2 päeva hiljem...

On pühapäev... jah, ma pidin kalendrist järgi vaatama, tundus laupäevana. Tahaks viriseda, mis sest, et elu on ilus. Teisipäeval on keemia kontrolltöö/ajurakkude mõrv... Ja mida ma ei oska, on keemia. Õppimisest pole ka siiani kasu olnud eriti, konspektid on tihedalt valemeid ja definitsioone täis topitud. Pea ei ole prügikast, ja praegu tundub keemia väga prügina. Eks ma pingutan siis. Homne kulub täielikult õppimisele, ülesannete lahendamisele ja masetsemisele... ja ma arvasin kunagi veel, et mata on raske. Päh.

Ema käis täna siin. Nagu alati, lõppes see sellega, et mul on kõvasti rohkem nänni siin korteris, kui varem... Seekordne saak siis: kook, sokolaad, viinerid, küünlaalused, tassid ja kandik. Thanks, mom!

Eesti muusikaga tegin eile ja täna ka lähemalt tutvust... Tõmmatud said Alumiiniumi, Terminaatori, Ruja ja Vennaskonna lood, tõmbamas veel Raimond Valgre, Olav Ehala ja Dagö. Ma ei teadnudki näiteks, et Termikal nii head lood on, paljud on lausa metal... on ka akustilisi jne... gdamn, mulle meeldivad kitarrid! Ruja on selline nõukaaja vabaduseihast nõretav segu dzässist, boogiest ja rokist... Vinge. Raskeks läheb mul ainult, mul oli enne tõmbama hakkamist juba 1300 lugu väga erinevatest zanridest, nüüd peaks isegi 1600-700 olema. Aga jään siiski Vennaskonnale truuks, nii maailmavaate kui hea muusika poolest on nad minu silmis parimad. Lugege Roy Strideri artikleid näiteks...

http://www.postimees.ee/070608/esileht/ak/335495.php
http://www.postimees.ee/280408/esileht/arvamus/326774.php
http://www.postimees.ee/070308/esileht/arvamus/316136.php
http://www.postimees.ee/150108/esileht/arvamus/306236_2.php

Mis siis veel rääkida, et seda maagilist eepilisust saavutada... Järjest rohkem saan teada, kui keeruline ikka elu on. Aga mis ma sellest ikka jauran, eks te näete isegi.

Head esimest adventi.
=======================================

Raske on tõusta...

Kui oled maha löödud. Või magad. Minu puhul viimast, unest pärismaailma naasta on raske. Eelmises postis rääkisin selles maailmas püsimisest, aga ise ei suuda hommikuti üleski tõusta... oh, iroonia. Aga olengi lihtsalt sellise raske unega, ma ei saa sinna midagi parata, või saan, aga see eeldaks mingisuguste kofeiinitablettide vms voodi kõrval kapil hoidmist, et kohe, kui äratuskell heliseb, pistan peotäie tablette suhu ja olen mõne hetkega laamendav energiapomm.

See variant jääb kindlasti ära, ma ei soovi tarbida mingeid ravimeid ega muid potentsiaalselt kahjulikke ühendeid. Ega ka mitte suhkruasendajaid, aspartaami sealhulgas. Olen selline veidrik.

Aga näe, täna jõudsin loengutesse. Tore oli.

Sellel nädalal sai toiduraha kuidagi väga kiiresti otsa, kuigi midagi ei ostnudki, või vähemalt ei mäleta mingeid suuremaid oste. Eelmisel nädalal jäi 500-st 225 alles... Kummaline. Seekord oli juba kolmapäevaks lännu.

Ah, igaks juhuks panen mingi aforismi või kuda teda nimetataksegi, tsitaat vist? Nojah...


Each moment in time we have it all, even when we think we don't.

-Melody Beattie

Ja nii ongi. Mõnikord saame alles pärast sellest aru, mõnikord ei saa üldse.
..................................................................................

