Rituaalset tüüpi lähikontaktid

Liisa sünnipäeval käidud, tore oli. Piipu sai ikka metsikult teha, söögid olid ka ülihead, kook ja võileivad eriti. Midagi peale piibutõmbamise ma isiklikult seal eriti ei teinudki.

Pärast peolt lahkumist (kell 3.00 umbes) koos Anni ja Meelisega lõbu alles algas. Planeerisime pika jalutuskäigu ja pikaks see ka kujunes. Muidugi polnud see tavaline jalutuskäik, oh ei, me siirdusime Meelise juhatusel mingisse pimedasse parki, kus mind rituaalselt "ohverdati"... Paar minutit hiljem märkasime taevas midagi veidrat. Ehk siis UFO-t. Välimus siis selline: Kaks häguste piirjoontega tumekollast ee... pulka, mis tundusid üpris suured. Ehk pikkus enamvähem selline nagu Suure Vankri tähtede vaheline vahemaa (silma järgi, mitte päriselt muidugi). Alguses olid nad enamvähem risti, hiljem liikus üks pulk pisut eemale ja veel hiljem liikus ta teise tippu, nii et moodustus üks pikem pulk. Jeah. Seda oleks võinud pidada linnatulede kumaks, kui see poleks olnud kontsentreeritud ühte kohta, või prozektorituledeks, kuid see oli pilvede taga ning oli olemas ka siis, kui pilvi üldse polnud... See muutis vahepeal oma heledust/teravust, minnes tuhmimaks ning taas eredamaks. Kummaline oli ka see, et taeva ainus pilvkate püüdis nagu kogu aeg seda objekti varjata, tekkides enamvähem ühese raadiusega pilvelatakana selle ette. Tipphetkel oli see enamvähem niisama hele, kui järgnev pilt... See oli siis, kui pilvi üldse ei olnud.

Pildike kah siis... klõps, et suuremalt näha.

See jubin paiknes tõesti Suure Vankri läheduses... Ja helendas, või näis olevat valgusallikas.

Tore oli igatahes. Hirmsaim jalutuskäik mu elus. Koju jõudsin pool 6, niiet olime teel päris kaua...

Mina, kunstiinimene?

Pärast eilset on küll selline tunne. Nimelt jõudsin Meelise lahke abiga arusaamisele, et tegelen kuidagi kahtlaselt palju kunstidega, või vähemalt meeldivad need mulle. Ehk loometegevusega. Niiet mulle meeldib muusikat luua, seda mängida, joonistada, igasugu vidinaid ehitada (mida ma org mitmis ei maininud), fotograafia ja mis kõige veidram, ma oskan vist luuletada. Org mitmis tekitasin üsna lühikese ajaga 5 luuletust, ja need ei olnud haikud... Üks oli küll edasiarendus tankast... Parkouri loetakse ka paljude poolt kunstiks...

Aga muidu. Mis toimub. Kas ma olen ka vale eriala valinud, nagu Kirke oma blogis teoretiseeris? Ei usu, ma armastan loodust ja kõike, mis on roheline või vingerdab (=bioloogia). Võibolla saabki minust kunagi selline bioloog (või muu elukas), kes elab kusagil looduskaunis kohas oma perega ja vabal ajal tegeleb muusika, maalimise, luuletamise, nikerdamise ja parkouriga? Deem, elu on ilus.

Ahah, ja Meelis nimetas mind 'romantikuks'. Ma oleks vastu vaielnud, aga tema argumendid olid veenvad (küünlavalgus, jalutamine), pealegi olin ma just vihikusse roosi joonistanud... Fu*k yeah. Vennaskonna laulusõnad on tõenäoliselt natuke mõjutanud, tegu ikkagi romantilise punkrokiga. Välismaa punkbände, ehk siis neid, kes ennast meigivad ja muid lollusi teevad, ei kuula.

Eks näis kuidas Liisa sünnipäevapeol täna läheb.

Seniks head laupäeva, lugejad (jah, ma tean kes te tegelikult olete...)
---------------------------------------------------------------

Endistviisi

Jalutamine on ikka väga tore, isegi üksi. Täna sisustasin sellega 2 tundi... Sai mõtteid mõlgutada ja seitsmetunnisest õppimisest puhata. Oleks peaaegu Inglisillalt alla kukkunud, lootes tagurpidi hinge kinni hoides seda ületada. Üsna ohtlik, aga soov on ometigi seda väärt. Eelmine jäigi mul kasutamata, aga ega ma seda ausal teel ei saanud ka, ma hingasin vahepeal 2 korda.

Päevasel ajal siis tuupisin... ja otsisin Kirkele Ameerika-nimelisi laule. V for Vendetta sai ka uuesti läbi vaadatud. Väga ilus ja altruistlik lugu, mis käsitleb ka praeguse poliitika suundumusi... Remember, remember the fifth of November... Väga sobiv tänasesse päeva.



Head Guy Fawkesi päeva kõigile.

Esimesed sammud

Täna oli järjekordne tore päev... mis siis et ma suurt midagi huvitavat sellest meenutada ei suuda. Esimesest poolest vähemalt. Matas sain üle pika aja korralikult käidud, konspekteeritud lausa. Mis sest, et Eltsi pläkutamisest suurt midagi aru ei saanud. Fun.
Niisiis, õhtupoole läks huvitavamaks. Kõigepealt läksin 5 paiku Struwesse... nagu iga päev käin seal juba vist. Vaatasime unise Katjaga lastesaateid... Jah, telekat näen ka ainult nende pool, ise kodus tavaliselt ei vaata. Sain veidi "Söö, palveta, armasta" lugeda... Ja nende mõne leheküljega sain juba päris palju teada:

1. Itaalias elavad kahekümnendates mehed tavaliselt oma emaga.
2. Indias on palvehelmeketil (päris nime ei mäleta) 109 helmest, millest 108-st näpitakse iga mantra kordamise ajal ühte, ning jõudes 109.ni, tuletatakse meelde oma õpetajat.
3. Selles raamatus on kõik nimed muudetud, v.a. Richard Texasest, kes oli kunagi narkomaan ja alkohoolik.

