Vaba mees vabal maal

Ahoi. Juba rohkem kui kuu aega olen nautinud laiska elu. Pole kooli, pole tööd, pole midagi teha. Ühte ma ütlen: igav on, raisk! Praegu olen juba nädala Jõgeval passinud, siin pole eriti netti ega üldse lõbustusi. Ah et kuidas me siin meelt lahutame? Noh, jõgevlastel pole eriti vedanud. Siin pommiaugus pole pärast kella viite mõtet kodust välja ronidagi, sest pole kuhugile minna. Nagu selles laulus, mida ma ikka kuulnud pole, "Depressiivsed Eesti väikelinnad". Raudselt sai see persoon, laulu kirjutaja, inspiratsiooni Jõgevalt.
No ma siis istun siin juba nädala varsti. Veedaks hea meelega Tartus sõpradega aega regulaarselt Püssi külastades vms, aga rahakotis undab ainult tuul. Mõtlesin et olen siis säästureziimil, kükitan Jõgeval. Saab vähemalt tasuta süüa.
No vähemalt Merlega läheb hästi. Musi on ikka toeks ja silmarõõmuks. 9. aprillil plaanime TÜLKRi hääletusreisile koos minna, seekord on sihtkoht Tšehhi. Mm, Šveijki ja lugematute õllesortide kodumaa. Pulli peaks saama.
Jaajah, sünts ka tulemas. Mis tuletab meelde, ma sain täna oma esimese pohmaka. Eile oli Kristo sünnipäeva puhul väike istung, kus kamba peale kast õllet. No ja ma jõin ära 5 tükki, aga oli tunda, et midagi on valesti. Tähendab tegu on uue Rockiga, pindine purk. Sellel on alles väge, 5 õllega olin kapsas ja tahtsin kogu hingest magama keerata. Sellist nalja pole enne olnud. Ja hommikul pea mõnusalt valutas ja kehv olla. Telefoni unustasin ka Kristo poole, niiet musiga täna rääkida ei saanudki. Raibe ei toonudki ära seda mulle, ise sõidab autoga.
Aga kui mul oleks miljon krooni, siis saaksin ilusti sünna peetud ja hääletamas käidud.

***