Neljapäev... oot, teisipäev hoopis

Koolist on ikka tore poppi teha. Saab niisama molutada ja kitarri mängida... Aga üks on kindel, arvutimänge ma tõesti enam ei tahaks mängida. Need on võrreldavad alkoholi, narkootikumide jms kraamiga, mille eesmärk on siit maailmast ära kandmine, reaalsuse kaotamine, kasvõi ainult lühikeseks ajaks. Kui ei taha elada, siis miks sa elad? Kui tahad elada, siis milleks tahad siit maailmast pääseda? Igatahes karm wärk, nolifereid on siin maailmas juba väga palju... Mina tahan püsida selles reaalsuses. Alati ei ole see just meeldiv, aga vigadest õpitakse samamoodi nagu kordaminekutest, niiet rock on!, elu.

Kui sa näed välja selline, siis palun tule reaalsesse maailma tagasi!

Täna oli taaskord tantsukursusepäev. Midagi tuleb isegi välja, ehk siis aeglane valss. Muidu sai jälle natuke Katja varbaid tallutud ja isegi tema kinga lõhkusin natuke ära. Tore sellegipoolest, täna pidi idee poolest 2 tantsu õppima, fokstroti ja kiire fokstroti, mis on tegelikult küll lihtsalt erinevate kiirustega sama tants. Kuna me eelmises trennis ei käinud, siis sai ka sambat ja viini valssi õppida, kaheldavate tulemustega. Praeguse seisuga peaks kokku 8 tantsu käpas (jalas) olema. Mingil määral ongi... Ah, igatahes loodan, et ma liiga koba pole tantsupartneri kohta.

Pärast tantsu sain jälle jalutada. Seekord Kirkega... Tuleb välja, et minu peale on hea kukkuda, kui libedus jalad alt lööb. "Lumi võib kukkuda katuselt" on ka hea hoiatus, mis panna sildiga sinna, kus see laviinioht on. Et minge aga lugema ja PÕMM! You're dead... Elu panime ikka mitu korda ohtu, märkimisväärseim oleks Botaanikaaeda ronimine üle väga surmava välimusega raudaia. Ronida oli sedavõrd raske, kuna aia ümber olid rinnakõrgused hanged... Mitut moodi tappev üritus, sa võid kas end ora otsa ajada ja surra, või ora otsa ajada ja hanges veritsedes surnuks külmuda, või hoopis hange kukkuda ja alajahtumise ohvriks langeda. Sünge. Aga nüüd saab Kirke ka öelda, et on öösel Botaanikaaias käinud. Lumeingleid tegime ka. Vene keel on ka suus meil mõlemal, nagu näha. Skoda, njee ootzhen krasivaja mashina, daa. Ja kui kirik on hoopis peegel, siis võib vene keel õps küll mu üle uhkust tunda. Täna on Kadripäev ka! Ehk siis hääd nimepäeva Katjale ja Katule... ja kõigile teistele sõpradele-tuttavatele, kelle nimi on Kat- või Tri- algusega.

Oleks mul veel midagi tarka öelda, ma ütleks. Samas saaks alati võtta mingi aforismi ja hakata seda analüüsima, aga see oleks lame ja post oleks siis tõesti eepiliste mõõtmetega. Niiet Over and Out!
o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o-o

Elamine

Pärast 24 tundi Meelise ja Anniga kooselu... Väga tore oli, ma küll vähest õppimist ei kahetse. Kui neil (teil) kehvasti eksamil läheb, siis ma luban teil mind lüüa vabalt valitud tahke esemega. Aga õppimisest üle jääv aeg kulus küll lahedalt... pitsasid tegime ja kohvi ja teed keetsime, jõime ohtralt Kellukest, vaatasime ära nii Öise kui ka Päevase vahtkonna, pluss Käsnakat ja Täheväravat. ma harjusin täitsa ära sellega, et nemad siin olid... Nagu elaksimegi juba ei tea mis ajast koos, ühika stiilis.

Oh, lund hakkas jälle sadama. Mulle isiklikult meeldib selline ilm, aga on väga palju inimesi, kes on ilma elektrita kusagil lumevangis... Deem. Edu teile, inimesed.

