Pahasti vahel

 Päris halb päev. Täna saabus mu kallile Versysele ostja, jäi masinaga rahule ja sõitis Läti poole üht lapsepõlveunistust täitma, Prodigy kontsert. Masin, mida olen viimased 3 aastat tublisti hooldanud ja armastanud, otsustas anda otsad pärast 120 km sõitu uue omanikuga ja lausa nõnda, et ma olen õnnelik et ta pääses kergete vigastustega. Tsiklil aga palju plastikuid katki ja tagaratas koos velje ja rehviga puruks. Ei saagi aru mis täpselt juhtus või miks, aga väidetavalt sirgel teel tagaratas blokeerus. Järgnes kukkumine. Olles ise elanud kunagi läbi avarii, noh küll mopeediga ja võibolla kiirusel 60kmh, siis tean kui traumeeriv see on.

See on siis nüüd toode uuest seeriast, et mäleta, raisk! Kui ilus elu ikka on. Ja kui habras. Sellesama motikaga olen ise sõitnud ca 10000km, polnud miskit häda, aga oleksin äkki ise need järgmised 120km teinud ja hoopis õnnetumalt maad puudutanud?

Kuna jumalaraiska me siin maal ei usu, siis ei tea keda tänada et uus omanik võrdlemisi terveks jäi, aga tahaks siinkohal laita oma õnne - see on juba teine kord kui sõidukit müües samal päeval ilmub mingi räige häda. Olen kokku elus müünud nüüdseks 3 sõidukit, Mazda perevagun: mitte väga palju hiljem nägin et müügis mootoriveaga, aga mind ei tülitatud õnneks; Hyundai Galloper - sellel hakkas ülekuumenemine ja kaanesilindri tihendi pragu just pärast müümist: oli teel Ukrainasse. Plekkisin remondi kinni, kuigi enne polnud tal midagi viga. Mootorratta müügiga nagu deja vu - pärast müümist mingi jama. Sel korral eluohtlik... Nagu mingi needus, minu käes on korralikud masinad, aga müües tahavad surra või tappa.

Juba enne motika müüki tekkis mul uus vanasõna: lihtsam on osta, kui müüa. Ja kuna tegelen praegu aia ehitamise/taastamisega, siis: lihtsam on uut ehitada kui vana sitta taastada. Aga seda teadsin juba enne.