Sünnipäev...

On üks kord aastas, la la laa, kuidas need laulusõnad olidki... Ei mäleta. Enivei, täna ehk eile oli Meelise sünna, mida sai ikka korralikult tähistatud, kuigi Kellukest ei olnud. See-eest oli meiega Pille, kuigi ka tema väsis üsna ruttu ära.

Päev algas kahetunnise hommikusöögiga ning vist esimest korda sel aastal jõin hommikul teed. Peaasjalikult oli see tingitud sellest, et mul normaalseid hommikusöögimaterjale polnud ja sõin küpsiseid ja mandariine. Hea teed kõrvale rüübata.

Lõunal kitarriga Anni juurde, küll üürikeseks ajaks. Mind vahitakse tänaval niigi, aga kui veel kitarr kaenlas on, siis oi-oi. Anni pool sain leiget teed. Üldsegi olen ma täna väga palju teed joonud, vähemalt 5 tassi. Endorfiinilaks missugune.

Meelis on nüüd MägiAivar, kingitud nuga on tõesti kasulik tööriist... Deem, oleks pidanud duct tape rulli ka kinkima, oleks komplekt täiuslik! Head mõtted tulevad ikka liiga hilja. Aga kaart sai ka võimas, stiilne ja nii... Karp samuti, mõnusad Norsefire/natside/anarhia värvikombinatsioonid olid - must ja punane, karbi põhja all ka pisut valget... Sponsoriteks olid meil Oilio, Alati ja Odavalt ning Tarmo, kelle näopilti me kahjuks karbile ei kleepinud.

Pärast Aliase-mängu, mille võitis Kirke-Katu tiim, siirdusime jalutuskäigule. Ma sain jõhkralt peksa... Meelis ja Raul sõna otseses mõttes andsid mulle pasunasse, korduvalt... ja kägistasid! Tore, et mul sellised sõbrad on... No pole hullu, see ei olnud eriti valus ega midagi. Kassitoomel juhtus siis see lugu. Kelgutada tahtsime ka seal, aga mäeküljed olid väga ohtliku ilmega. Pealegi polnud meil kelku, nüüd siiski osa kelgust on. Läksime edasi ning tekkis tavapärane inimkett, mille jaoks Tartu kõnniteed küll pisut kitsaks jäävad... Tore nonetheless.

Taaskord Struwesse jõudes saime sipelgakooki, mis oli ikka päris hea. Kui koostada kookide edetabel, mida ma elu jooksul söönud olen, siis oleks see kook päris kõrgel kohal, vast esikolmikus... Järgnes lesimine, taustaks briti krimisari... vist, jättis vähemalt sellise mulje. Uni sai tahtejõust võitu (no mis sa selle 1-se willpoweriga ikka peale hakkad, isegi Meelise 50-mistanüüdoligi ei pidanud vastu) ja kobisime igaüks oma koju magama. Peale Anni, kes magab täna Kirke juures, mida iganes see ka tähendaks...

Ja siin ma olen. Kell 2 kirjutan ajaveebi, et mälu kunagi tulevikus värskendada või et kellelgi oleks midagi lugeda... 12 tunni pärast on tõenäoliselt porgandi- ja lillkapsaostu laks, et peol vol.2 oleks midagi orgaanilist näksida.

Leegitsevaid silmi!

***

Terekest.

Elasingi jõulud üle, kuigi sain päris palju autoga sõita... Mu sõidustiil on natuke fatalistlik, eks ole, aga ainult seal, kus teisi liiklejaid ei ole. See tähendab, et isa kontori juures platsil sai külglibisemisi proovitud päris palju ja eile sõitsin Jõgevalt Tartusse enamuse maast.

Mingeid pidusid küll ei toimunud sellel aastal... Jõulud olid nagu tavaline päev. Nojah. Kingitusi ma ka ei saanud, päriselt, siiani pole veel ühtegi saanud... Plaanis on küll isalt vesipiibu jaoks raha küsida... Aga ikkagi päris imelikud jõulud sel aastal.