Eile tuli veel selline avastus ka et mu korter on öösel päris kena, kui tuli on kustutatud ja aknast voolab sisse oranzikat tänavalambikuma, mis mu keerulise mustriga lae kuidagi maagiliseks muudab. Selline eriti imal ja romantiline kirjeldus. Aga väga eriline on see õhkkond siiski... Ma ei tõmba vist enam kardinaid ette, nagunii aken härmas või kondensveega kaetud, midagi näha pole välja. Mitte et midagi erilist nagunii näha oleks :D

Aitab kah tänaseks. Eks homme ole ka päev, täpsemalt teisipäev. Potentsiaali on sel päeval.
.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.

Lumi langeb endiselt.

Praegugi juba paksud hanged, kuid saju lõppu pole näha... Just mulle meelepärane ilm, midagi erinevat, erilist. Ning aina paremaks läheb. Autojuhid küll vannuvad, aga tühja sellest. Mulle meeldib, kui lund on palju. Ikka ebatavaliselt palju.

Blogi on ka üsna raske kirjutada, kui pilk kogu aeg vasakule, aknast välja suundub.

Deem, miks peab homme kontrolltöö olema. Võiks ju niisama aega surnuks lüüa ja lumesadu nautida, aga ei, peab taimi õppima... Mul tuleb juba sellele mõeldes uni peale.

Varsti peaks üks õpihimuline seltskond minu poole saabuma. Videoloengud on ju ometigi nii toredad, neid peab seltskonnas vaatama... Mis siis, et me 30 minutist kaugemale ei jõua ja suundume lõbusamate tegevuste juurde.

Ok, selline sisutühi post ongi seekord. Võibolla öösel tulevad mingid eriti sügavamõttelised ideed? Stay tuned...

Kas sa kuuled, kuidas lumi langeb?

Esimesed lumesõja alged peetud ja lumememmegi proovitud ehitada, ehk enne keemiat, kuhu me ei jõudnudki, sai lumega möllata. See valge substants, mis igal aastal (peaaegu igal vist) taevast langeb, pakub lõputuid võimalusi, lõputuid stsenaariume ja kindlasti palju lõbu. Lumega saab teisi pilduda, sellest erinevaid skulptuure või arhitektuurilisi objekte ehitada või siis sellele joonistada/kirjutada... Lund saab süüa... Ja kindlasti on lumesadu ja lumine park/mets väga ilus vaatepilt. Maailm on talvel hoopis teine, mõnikord lausa sürr, kui kõndida pimedas lumetormiga põlvesügavuses lumes, nägu härmas... Või siis lihtsalt istuda pargipingil ja kuulata, kuidas lumi langeb...

Jah, praegu olen muidugi optimistlik ja rõõmus lume üle, aga tavaliselt läheb see pikapeale üle, talve lõpu poole on lumest ja külmast kõrini, tahan jälle suve soojust ja rohelust. Siiski on talv mulle alati meeldinud. Nagu ka muud aastaajad. Suvi on siiski lemmik, ikka soojuse, looduse ja päikselisuse pärast.

Tore on ka see, et mul on küttepuud otsas. ETA külmumiseni - 3 päeva. Ei, nii hull ikka pole, nädalavahetusel ikka Jõgevale, ehk sealt saab puid vedada.

Aga aitab ilmalikest teemadest, ma räägiks nüüd psühholoogia/filosoofia jne jms valdkonda kuuluvast. Nimelt inimeste ettearvatavusest ja/või paravõimetest. Sest viimasel ajal on eriti tihti juhtuma hakanud seda, et ma mõistan inimesi. Seda, mida nad mõtlevad, ka siis, kui nad midagi ei ütle... Vaikus on mõnikord üpris kõnekas. Jah, enamikul inimestest on väga vali kehakeel. Nii, sedamoodi saab nende mõtetes ja kavatsustes, soovides ja muus sellises selgust. Aga kuidas sõna-sõnalt ära arvata, mida inimene järgmiseks ütleb? Minu puhul tuleb see iseenesest ja tihti on lihtsalt nii, et kumb ennem välja öelda jõuab... Ja kui keegi kirjutab mingi krüptilise sõnumi, on mulle küll tõenäoliselt selge, mis toimub. Iga inimese tegu, nii kirjalik, kehakeelne, sõnaline kui muidu annab aimu tema psühholoogiast, mõttemaailmast... Üsna häiriv on mõnikord, kui loed inimest nagu avatud raamatut ja tema sõnad räägivad käitumisele vastu. Mitte et seda nüüd väga tihti juhtuks, ärge tundke end puudutatuna :) Aga jah, vist on ikka kõik inimesed sellised nagu mina. Loeme üksteist. Saame teineteise tagamaadest aru, kuigi nad käituvad teisiti, kui mõtlevad, ja me ise samuti. Nõme mõnikord, miks peab teesklema, kui võiks lihtsalt öelda nii nagu on. Deem, selline on inimloomus. Rahu ja armastust siia maailma, seda on vaja.

Siiralt Teie,
Silver...
<>< <>< <>< <>< <>< <>< <>< <>< <>< <><

Teed joome ikka jumala nimel...

Hommik algas nagu iga teinegi - unenäod olid lihtsalt liiga head, et üles tõusta ja loengusse minna. Tühja sest ekstra unelemisest kasu, ma ei mäleta midagi neist unenägudest. Aga keemiasse siiski jõudsin. Keemiasse, kus keemiaga otseselt ei tegelenud. Pigem oli see paberkandjal jututoa moodi, mis Kirke konspekti tekkis. Pärast kemmi lasime matast jalga ja ostsime poest erinevaid maitsvaid vedelikke, aga siiski mitte alkot, vaid meile juba armsaks saanud magusaid pruuliseid (jäätee vist Kirkele ja limonaad mulle). Ja siis oleks peaaegu Simpsoneid vaatama läinud Struwesse, aga ei. Kahjuks ei.

Möödus filmiõhtu Anni pool. Osavõtjad seekord mina, Raul ja Meelis. Mida ma ikka öelda oskan... Filmiks oli "Big Fish". Kes näinud, see teab, kes pole, vaadaku. Ei hakka üllatusmomente ega midagi rikkuma. Muidu oli väga tore nagu seltskondlikud üritused ikka.

Ahah, ja enne seda oli mõnus Magicu-raund. Vist 3 tundi? Ei tea, ajataju kadus natuke. Külmast ilmast hoolimata suutsin ennast Annelinna vedada, noh, magic ikkagi.

Meelis õpetas mind niimoodi rääkima ka, et midagi ei ütle. Lihtsalt igasugust pähetulevat möla välja paiskama, nii et inimestele jääb mulje, nagu sa oskaks väga paljudest asjadest rääkida. Samas ei ütle sa midagi. Tuleb välja küll. Eriti kasulik on see piinlike vaikushetkede leevendamisel. Vist. Või üritan ma lihtsalt mölisemist heas valguses näidata. Igatahes praktiseerima ma seda hakkan. Nagu ka praegu, ka sõrmede teel leviv möla on üsna möla. Mis tuletab mulle meelde pikad vestlused Meelisega sellest, kuidas me kumbki midagi rääkida ei oska. Word...

Sain jälle kord rahast lahti... Kusjuures mida aeg edasi, seda tihedamini tülitavad mind tänaval kalkari välimusega tüübid, kes mind "peremeheks", "härraks" või "eriti pikaks noormeheks" kutsuvad ja siis sujuvalt teema rahale üle viivad. Seekordne härrasmees sai minult 7 eeku õlle jaoks. Välimus oli tal küll selline, et üks õlu kuluks ära... Ja hiljem küsis see eilne tüüp ka, jällegi söögiraha. Seekord ei andnud.

Üldiselt on ikka kerge olla. Ka praegu. Eriti nüüd. Kummaline küll. Jeah, üsna krüptiline, eks ole. Aga elu on lihtsalt selline, lihtne... Või hoopis keeruline? Aga seda ei tohi liiga tõsiselt võtta. Sellepärast ma positiivne olla suudangi. Jah, elu on ilus. Raisk.
<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<