetamisel on päris palju miinuseid ja ütleme, et 1 ja pool plussi... Ajaviiteid on ka paremaid.

Niiet ma olen jah päris paha olnud viimastel päevadel. Damn me. Peaaegu pakk on veel alles... Ei tea, kas saame selle Meelisega ära lahendatud? Tema filosoofia oli, et ta suitsetab, kui see talle midagi maksma ei lähe ja pakub hea sõber :)

Rõõmsamatel teemadel siis niipalju, et varsti on JÕULUD! See tähendab pidusid perekonna ja sõpradega... Sööminguid ja võibolla kellelegi ka joominguid... Aga jäänud on veel 2 päeva paksu küpsisevarga saabumiseni. Ma võiks ming jõuluteemalise luuletuse teha, aga need Limonaadi pudelitele pandud luuletused on igasuguse jõululuule isu viinud.

Igatahes, siin blogis vist enne jõulude lõppu uusi poste oodata pole, nii et...

Häid jõule! Ja kingisadu...

****************************

Ootus, lootus ja olemine...

Jõudsin just päris huvitavalt jalutuskäigult tagasi...

Esiteks inimesed on mulle tänaval naeratama hakanud järsku, pärast keemiatööd märkasin... Meelise teooria on muidugi see, et nad naeravad lihtsalt mu üle, mitte ei naerata mingitel muudel põhjustel... Aga see on siiski tore, naeratus muudab ometigi päeva helgemaks.

Kassitoomel toimus midagi lahingu taolist... Pakun huupi, et Esimese maailmasõja kanti paigutub see stsenaarium. Varsti on siis oodata selleteemalist näidendit, tõenäoliselt Kassitoomel... Teoreetiliselt... Igatahes vinge vaatepilt, kuidas keset tulist lahingut inimesed prügikottidega liugu lasevad, otse risttule vahele...

Mingil hetkel Barclay pargi kandis tundus mulle, et keegi naerab mu selja taga... Pöörasin ümber, aga kedagi polnudki. Väga veider, väga veider tõepoolest. Kas ma hakkan segase(ma)ks minema või kummitas mind tõepoolest mingi daami vaim? The truth is out there...

Ma leidsin Mänguasjamuuseumi üles, või vähemalt ma arvan nii. Krooksu kandis jalutades meenus mulle järsku lapsepõlv, mil tädi ja emaga muuseumis käisime ja Krooksus mingit rohelist jäätist sain... Mänguasjamuuseumi silti ma küll kusagil ei näinud, aga kant tundus õige. Kahtlane. Ja õppetunni sain ka, et kaldega munakivitee on jäätununa kuradi ohtlik.

Aa, ja mõtted, mis sellise jalutuskäigu ajal peast läbi käivad... 2 tundi värskes õhus Toomemägede ja puude vahel liivatud teel jalutades on ikka aega, et elu üle mõelda.
Ning ma olen kuulnud freestyle räpist, kus sõnad kohapeal välja mõeldakse ja öeldakse, aga freestyle luuletamine on ka päris tore...

In other news, eile alustasin sellise "projektiga", et laen Youtube keskkonda Vennaskonna lugusid... Neid on seal siiani häbiväärselt vähe, enamasti populaarsemad... Niisiis, esimest saab näha/kuulata siit : http://www.youtube.com/watch?v=4CD_H7SzUJA ... Nimeks "Mälestus Tuhmub". Loodan, et nad ei pahanda...

Üldse väga huvitavaid juhtumusi on tänasesse päeva mahtunud. Meelise pool sain määdzikut mängida, jõin 4 tassi teed ja sain oma statistika töö prindituna ja köidetuna kätte. Aitäh! Hiljem kesklinnas, teel kes eksamit tegema, kes koju õppima, tuli üks habemik kerjusestiilis tüüp meiega rääkima... Teemaks see, kas kerjamine on ettevõtlus. No ei ole... Kerjamine on pigem inimestele teadaandmine, et oh, oleks tore, kui paar krooni viskaks... Meelis tsipa kardab selliseid tänaval ligiastuvaid jutukaid tüüpe... Jaa, oli kord juhtum, kui mingi tüüp tuli temaga teel poodi rääkima ja rääkis kuni poodi jõudmiseni... Pidavat kohutav olema :)

Ema on ka endiselt tore, täna tõi ta mulle sussid, märkmiku, villased sokid, piparkooke, ajalehe ja
liniku... Natuke poputamine, aga samas jättis ta mulle ka märkme karmi käsuga "Korista!"...

Igatahes, naeratusi ja häid mõtteid kõigile!

***

Jäine vihm

Täna on 17. detsember... Hommikul saatsin isale sünnipäevaõnnitlused ja valmistusin mataks. Tellisin küttepuud ja tassisin kuuri. Õppisin ja puhkasin.