Eile käisin jälle jalutamas, nagu ikka... 2 tundi on norm. Ja trend jätkub - alati tullakse tänaval minuga rääkima, kas siis tuld paluma vms... Seekord tahtis üks tüüp algul minuga kesklinnast Juku poeni jalutada, ja kui ma ütlesin, et ei lähe sinnamaani, vaid pööran kohe ära, siis kutsus oma seltskonnaga kaarte mängima kuhugi... Ma oleks peaaegu et läinudki, aga see poleks vist väga mõistlik tegu olnud, pealegi oli mul kodus tegemist... Selline lugu siis. Üks purjus tädi tahtis mu käest suitsu saada, aga kuna mul suitsu pole juba ammu, siis ei saanud. See vallandas sõimumulina, mis koosnes ühest sõnast, "idioot"... Ikka päris mitu korda karjus, et ma olen idioot...

Jalutades on hea omi mõtteid mõelda, nagu ka kitarri mängides ja nii edasi, you get the point... 2 tundi möödub päris kiiresti. Ja kui on, millest mõelda, seda enam. Elu mõtte otsimisest ma siiski loobusin, Universumi olemuse uurimisest ka. Liiga keerulised teemad. Kuigi elu mõte on paljude religioonide ja filosoofiate poolt sõnastatud. Minu lemmik on budismi elu mõtte sõnastus - the primary purpose of life is to end suffering. Ei, see ei tähenda suitsiidi, vaid loobumist klammerdumast asjade külge, mis ei kesta - materiaalsed asjad, tervis, sõbrad... Aga kes tahaks neist asjadest loobuda? Võibolla on kannatamine parem...

Ega suurt midagi vahepeal toimunud ei olegi... Inimesed on kuhugi kadunud, khm, tähendab msnis pole ammu kedagi kohanud... Katu rääkis ükspäev, aga ma jäin vastamisega hiljaks... Meelise ja Anniga sai eile räägitud. Muidu vahepeal vist rohkem kontakti polegi olnud. Jõulud on ikka väga vaikne aeg, ja tegelikult ka päris igav. Sellist jõulutunnet, nagu lapsepõlves oli, enam pole.

***

Tobitaja...

Kolmapäevast algas väga kummaline eksperiment, nimelt mingi spontaansusehetke ajel otsustasin ma, et teen 3 pakki suitsu... Mitte et mulle suitsetamine meeldiks või oleks see minu silmis üldse tegemist vääriv tegevus, vaid ma lihtsalt proovin ja siis tean, mis värk on. Mulle pole kunagi suitsetamine meeldinud, aga kuidas teha maha midagi, millest eriti palju ei tea? Kogemus on see, mis loeb...

Igatahes, mingi nipiga on Meelis ka nõus suitsu tegema, täpsemalt homme... Või kuna kell on just üle 12 liikumas, siis täna, esmaspäeval. Tal on isegi mingid 2 isekeeratud sigaretti, mida ta just selliseks puhuks on hoidnud.

Niisiis, siiamaani olen ma suitsetamisest nii palju aru saanud, et:

1. Talvel külmuvad käed väga ära. Jama.
2. Suitsetamise ajal on hea omi mõtteid mõlgutada. Tore. Aga samas vesipiibuga on ka nii, ja pidi ohutum olema. Kitarriga samamoodi.
3. Raha kulub ikka päris palju, mulle läksid 3 pakki maksma täpselt 88.50.
4. Ma haisen nagu tuhatoos.... Ei ole tore.
5. Mingis mõttes ajaviide. Üleeile pidin raudteejaamas sõpra ootama... Muidu oleks käed taskus seisnud, aga seekord seisin, suits ees... Suur vahe, eks ole...
6. Toas tehes, kus õhuvoole eriti pole, kipub suits silma ja on üpris valus... Jama.

Siia lisaks muidugi keskkonna reostamine jne, aga ma isiklikult viskan konid prügikasti, mitte tänavale... Isegi põlenud tikud panen toosi tagasi. Siiski, suitsetamisel on päris palju miinuseid ja ütleme, et 1 ja pool plussi... Ajaviiteid on ka paremaid.

