Mormooniste, õige nimega Vant

Täna oli üle mingi aja, pole vist väga pikk teine, suurema seltskonnaga jalutuskäik. "Suurem" algab 4-st, eks ole. Meie jalutuskäigu organisaator, A. Aasa tahtis pärast põhjalikku korraldamist ise alt ära hüpata, et kodus lindude kohta teadmisi ammutada... Ei, zooloogia on tore, aga jalutamisega seda võrrelda ei saa. Igatahes, pärast päris tõsist moosimist otsustas ta siiski kaasa lüüa. Struwe elukatega oli palju lihtsam, Katja ja Katu olid kohe nõus, hoolimata Katja homsest eksamist... Meelis ka alguses nalja pärast blokkis, siis leebus ja hiljem blokkis jälle. Minu veenmisoskustele pidi ta lõpuks ikkagi alla vanduma. Tule, raisk! oli mu kõige veenvam argument... Niisiis, 11 paiku see algas.

Saabujatest esimene preili Aasa, seejärel mina, followed by härra Brikker. Ning viimastena saabusid preilid Kuuba ja Laanisto, kaks energiapommi.

Jalutuskäik... täis visuaalseid ja verbaalseid nalju, tähtede vaatlust, botervatooriumit, botastroloogiat, botastronoomiat (pole kindel, kas õigesti kirjutatud), kapuutside pähe tõmbamist, laulmist ja palju muud... Niisiis, dialoogid ei ole seltskonnas aktseptaabel, eriti kui teemadeks on erinevad kristlikud sektid või sarjade remake'id või Hasselhoffi soeng... Me ei tohi enam Meelisega suhelda. Vähemalt mitte avalikes kohtades, tuleb välja.

Kuigi seltskond oli suurevõitu, ei olnud mul seda tüüptunnet, et oleks niisama vait ja kuulaks, oh ei, ma tahtsin küll jututada, aga uni oli minust üle. Hetketi sain küll endast võitu, eriti, kui dialoogiks läks. Anni oli minu vana rolli omistanud... Vaeseke.

Juhtus millegipärast nii, et iga kord, kui Katja küsis, millest me räägime, oli teemaks midagi a la kitsejaht autos ja kruvikeerajaga või Rappija Jacki iidollikkus. Mis mulje meist küll jääda võis, nagu päris maniakaalsed kõrilõikajad või midagi. Me oleme üsna leebed tegelikult. Ausalt.

Anni värvib ennast varsti blondiks. Eks? Ei ole mingit vastuvaidlemist... Paned juuksed tuules lehvima (ja mina ka, aga selles suhtes, et lokid tuules võdisema).

Seekord keegi väga tõsiselt viga ei saanud, ehk siis päris jäsemeid kaduma ei läinud. Mis sellest, et vägivalda ikka ette tuli, eriti naissoost jalutajate poolt. Küll aga suutis Katja end Vanemuise ees vigastada, ta nüüdsest paremast jalast lombakas... Get well soon.

Ja siis olid kalliringid, kaks rusikahoopi ka hüvastijätuks ja algaski kodutee. Millegipärast meeldib mulle mõnikord koduteel joosta. Imelik, jah.

Aga muidu...

Inimesed, te olete nii toredad! Päriselt, see pole poolunes Silveri (ehk siis juba iseenestki päris skiso venna) pada. Te rokite! Hääd ööd või mis iganes päevaosa hetkel käsil... Hääd käesolevat päeva osa! Voh...

""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""