Jeah. Edasi juhtus selline tore asi et me Katjaga läksime tantsima. Polnud üldse hull ega nii... üpris tore. Varbad on ainult natuke villis, aga küll nad järgmiseks nädalaks paranevad. Tantsuõpsid olid Jõgevalt, niiet olen nendega varemgi kokku puutunud. Nii, mis mulle meelde jäi seal... Parem käsi tuleb asetada naise abaluule, varvastele astuda ei tohi, maha vaadata ei tohi ja ladina tantsudes on partnerile otsa vaatamine lausa kohustuslik... aga siis lähevad mul tantsusammud üsna kohe sassi. Damnit, mulle vist isegi meeldib tantsimine... Aga see on saladus.

Cha Cha Cha!
---------------------------------------------------------

Seltskonnast

Mulle endiselt ei istu suuremad seltskonnad... Ma tunnen neis end alati kuidagi eemalolevana. Seltskond võib olla kui tore tahes, ehk siis koosneda ülitoredadest inimestest (nagu täna), kuid paratamatult ei ole ma eriti jutukas ja jään ehk rohkem kõrvale. Andestage mulle. Palav tuba täis jututavaid inimesi ja muusikat pole just minu teema... Ma eelistaks kahest-kolmest inimesest koosnevat seltskonda. Muidugi on tore ka suuremaga, aga siis ma suurem asi lobamokk pole. Paistis, et Katja oli samuti veidi eemalolev... Raul oli nagu Raul ikka, füüsik. Teised möllasid ja lobisesid, võibolla oli ka alkohol mängus. Niisiis, minu esimene istumine karsklasena. Päris tore, kainena saan palju rohkem olla mina ise, ehk siis laulan ja mängin kitarri... Vahin uimaselt küünlaleeki... lage... inimesi, kellel põnevad jutud pooleli...
Tore et tulite ja tore et olite...
Jalutuskäigud on palju südamelähedasemad mulle. Oojaa. Värske õhk, tavaliselt ühe inimese seltskond, ööpimedus... Mis võiks olla parem? Tegelikult ideid on...

Elav tuli

Tuled on kustutatud.
Muusika mängib vaikselt.
Seitse küünalt põlevad laual.
Nende kollakas valgus roomab seintel.
Käes on hingedepäeva öö. Mõnikord on tore lasta kustu footonitega pommitav hõõglamp ja süüdata küünlad. Elav tuli ikkagi. Väga romantiline õhkkond, peaks mainima. Tuba on lausa teistsugune, värvid tumedad-kollakamad, seinad kaovad hämarusse... Akna peale ei julgenud küünalt panna, kuna aknalaud on täpselt teeküünla laiune ja igasugune tuli selles kitsas vahes akna ja kardina vahel süütaks viimase. Loodan, et hinged ei pahanda.
Võiks kitarri mängida. Pärast blogitamist seda vist teengi.
Nii, vahepeal libises kell üle 12. Polegi enam hingedepäev, aga mis sest... küünlaid võib ikka põletada. Täna on siis see tore päev, mil meil on ebainimlik-sadistlik kontrolltöö. Ja mingi aktsioon minu pool. Pole head ilma halvata, ega ka valgust ilma pimeduseta. Erinevused on vajalikud, et näha maailma ilu...

On aeg.
-----------------------------------------------------

Ja ongi 2. november...

Ma paneksin siia ühe mulle väga meeldiva laulu sõnad. Voltaire - The Happy Song.

-------------------------------------------------------------

A Buddhist on the subway tells me that
What you want is rarely, if ever, what you need.
And of course, I argue the point like a completely self-righteous idiot.

I was looking for perfection
And it found me, right between the eyes
All this time we spent in bliss,
You know, like all things, it has to fade away
The devil says beware
Cause when you ask, you might get what you want
The devil, he may care
When you ask, you might get what you want

So now I spend most of my time waiting for things to happen,
Letting the wind take me where it will.

Only when it's done do you lose the veil
You get so blind you never see the light coming down the tracks
It keeps me hanging from a thread
Devil drives the train,
Devil pass me by

This is the happy song I wrote for you
You know, this is the happy song I never wrote for you

And after all this time,
And after all the lies
Never dreamed you would seem to me little more than an earthly waste of time
After all these precious opportunities that I had to set things right
Dissolve like regret in heaven, they do
And she said

Anata no namae o yuki ni kaku
Keredomo nani mo iwanai.
[Japanese translation: You write your name in the snow
Yet say nothing.]

This is the happy song I wrote for you
This is the happy song I never wrote for you

After all this time, and after all the lies
Never dreamed you would seem to me little more than an earthly waste of time
After all these precious opportunities that I had to set things right
Dissolve like regret in heaven,
Zen Buddhist heaven.

--------------------------------------------------------------

Jah, see võtab kõik päris kenasti kokku. Võimalused, nende pimesi kasutamatajätmine. Mida me elult saada tahame, mis meile ise sülle (või pähe) kukub, mille nimel peaks võitlema. Sõnades võibolla nii palju pole, kuid ridade vahelt võib paljutki välja lugeda. Selline on elu. Ilus, kuid keeruline.