Pärast mitut päeva spontaansusi...
Tegin igasuguseid asju, mis elu mingil määral huvitavamaks tegid.
Rääkisin näiteks suvalise joobes tüübiga Raeplatsi lähedal, kes osutus 36-aastaseks doktoriks (mingil alal, ei tea...), kellel on hetkel Tartus maalinäitus üleval. Pretty cool if you ask me. Ta oli Toomekal venelase käest pasunasse saanud, ma juhatasin ta bussijaama, kust ta hea õnne korral oleks Tallinnasse tagasi saanud. Sai jutte räägitud, maast ja ilmast...
Täna siis anatoomia töö, öko õppimine Hurda pargis, Katu trehvamine, jalutuskäik linnas ja botaanikaaias, Meelise poole minek ja Rauli poole minek, parkour ja kõhuvalu.
Täna alustasin ma raamatu kirjutamise ja ühe projektiga. Top secret.
Raamatust niipalju, et see on inglise keeles, ilukirjanduslik ja olen parasjagu nii kaugel kui teise peatüki juures.
Kas ka see oli spontaanne? Võibolla... Aga ma proovisin juba 10-aastaselt raamatut kirjutada, eks vanad soovid tulid kummitama. Pluss ... Pluss see... Jah. Eks ma ise tean, mis värk on, ja kuna selle blogi eesmärk on suuremalt jaolt mälestuste talletamine tähekombinatsioonide kujul, siis midagi lahti ei kirjuta.
"What is happening is me sitting here, in my old, rusted and torn armchair. Oh, and there is a gun pointed at my head. I think if the trigger was squeezed, the nine mil bullet would blast straight through my right gyrus frontalis inferior. I think."
***
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar