Kokkuvõte

 Ma täpselt ei tea mis juhtus, aga tänasel vihmasel laupäeval pärast kella 11st hommikusööki voodis vedeledes meenus, et see koht siin eksisteerib või eksisteeris. Tulin vaatama ja täitsa alles. Lugesin läbi mis siiani kirja on saanud ja olen rõõmus, et kunagi seda blogi pidama hakkasin. Mälu on nagu ta on, lugesin ka Meelise blogi ja vastab tõele, et paljud head asjad niisama meelde ei jää -- internet aga ei unusta. Ega siin vist eriti halbadest juhtumitest juttu pole ka olnud, sest noh kes halba ikka mäletada tahab.

Igaks juhuks pean mainima, et pole aastaid mingit sisukat teksti peale messengeri/teamsi sõnumite kirjutanud. Ausalt öeldes nagu ei oskagi kirjutada enam. Kuradi moodne ühiskond ma ütlen. USAs pidavat keskkoolilõpetajad täiesti kirjaoskamatud olema, nii et mul isegi hästi, tähti tunnen. Ega ma väga detailidesse laskuda ei saagi, niigi tuleb pikk postitus.

Kuna viimasest postitusest on möödas peaaegu 11 aastat (sest no kes tänapäeval enam blogi peab... Mallukas?), siis midagi võiks jälle kirja panna. Vahepealsetest sündmustest on ilmselt juba paljugi ununenud. Tolle postituse ajal olin jõudnud tööle hämmastavalt mitteohutu töökeskkonna auhinnale kandideerivasse ettevõttesse nimega Ha Serv (hellitusnimega Ha Ha Serv), kus tegelesin saunapinkide ja põrandarestide kokkumonteerimisega. Mõnikord on huvitav meenutada, et sai valmistatud tuhandeid pinke ja kilomeetrite viisi põrandareste, mis peaks hetkel põhiliselt soomlaseid teenima. Töö iseenesest oli täitsa vahva, puutöö mulle meeldib. See oli ka ainuke positiivne pool. Hallis, kus töö toimus, tehti kõike -- alates materjali lõikamisest, lihvimisest, puurimisest -- kuni lõpliku toote valmistamise ja pakendamiseni. Õhk oli tolmust paks ning igapäevane pruun nohu (puidutolmust tingituna) vaevas, maski kandmine väga ei aidanud kuna proledele jagati mingeid kehvema otsa tolmumaske. Üks kolleeg jäi juukseidpidi sae vahele. Ühele kukkus alusevirn peale. Kuskil teises hallis kustutas teine alusevirn kellegi eluküünla. Keegi sai tõstukilt löögi. Palka sai tubli töölisena umbes 600-700€ töötamise lõpupoole ehk 2018 algus, 2015 oli number 500€ kandis.

Et mitte liiga pikaks seda esseed ajada, siis tegelikult vahepeal juhtus lühidalt veel: mingil kombel õnnestus mul veenda Merlet Tartusse kolima. Maakas nagu ma olen, ei meeldinud mulle Tallinn kuigivõrd, ja olen seal käinud tihedamalt kui keskmine tartlane - olime ju ca 3 aastat kaugsuhtes ja sai seal käidud üle nädala (? mälu ei ole talletanud aastaarve nii hästi nagu Ivo Linna (aasta siis... oli 65)). Tegelikult kui mõtlema hakata, siis kolis Merle Tartusse juba 2012? Elasin tollal Küpsi Liisa kommuunis, Merle tuli kah sinna ja kuu hiljem kolisime välja täitsa esimesse ühisesse (üüri)korterisse Kastani tänaval. Veelkord, ma võin kõigi aastaarvude ja muude numbriliste andmeväljadega siin eksida, aga minu meelest elasime seal 3 aastat, misjärel võtsime koos esimese pangalaenu ning ostsime esimese päris oma kodu Muru tänaval (2016). Ja kuna korter oli kolmetoaline ja meid ainult kaks, siis võtsime ka kaks kassi -- Tibu ja Liisu. Kirjutamise hetkeks on Liisu saanud 10-aastaseks ning Tibu puhkab meie järgmise kodu aias väikese männi all.

Aastal 2018 algas nn päris elu -- saime vanemateks, sündis tütar. Järgnevaid aastaid väga hästi ei mäleta, aga pole hullu -- kes ikka halba mäletada tahab (wink wink). No oli kuradi raske. Lausa nii raske, et mõtlesime et savi, teeme teise veel. 2020 sündis poeg. Kahjuks oli just alanud koroonapandeemia ja tema sünni juures ma olla ei saanud. 2020 oli vist sellest käseolevast kümnendist mu jaoks meeldejäävaim aasta senini. Märts 2020 - tegin korteris remonti, et valmistada seda ette müümiseks. Mingi hetk lõi kange valu selga (Lagunov - kange valu), mõtlesin et tõmbasin midagi ära. Alles 2 nädalat hiljem läksin arstile, kuna midagi nagu rinnus lurises, õhku oli vähe, ei saanud lapsele raamatutki lugeda. Perearst küsis kohe, et kui kiiresti ma EMOsse jõuaksin. Ehk siis oli tekkinud õhkrind, auk kopsus ja EMOs talitati mind kohe kõigist jalututest ja veritsevatest patsientidest mööda otse intensiivosakonda. Sain dreeni ja vahva aparaadi mis muudkui luristas nagu tolmuimeja. Ahjaa, dreenipaigaldus oli tragikoomiline. Tehti ainult kohalik tuimestus ning kutsuti terve delegatsioon kohale et olla tunnistajaks "õhkrinna korral erakorralisele dreenipaigaldusele". Publikus oli ca 30 kitlit ning kogu protseduur filmiti. See kogemus platseerus kohale number 2 mu kõige valusamate läbielamiste hulgas. No vähemalt sai sellest õppefilm.

Kaaskannatajad palatis olid miskiste multivigastustega, vist autoavariidest ja rääkisid et haiglas pidavat gripipuhang olema. Koroonast teadsime ka, aga tol hetkel kardeti grippi rohkem kui koroonat. No igal juhul tulema sealt sain ilma gripi ja koroonata. Samal kuul läksime siis Muhku Tomi tallu kõigi märtsilaste sünnipäevasid tähistama. Sündmused hakkasid arenema kui miski võrkpallikoondis Saaremaal tõppe jäi, saared pandi lukku ja tekkis selline tunne et mehed jäävadki saartele teadmata ajaks, eided peavad maimukestega mandril ise kuidagi hakkama saama. Õnneks saime Kuivastu politseibarrikaadidest siiski läbi, jäädi uskuma et veetsime viimased 3 päeva Muhul talus tina pannes ja pole ausalt ühtegi saarlast isegi kaugelt näinud.

Õhkrind tuli tagasi vist järgmisel aastal. Seekord teadsin täpselt mis juhtus, EMOsse küll kohe ei läinud kuna juhtus õhtul hilja, pere juba magas. Hommikul sai alustatud juttu vaikselt: musi, tead, oleks vaja Tartusse sõita. Paariks päevaks vaja natuke tervist remontida. Jälle intensiivi, jälle dreen. Seekord manustati fentanüüli ja polnudki valus dreenipaigaldus. Seekord ei filmitud ka. Aga nüüd ootas ees kopsuoperatsioon -- vigane osa kopsust tuli eemaldada. Ma sellest muidugi midagi ei mäleta, sain esimest korda narkoosi kogeda. Vanasti tehti kopsuoppe nii, et rindkere lõigati lahti. Õnneks oleme natuke edasi arenenud ja opp tehti umbes samasuure augu kaudu roiete vahel, nagu ka dreeniauk. Niisiis on mul nüüd 3 armi parempoolsete roiete vahel. Lühidalt shoutout ka südameopile, pärast koroonavaktsiini tekkisid rütmihäired (teadmata, kas seotud). Opp tehtud, hullemad häired läinud kuid korras pole.

No keeruline on kõike kokku võtta nii et ühelt teemalt teisele ei hüppa. 2017 ehk kui veel Ha Ha Servis töötasin, sain aru et tegelikult ei tahaks elu lõpuni lihttööd teha. Võtsin TÜ vabakursuse "Programmeerimisest maalähedaselt" ja sain aru, et koodikirjutamine on just minu jaoks. Samal aastal asusin tarkvaraarendust õppima Viljandi kutsekas, kuna see sobis sessioonõppena tööga kokku. Ja juba aasta hiljem sain riigisektoris IT-praktikale, kuhu jäin ka tööle ja olen seal tänini. 2020, ehk siis teise lapse tuleku eel plaanisime kolida majja, et oleks lastel ja kassidel (ja ka endal) rohkem ruumi, sestap ka korterit üles vuntsisin et ikka maksimum profit võtta. Leidsime maja Elvas, mis algul tundus meeletult suur (kuulutuse pealkiri: Villa Elva piiril). Esialgu oli see mingi kümnes variant, käisime igasuguseid muid vaatamas, miski ei klikkinud... kuni see maja. Igal kevadel, kui päike täpselt läänes loojub, tuleb mulle meelde see esimene kevad siin. Tookord mõtlesin: "Minu väike paradiis". Jajaa, Termika sõnad, ja no veidi läheb kokku ka, eks lastega on siin veits hullari tunne küll.

Ja kui vanasti olin mopeedur, siis nüüd olen paberitega organidoonor, khm, mootorrattur. Garaazis lausa 3 tsiklit, 1 on müügis. Olen jõudnud teha 2 Eesti trippi (ring peale mandri äärt pidi ja ring peale Saaremaale) ja ühe Eurotripi. No slaavimaadest kaugemale ei jõudnud ja ei tahtnud ka, Poola ja Tšehhi ja Slovakkia on piisavalt huvitavad. Merlele tegin ka A-kat koolituse välja ja ta kah täitsa saab sõitmisega hakkama, kuigi ega laste/majatööde kõrvalt pole meil kummalgi eriti aega niisama kahel rattal hullamas käia.

Esialgsel kirjutamisel ununes see ka, et vahepeal jõudsin 3 aastat Kaitseliidus tegutseda. Kui 2022 suurem märul lahti läks, liitusin kohe KL-ga kuna olin kindel et Eesti on järgmine ja parem tegutseda kui pealt vaadata. Eelnevalt mainitud südameprobleemid aga lõpuks tekitasid tunde, et vist peaks natuke tervist hoidma ja rahulikumalt võtma.

TL;DR
Ma ei viitsi ise kah üle lugeda hetkel seda, nii et raske kokkuvõtet teha :) Panin kirja nii lühidalt kui sain, 11 aastat on pikk aeg. Lühidalt siis: elu on ilus, raisk.