Elu pärast surma, kas hullem kui elu ise?

Merili soovitusel sai vaadatud "Wristcutters: A Love Story" , mis algab väga helgetes toonides: peategelane koristab oma korteri ära, et pärast suitsiidi oleks vähemalt ümbrus kena. Aga kui veenid on läbi nüsitud ja ta lebab oma vereloigus, märkab ta, et ühest nurgast jäid tolmutordid koristamata... Neetud. Mis seal ikka, afterlife's see suurt ei loe. Nii, algab elu pärast surma, mis polegi elust väga palju erinev, võibolla isegi hullem. Õlut, suitsu ja pitsat selles teispoolsuses vähemalt jagub. Ja nagu pealkirjast aimata võib, on tegu armastuslooga. *Kuulub kohustusliku vaatamise hulka!*

Meelise soovitusel vaatasime ära Palahniuki raamatu põhjal valminud teose "Choke", mis räägib seksisõltlase karmist elust. Tüüp kardab seda, et talle päriselt keegi meeldiks ja tegeleb ainult juhusuhetega ning oma päritolu avastamisega... Kas ta on Jeesuse eesnaha abil kloonitud Päästja teine tulemine? To be continued... Samuti väga hea film, lastele ei soovita, if you know what I mean...

Vahepeal olen ma päris tõsiselt huvitunud portreede joonistamisest, aga see neetud sessiaeg vajutab selga nagu telliskive täis koolikott... Teooriat olen veidi netist õppinud (tean, mage...), nüüd peaksin hakkama sketše tegema, päriselus suvalisi inimesi modellidena kasutades. Enamasti nende teadmata muidugi, näiteks loengupidaja või midagi. Loomingut peab mu elus olema ja luuletusi ma enam väga tihti ei julge kirjutada, nendes on liiga palju süngust ja tundeid. Aeg-ajalt mõni ikka tuleb, niimoodi salaja.

Ülehomme on orgkeemia eksam. Millest ma suurt ei jaga, mõlemad kontrolltööd ka läbi kukutud. Kui ma nüüd kaks päeva õpin, ja ma mõtlen tõesti õpin, siis on veel lootust läbi saada.

Jah, homme. Homme olen parem.

Aga praegu naudin Kirke kingitud piparmünditeed ja muusikat.

***