A vahet pole. Ma ei saa aru, miks ma nii harva blogi kirjutama satun, isegi luuletusi kirjutan tihedamini. Liiga väss vist, et üldse midagi teha...
Nelja päeva pärast lähen hääletustripile Kirkega, sihtpunktiks Berliin. Aga mingeid kohustusi ega midagi pole, võime ka Alaskale põrutada, kui tuju tekib...
Niisiis siin ma istun. Enne Ameerika filmiajalugu võtsime Meelisega mõned õlled, tänu taevale ei ole meil enam füüsikat, niiet see ei saa energiatasemeid langetada. Pigem on mul siin mitmeid vahendeid energia juurdeandmiseks: rosinad, küpsised... Okei, mitte päris mitmeid. Peaks vist poes käima ja õlli juurde hankima või midagi.
Seekord väga pikalt ei viitsi kirjutada. Selle asemel kasutan juba varem valmis kirjutatud materjale. Vat nii.
Masendusest muserdunud rünkraske raud
teadvust ei oma, ent hingitseb kui elus
aastate koormast saab veel kunagi ta haud
roostes ja auklik ja taeva taustal tumeilus.
********
Ära ärata mind, näen und
hing hingata tahab, kas tead
ma seisan kui kurat kesk lund
ses unes, mis närib mu pead.
***
Tere tulemast minu pähe...
***
1 kommentaar:
Kevadeväsimus peal ilmselt. Aga ohoo, selles luuletuses on riimi:)
Postita kommentaar