17. detsember... Möödas on kuu 17. novembrist. Kuid miski pole muutunud.

Naljakas, täna sadas jäist vihma... Ja sadama hakkas just siis, kui otsustasin jalutama minna. Kuidagi kõrgemalt poolt määratud ilm näis olevat. Kokkusattumusi pole olemas, eks ole.

Head jõuluaega kõigile!

***

"Jäämägi otse ees!"

Tulekul on 2 kontrolltööd, osaeksam, mata statisitika tähtaeg ja keemia netitestid... Kui mina oleks Titanic, oleks need jäämäed. Kuidagi pean proovima neist mööda laveerida (mis ei oleks tegelikult vist mõistlik, kuna need jäämäed on erilised, ka möödapääsenuna on neil võime mind põhja lasta) VÕI loodan, et laevakere vastu peab ja rammin neist otse läbi (nende kõigi korralik ja õigeaegne tegemine lootuses, et punkte piisavalt saan). Üks kuradi pikk lause. Ma peakski kohe nüüd õppima hakkama, aga pole ammu blogi kirjutanud. Ja õppimine on minu asjad-mida-teha listis päris põhjas. Jõulupidu on kusagil keskel, aga täna oli tantsutrenn, see on seal tipu lähedal... Niiet peole ei jõudnud.

Eile öösel oli mul plaan magama minna, aga mõtlesin, et kirjutaks luuletused arvutisse ümber. Poolteist tundi hiljem hakkas juba silm kinni vajuma, aga valmis ta oli. Luuleraamatust sain ka täna lahti, aga heas mõttes, mitte et see oleks olnud midagi, millest väga tahaks lahti saada. Aga sai Katjale üle antud.

Väga mitmed-setmed targad mehed ja naised on läbi ajaloo öelnud selliseid toredusi nagu "Õppida, õppida ja veelkord õppida!" (Lenin) ja "Õpitu saadab Sind kogu elu" jne... Kõik nad on sellele tõdemusele jõudnud PÄRAST seda, kui neile lõpuks kohale jõuab, et oleks minevikus rohkem õppima pidanud. Tagantjärele tarkus on ka tarkus. Nii ka mina... Ma TEAN, et peaks õppima... Osa minust soovibki seda teha, osa aga niisama logeleda või tegeleda listis kõrgemal olevate asjadega. Kurat ja ingel minus.

Ahjah, täna oli ju tantsimine... Katja ja minu viimane... Neljapäeval on veel üks trenn, aga tema on selleks ajaks juba Võrus. Niiet daamid, võtke järjekorda... Anyone...? Hellloooo?

Kuna kell on alles 10, siis on selline diil, et hakkangi õppima, kui just... Jaa, msn. Okei, hommikul ka aega... Vist. Aga mulle meeldibki nii, olen alati õppinud siis, kui aega on vähe jäänud, siis ma ikka pingutan ka.

**********************************************

QWERTY

Tagasi Tartus...

Jõgevalgi oli seekord päris tore, vaatasime vennaga Heroese viimast osa... Nii tore temast, et ta selle vaatamisega niikaua ootab, kuni mina ükskord sinna jõuan :D ... Jah, me oleme palju paremini hakanud läbi saama pärast seda, kui ma Tartusse tulin. Muidu kaklesime nagu vennad ikka. Autoga sõitsime ka koos täna, õpetasin teda ja värki. Tal tuli esimese korra kohta üsna hästi välja, tubli.

Praeguseks pea 4 tundi msnis klõbistanud... Kvaliteetaeg, kas teate. Nüüd filmi vaatama, kitarri mängima ja riläksima... Seekord filosoofiat ega midagi mõistlikku ei tule. Selle asemel:





*****************************************

On, millest rääkida

Nii ütleb plakat mu seinal, tegu siis Eesti Kaitseväe promoga. Noh, mina ei pea veel aastani 2011 kusagil metsa all poris roomama... või siiski, ma olen ju bioloog, meil on metsapraksid. On, millest rääkida.

Raskeks läheb selle keemiaga... Ma täitsa hea meelega kukuks läbi ja õpiks korralikult asja selgeks... Vana ja kulunud küsimus on: "Kui Sa saaks ajas tagasi minna, siis mida Sa muudaks?" Mina isiklikult ei muudaks midagi, kõik kogemused, ka negatiivsed (samas, kas on olemas "negatiivseid" kogemusi?) loovad Sinu... Kogemustest õpid, kogemuste najal tuginevad Sinu edasised otsused jne. Filmis V for Vendetta on peategelane V selline nagu ta on just "tänu" eksperimentidele, mida inimeste peal läbi viidi, nende kohutavate asjadele, mida temaga tehti.

V: What was done to me, created me. It's the basic principle of the Universe, every action will create an equal and opposing reaction.
Evey: Is that how you see it? Like an equation?
V: What was done to me, was monstrous.
Evey: Then they created a monster.
Vaikus ...

Eile vaatasin "Groundhog Day"-d. Kindlasti on kõik seda näinud, mees ärkab üha uuesti ja uuesti samas päevas, ei aita enesetapp ega miski, ikka on järgmisel hommikul sama päev. Mida teha? Kõike, mis pähe tuleb, on esimene vastus. Kui tänane kolmapäev jääks korduma, siis kindlasti õpiksin kõvasti keemiat, käiksin n arv kordi mata kontrolltööd tegemas (millesse ma täna ei jõudnud, arvasin, et järgmisel kolmapäeval), et kõik selgeks saada ja küsimusi ette näha, kuulaksin muusikat, õpiks mõnda pilli mängima (nagu ka Phil filmis), lihtsalt teeks kõike, milleks seni aega või julgust ei olnud. Ning voila! Tainapeast saab kui mitte tarkpea, siis vähemalt puupea.

Lühikokkuvõte:

• Bioloog=metsas roomamine
• Õpiks keemiat
  
• Kogemused loovad Sinu
• Korduv päev=võimalus teha seda, mida varem ei julgenud või polnud aega

Ja nii ongi.

Statistika näitab, et...

... 10-st statistikatööd tegevatest üliõpilastest 8-le saab see saatuslikuks.

Nädalavahetus möödus statistikatähe all, laupäeval küll vähem, sest Meelisel oli see Treffneri ball. Pühapäeval siis hommikust õhtuni, siiski vahepeal ka maagiat mängides. Saigi täitsa valmis see exceli pool. Õhtul Anni poole filmi vaatama, et siis The One oli muuviks. Paralleeluniverusid, kung fu ja märul. Kena :) Hea muusika on ka filmis...

Vahepeal viis Anni küüliku minu poolt ära (jah, mul oli lausa 24 tundi üks igavesti kuri lemmikloom, kelle käest ka hammustada sain). Koduvõtmed palusin Annil mu ukse kõrvale kappi panna... Tol hetkel tundus see geniaalse plaanina, aga öösel koju jõudes avastasin, alt on uks lukus. Ilmselt oli asi mustas kassis, kes koduteel üle tee meie eest jooksis... Aiavärava metall-lingi suutsin ka ära lõhkuda. Okei, vantsisin siis Annelinna ja Meelise poole ööseks.

Hommikul oli kindel plaan loengusse minna, aga ei tulnud sellest välja midagi. Andestust.

Selline lihtne elukene ongi.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

Mormooniste, õige nimega Vant

Täna oli üle mingi aja, pole vist väga pikk teine, suurema seltskonnaga jalutuskäik. "Suurem" algab 4-st, eks ole. Meie jalutuskäigu organisaator, A. Aasa tahtis pärast põhjalikku korraldamist ise alt ära hüpata, et kodus lindude kohta teadmisi ammutada... Ei, zooloogia on tore, aga jalutamisega seda võrrelda ei saa. Igatahes, pärast päris tõsist moosimist otsustas ta siiski kaasa lüüa. Struwe elukatega oli palju lihtsam, Katja ja Katu olid kohe nõus, hoolimata Katja homsest eksamist... Meelis ka alguses nalja pärast blokkis, siis leebus ja hiljem blokkis jälle. Minu veenmisoskustele pidi ta lõpuks ikkagi alla vanduma. Tule, raisk! oli mu kõige veenvam argument... Niisiis, 11 paiku see algas.

Saabujatest esimene preili Aasa, seejärel mina, followed by härra Brikker. Ning viimastena saabusid preilid Kuuba ja Laanisto, kaks energiapommi.

Jalutuskäik... täis visuaalseid ja verbaalseid nalju, tähtede vaatlust, botervatooriumit, botastroloogiat, botastronoomiat (pole kindel, kas õigesti kirjutatud), kapuutside pähe tõmbamist, laulmist ja palju muud... Niisiis, dialoogid ei ole seltskonnas aktseptaabel, eriti kui teemadeks on erinevad kristlikud sektid või sarjade remake'id või Hasselhoffi soeng... Me ei tohi enam Meelisega suhelda. Vähemalt mitte avalikes kohtades, tuleb välja.

Kuigi seltskond oli suurevõitu, ei olnud mul seda tüüptunnet, et oleks niisama vait ja kuulaks, oh ei, ma tahtsin küll jututada, aga uni oli minust üle. Hetketi sain küll endast võitu, eriti, kui dialoogiks läks. Anni oli minu vana rolli omistanud... Vaeseke.

Juhtus millegipärast nii, et iga kord, kui Katja küsis, millest me räägime, oli teemaks midagi a la kitsejaht autos ja kruvikeerajaga või Rappija Jacki iidollikkus. Mis mulje meist küll jääda võis, nagu päris maniakaalsed kõrilõikajad või midagi. Me oleme üsna leebed tegelikult. Ausalt.

