Mida ma täna tegin.

Sain hulga raha.
Kuulasin vähemalt 6 tundi muusikat.
Tegin omletti.
Käisin paljajalu jalutamas ja kalja ostmas.
Lugesin ökot.
Põletasin küünalt.

Ja olin olemas.

***

Chapter 2. Meet Jane and Will.

John’s bar is a typical Illinois bar, walls piled with crappy decorations, like Route 66 signs and dollar bills. Oh and let’s not forget those bar stools and local drunks lined up in front of the counter. You could smell them from twenty feet away despite the lingering cigarette smoke.

Elu kui Ikea kokkupandava mööbli elutähtis ning vägagi kadunud jupp

Pärast mitut päeva spontaansusi...
Tegin igasuguseid asju, mis elu mingil määral huvitavamaks tegid.
Rääkisin näiteks suvalise joobes tüübiga Raeplatsi lähedal, kes osutus 36-aastaseks doktoriks (mingil alal, ei tea...), kellel on hetkel Tartus maalinäitus üleval. Pretty cool if you ask me. Ta oli Toomekal venelase käest pasunasse saanud, ma juhatasin ta bussijaama, kust ta hea õnne korral oleks Tallinnasse tagasi saanud. Sai jutte räägitud, maast ja ilmast...
Täna siis anatoomia töö, öko õppimine Hurda pargis, Katu trehvamine, jalutuskäik linnas ja botaanikaaias, Meelise poole minek ja Rauli poole minek, parkour ja kõhuvalu.

Täna alustasin ma raamatu kirjutamise ja ühe projektiga. Top secret.

Raamatust niipalju, et see on inglise keeles, ilukirjanduslik ja olen parasjagu nii kaugel kui teise peatüki juures.

Kas ka see oli spontaanne? Võibolla... Aga ma proovisin juba 10-aastaselt raamatut kirjutada, eks vanad soovid tulid kummitama. Pluss ... Pluss see... Jah. Eks ma ise tean, mis värk on, ja kuna selle blogi eesmärk on suuremalt jaolt mälestuste talletamine tähekombinatsioonide kujul, siis midagi lahti ei kirjuta.


"What is happening is me sitting here, in my old, rusted and torn armchair. Oh, and there is a gun pointed at my head. I think if the trigger was squeezed, the nine mil bullet would blast straight through my right gyrus frontalis inferior. I think."

***

Muide

Ma olen hääletustripilt tagasi, kokku kestis see 9 päeva ja 3100 km umbes.
Pikk jutt, nii et blogis väga ei kirjuta sellest, vaid paar fakti:

1. Iga kolmas lätlane lehvitab vastu
2. Lätis ja Leedus on jama hääletada
3. Poolakad on väga sõbralikud ja kiired sõitjad
4. Peldikus on mõnus magada
5. Kiirteepatrull ei kutsu politseid
6. Lepatriinusid on kõik kohad täis
7. Zywiec on väga hea õlu
8. Berliini jõudsime esimestena
9. Berliinis on suvi
10. Brandenburgi väravatest on kõrini, Tiergarten on kodune
11. Telgis on hommikul saun (Berliinis) või külmkapp (Leedu, Läti)
12. Mõni joob kell 13.00 Pariisi väljakul päikesesooja kirsiviina
13. Kebab on hea
14. Reisiseltskond koosnes väga toredatest inimestest
15. 3 päeva Berliinis
16. Tagasiteel külastasime igasuguseid Poola külasid: Chojna, Mysliborz, Bobowicko...
17. Rekkadega saime 3 korda sõita
    
18. Meelise nuga on tõenäoliselt Augustówis või Suwalkis...
19. Leedu aasal ei ole tore telkida
20. Jaanalindudega talu juurest võtab peale kuulus vene rekkamees
21. Eesti laks, Kirke Viljandisse ja mina Jõgevale

KONIEĆ!

Pikemat infot saab näost näkku vestlustes...

***

Stop chasing shadows, just enjoy the ride...

Sellise sõnumiga laulu leidsin ma oma pleierilt. Viimasel ajal on mitmed inimesed sarnast mõtet oma msninimes või blogis kajastanud, ja õige kah... Oli kord üks koomik, kes ütles, et elu on nagu lõbusõit Ameerika mägedel, on tõuse ja langusi, kurve ja sirgeid, aeglaseid ja kiireid kohti... See pakub sulle lõbu, paneb kartma, hirmutab, tekitab hea tuju ja masendust... Aga pole vaja muretseda, see on kõigest lõbusõit...

Ülehomme lahkume Berliini suunas. Lõbusõidu üks kurv, või tõus, või langus.... Ei tea veel.

Aga see on lõbusõit :P Mitmel tasandil tähendust omav...

***

Lõpetagem varjude tagaajamine ja nautigem lõbusõitu!

***

Feel good jne.

Viimasel ajal olen ma küll kuidagi haigem olnud, aga pole hullu. Ma paranen järjest, ma olen isegi rääkima õppinud viimastel päevadel. Enne seda olin küll täielik zombi.

A vahet pole. Ma ei saa aru, miks ma nii harva blogi kirjutama satun, isegi luuletusi kirjutan tihedamini. Liiga väss vist, et üldse midagi teha...

Nelja päeva pärast lähen hääletustripile Kirkega, sihtpunktiks Berliin. Aga mingeid kohustusi ega midagi pole, võime ka Alaskale põrutada, kui tuju tekib...

Niisiis siin ma istun. Enne Ameerika filmiajalugu võtsime Meelisega mõned õlled, tänu taevale ei ole meil enam füüsikat, niiet see ei saa energiatasemeid langetada. Pigem on mul siin mitmeid vahendeid energia juurdeandmiseks: rosinad, küpsised... Okei, mitte päris mitmeid. Peaks vist poes käima ja õlli juurde hankima või midagi.

Seekord väga pikalt ei viitsi kirjutada. Selle asemel kasutan juba varem valmis kirjutatud materjale. Vat nii.

Masendusest muserdunud rünkraske raud

teadvust ei oma, ent hingitseb kui elus

aastate koormast saab veel kunagi ta haud

roostes ja auklik ja taeva taustal tumeilus.

********

Ära ärata mind, näen und

hing hingata tahab, kas tead

ma seisan kui kurat kesk lund

ses unes, mis närib mu pead.

***

Tere tulemast minu pähe...

***