Niiet ma olen jah päris paha olnud viimastel päevadel. Damn me. Peaaegu pakk on veel alles... Ei tea, kas saame selle Meelisega ära lahendatud? Tema filosoofia oli, et ta suitsetab, kui see talle midagi maksma ei lähe ja pakub hea sõber :)

Rõõmsamatel teemadel siis niipalju, et varsti on JÕULUD! See tähendab pidusid perekonna ja sõpradega... Sööminguid ja võibolla kellelegi ka joominguid... Aga jäänud on veel 2 päeva paksu küpsisevarga saabumiseni. Ma võiks ming jõuluteemalise luuletuse teha, aga need Limonaadi pudelitele pandud luuletused on igasuguse jõululuule isu viinud.

Igatahes, siin blogis vist enne jõulude lõppu uusi poste oodata pole, nii et...

Häid jõule! Ja kingisadu...

****************************

Ootus, lootus ja olemine...

Jõudsin just päris huvitavalt jalutuskäigult tagasi...

Esiteks inimesed on mulle tänaval naeratama hakanud järsku, pärast keemiatööd märkasin... Meelise teooria on muidugi see, et nad naeravad lihtsalt mu üle, mitte ei naerata mingitel muudel põhjustel... Aga see on siiski tore, naeratus muudab ometigi päeva helgemaks.

Kassitoomel toimus midagi lahingu taolist... Pakun huupi, et Esimese maailmasõja kanti paigutub see stsenaarium. Varsti on siis oodata selleteemalist näidendit, tõenäoliselt Kassitoomel... Teoreetiliselt... Igatahes vinge vaatepilt, kuidas keset tulist lahingut inimesed prügikottidega liugu lasevad, otse risttule vahele...

Mingil hetkel Barclay pargi kandis tundus mulle, et keegi naerab mu selja taga... Pöörasin ümber, aga kedagi polnudki. Väga veider, väga veider tõepoolest. Kas ma hakkan segase(ma)ks minema või kummitas mind tõepoolest mingi daami vaim? The truth is out there...

Ma leidsin Mänguasjamuuseumi üles, või vähemalt ma arvan nii. Krooksu kandis jalutades meenus mulle järsku lapsepõlv, mil tädi ja emaga muuseumis käisime ja Krooksus mingit rohelist jäätist sain... Mänguasjamuuseumi silti ma küll kusagil ei näinud, aga kant tundus õige. Kahtlane. Ja õppetunni sain ka, et kaldega munakivitee on jäätununa kuradi ohtlik.

Aa, ja mõtted, mis sellise jalutuskäigu ajal peast läbi käivad... 2 tundi värskes õhus Toomemägede ja puude vahel liivatud teel jalutades on ikka aega, et elu üle mõelda.
Ning ma olen kuulnud freestyle räpist, kus sõnad kohapeal välja mõeldakse ja öeldakse, aga freestyle luuletamine on ka päris tore...

In other news, eile alustasin sellise "projektiga", et laen Youtube keskkonda Vennaskonna lugusid... Neid on seal siiani häbiväärselt vähe, enamasti populaarsemad... Niisiis, esimest saab näha/kuulata siit : http://www.youtube.com/watch?v=4CD_H7SzUJA ... Nimeks "Mälestus Tuhmub". Loodan, et nad ei pahanda...

Üldse väga huvitavaid juhtumusi on tänasesse päeva mahtunud. Meelise pool sain määdzikut mängida, jõin 4 tassi teed ja sain oma statistika töö prindituna ja köidetuna kätte. Aitäh! Hiljem kesklinnas, teel kes eksamit tegema, kes koju õppima, tuli üks habemik kerjusestiilis tüüp meiega rääkima... Teemaks see, kas kerjamine on ettevõtlus. No ei ole... Kerjamine on pigem inimestele teadaandmine, et oh, oleks tore, kui paar krooni viskaks... Meelis tsipa kardab selliseid tänaval ligiastuvaid jutukaid tüüpe... Jaa, oli kord juhtum, kui mingi tüüp tuli temaga teel poodi rääkima ja rääkis kuni poodi jõudmiseni... Pidavat kohutav olema :)

Ema on ka endiselt tore, täna tõi ta mulle sussid, märkmiku, villased sokid, piparkooke, ajalehe ja
liniku... Natuke poputamine, aga samas jättis ta mulle ka märkme karmi käsuga "Korista!"...