Anni värvib ennast varsti blondiks. Eks? Ei ole mingit vastuvaidlemist... Paned juuksed tuules lehvima (ja mina ka, aga selles suhtes, et lokid tuules võdisema).

Seekord keegi väga tõsiselt viga ei saanud, ehk siis päris jäsemeid kaduma ei läinud. Mis sellest, et vägivalda ikka ette tuli, eriti naissoost jalutajate poolt. Küll aga suutis Katja end Vanemuise ees vigastada, ta nüüdsest paremast jalast lombakas... Get well soon.

Ja siis olid kalliringid, kaks rusikahoopi ka hüvastijätuks ja algaski kodutee. Millegipärast meeldib mulle mõnikord koduteel joosta. Imelik, jah.

Aga muidu...

Inimesed, te olete nii toredad! Päriselt, see pole poolunes Silveri (ehk siis juba iseenestki päris skiso venna) pada. Te rokite! Hääd ööd või mis iganes päevaosa hetkel käsil... Hääd käesolevat päeva osa! Voh...

""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""

Tsüaniidsinine tee ja küpsised

Minu tänane õhtusöök. Pitsat sõin ka, aga see oli enne kella viite, ehk enne õhtu ametlikku algust. Tegelikult ma hakkasin jälle blogi kirjutama ilma, et mul millestki kirjutada oleks. Samas, alati on millestki kirjutada... Kasvõi eilsest tantsimisest või pikast jalutuskäigust või Magicu mängimisest. Aga neil teemadel olen ma alati kribanud, ja minu arvamus neist pole muutunud - kõik on endiselt megatoredad.

Täna oli siis see tore päev, mil sai sentidest lahti, Tähe 4 kommiautomaati kasutades täpsemalt. Seal me siis olime, sõime soksi ja saiakest ja kummikarusid (mis ei meenuta absoluutselt karusid, vaid pigem kurje tulnukaid, kes inimorganismi sattudes selle hõivavad ja peremeesorganismis leiduvaid org. aineid kasutades kosmoselaeva ehitavad ja nina kaudu välja lendavad...), peale jõime Sprite'i (mis muide jääb meki poolest Kellukesele kõvasti alla). Hiljem oli väike arvutimäng Meelisega, tähendab tema mängis ja mina ajasin niisama juttu kõrval. Meelis tappis ühe jahimehe abiga 6 mägilõvi, kes Arvena Thelase gigantseid kodurotte nahka panid. Mis sest, et ükski lemmikloom-rott ellu ei jäänud, missioon oli edukas. Siis lasi Meelis end kahel hirmkoledal naisel ära sebida, et saada "Night of fun" kusagil farmis... See lõppes naiste surmaga kahjuks, kuna nad tahtsid Meelist paljaks röövida, mitte temaga hullata. Oh seda elukest... Mingi preester andis oma hobuse ka Valtsule.

Tähendab, see eelmine jutt on täiesti mõttetu ja ebavajalik. Ignore that.

Eks teine kord kirjutan midagi mõistlikumat.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Vaksali töölisrajooni ühetoalise korteri üliõpilasest rentnik

Ma ei kujuta ettegi, mis homme saama hakkab... Ma jään aeglaselt järjest haigemaks. Veider on see, et ma diagnoosisin selle just pärast Katjaga haiguste teemal rääkimist. It seems destiny is not without a sense of humour...
Temperatuur 37,5 ja tõuseb.

In other news, ma olen Tartu kohta päris palju õppinud, küll nõukaaja ajalooraamatust ("Tartu ajalugu"). Kui kasutada punast propagandat ja tallalakkumist eemaldavat filtrit, siis on täitsa loetav. Ei tahaks hakata ajaloofaktidega (või väljamõeldistega, kes teab) kedagi tüütama... Ainult seda, et minu korter vastab tüüpilisele vaese töölise/üliõpilase renditoale... Ja et minu koduümbrus oli lihttööliste rajoon.

Kudagi hall päev oli. Polnud päikest ega midagi... Tegelikult ma ei mäletagi, millal viimati päikest näha oli. Igatahes, khm, ma tegin siis, ee... Selle.

Valge ja musta vahel

Mustavad oksad
mu akende taga.
Hall on taevas
oksade vahel.

Mustad on rongad
okste peal reas,
hallid nende silmad
ja hall maailm.

Selline halli maiguga, aga loodan lähiajaks kas päikest või vähemalt lund. Kole vaadata seda ligunenud soppa.

Okei, selleks korraks aitab jälle. Tagasi kitarri mängima... Ei, enam ma ei õpi, kolm päeva juba tuubitud. Aeg lõdvestuda, küünlavalges toas muusikat kuulata ja ise mängida. Head jõulukuud.

¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