Kaklusklubi

Loen Chuck Palahniuki raamatut "Fight Club"...

Ja mõtlen, et ma polegi veel nii sügaval mülkas. Tegelikult ei tea ma kedagi, kes oleks põhja jõudnud. Mu elus on enamvähem kõik korras, mul on toredad sõbrad, tore(dad) kodu(d). Kiire internet. Normaalsed hinded koolis. Hunnik hobisid. Okei, tähtsaim on puudu, aga see ei tähenda, et ma omadega põhjas oleks.
Kuigi vahepeal on tunne küll selline.
Kiirendaks mõnda oma kehaosa vabalt valitud tahke objekti suunas.
Kõmm.
Valu.
Aga valu ei tee midagi paremaks.
Valu viib vaid keskendumise endale, nii et mustad mõtted ei pääse kümne sekundi jooksul su peaga jamama.
Kümme sekundit, ja selle hind on valu.

Mõnikord lihtsalt on selline tunne, et kasutaks oma keha kuvaldana ja prooviks seinu lammutada.

Aga pole mõtet.

Praegu olen ma täiesti heas tujus, päev möödus küll üsna rahulikult, aga see aitaski veidi zen-ilikku meelelaadi saavutada. Joonistasin, kuulasin muusikat, joonistasin veel, lugesin...
Ma olen rahu ise.
Ja ma olen Jõgeval, nii et chillimise võimalused on piiratud, siin ei saa väga kõva häälega laulda ega kitarri mängida.
Ja miks ma nii palju lauseid uuelt realt alustan: mulle meeldib Palahniuki stiil.

***