Igatahes, naeratusi ja häid mõtteid kõigile!

***

Jäine vihm

Täna on 17. detsember... Hommikul saatsin isale sünnipäevaõnnitlused ja valmistusin mataks. Tellisin küttepuud ja tassisin kuuri. Õppisin ja puhkasin.

17. detsember... Möödas on kuu 17. novembrist. Kuid miski pole muutunud.

Naljakas, täna sadas jäist vihma... Ja sadama hakkas just siis, kui otsustasin jalutama minna. Kuidagi kõrgemalt poolt määratud ilm näis olevat. Kokkusattumusi pole olemas, eks ole.

Head jõuluaega kõigile!

***

"Jäämägi otse ees!"

Tulekul on 2 kontrolltööd, osaeksam, mata statisitika tähtaeg ja keemia netitestid... Kui mina oleks Titanic, oleks need jäämäed. Kuidagi pean proovima neist mööda laveerida (mis ei oleks tegelikult vist mõistlik, kuna need jäämäed on erilised, ka möödapääsenuna on neil võime mind põhja lasta) VÕI loodan, et laevakere vastu peab ja rammin neist otse läbi (nende kõigi korralik ja õigeaegne tegemine lootuses, et punkte piisavalt saan). Üks kuradi pikk lause. Ma peakski kohe nüüd õppima hakkama, aga pole ammu blogi kirjutanud. Ja õppimine on minu asjad-mida-teha listis päris põhjas. Jõulupidu on kusagil keskel, aga täna oli tantsutrenn, see on seal tipu lähedal... Niiet peole ei jõudnud.

Eile öösel oli mul plaan magama minna, aga mõtlesin, et kirjutaks luuletused arvutisse ümber. Poolteist tundi hiljem hakkas juba silm kinni vajuma, aga valmis ta oli. Luuleraamatust sain ka täna lahti, aga heas mõttes, mitte et see oleks olnud midagi, millest väga tahaks lahti saada. Aga sai Katjale üle antud.

Väga mitmed-setmed targad mehed ja naised on läbi ajaloo öelnud selliseid toredusi nagu "Õppida, õppida ja veelkord õppida!" (Lenin) ja "Õpitu saadab Sind kogu elu" jne... Kõik nad on sellele tõdemusele jõudnud PÄRAST seda, kui neile lõpuks kohale jõuab, et oleks minevikus rohkem õppima pidanud. Tagantjärele tarkus on ka tarkus. Nii ka mina... Ma TEAN, et peaks õppima... Osa minust soovibki seda teha, osa aga niisama logeleda või tegeleda listis kõrgemal olevate asjadega. Kurat ja ingel minus.

Ahjah, täna oli ju tantsimine... Katja ja minu viimane... Neljapäeval on veel üks trenn, aga tema on selleks ajaks juba Võrus. Niiet daamid, võtke järjekorda... Anyone...? Hellloooo?

Kuna kell on alles 10, siis on selline diil, et hakkangi õppima, kui just... Jaa, msn. Okei, hommikul ka aega... Vist. Aga mulle meeldibki nii, olen alati õppinud siis, kui aega on vähe jäänud, siis ma ikka pingutan ka.

**********************************************

QWERTY

Tagasi Tartus...

Jõgevalgi oli seekord päris tore, vaatasime vennaga Heroese viimast osa... Nii tore temast, et ta selle vaatamisega niikaua ootab, kuni mina ükskord sinna jõuan :D ... Jah, me oleme palju paremini hakanud läbi saama pärast seda, kui ma Tartusse tulin. Muidu kaklesime nagu vennad ikka. Autoga sõitsime ka koos täna, õpetasin teda ja värki. Tal tuli esimese korra kohta üsna hästi välja, tubli.

Praeguseks pea 4 tundi msnis klõbistanud... Kvaliteetaeg, kas teate. Nüüd filmi vaatama, kitarri mängima ja riläksima... Seekord filosoofiat ega midagi mõistlikku ei tule. Selle asemel:





*****************************************