Mida ma täna tegin.

Sain hulga raha.
Kuulasin vähemalt 6 tundi muusikat.
Tegin omletti.
Käisin paljajalu jalutamas ja kalja ostmas.
Lugesin ökot.
Põletasin küünalt.

Ja olin olemas.

***

Chapter 2. Meet Jane and Will.

John’s bar is a typical Illinois bar, walls piled with crappy decorations, like Route 66 signs and dollar bills. Oh and let’s not forget those bar stools and local drunks lined up in front of the counter. You could smell them from twenty feet away despite the lingering cigarette smoke.

Elu kui Ikea kokkupandava mööbli elutähtis ning vägagi kadunud jupp

Pärast mitut päeva spontaansusi...
Tegin igasuguseid asju, mis elu mingil määral huvitavamaks tegid.
Rääkisin näiteks suvalise joobes tüübiga Raeplatsi lähedal, kes osutus 36-aastaseks doktoriks (mingil alal, ei tea...), kellel on hetkel Tartus maalinäitus üleval. Pretty cool if you ask me. Ta oli Toomekal venelase käest pasunasse saanud, ma juhatasin ta bussijaama, kust ta hea õnne korral oleks Tallinnasse tagasi saanud. Sai jutte räägitud, maast ja ilmast...
Täna siis anatoomia töö, öko õppimine Hurda pargis, Katu trehvamine, jalutuskäik linnas ja botaanikaaias, Meelise poole minek ja Rauli poole minek, parkour ja kõhuvalu.

Täna alustasin ma raamatu kirjutamise ja ühe projektiga. Top secret.

Raamatust niipalju, et see on inglise keeles, ilukirjanduslik ja olen parasjagu nii kaugel kui teise peatüki juures.

Kas ka see oli spontaanne? Võibolla... Aga ma proovisin juba 10-aastaselt raamatut kirjutada, eks vanad soovid tulid kummitama. Pluss ... Pluss see... Jah. Eks ma ise tean, mis värk on, ja kuna selle blogi eesmärk on suuremalt jaolt mälestuste talletamine tähekombinatsioonide kujul, siis midagi lahti ei kirjuta.


"What is happening is me sitting here, in my old, rusted and torn armchair. Oh, and there is a gun pointed at my head. I think if the trigger was squeezed, the nine mil bullet would blast straight through my right gyrus frontalis inferior. I think."

***

Muide

Ma olen hääletustripilt tagasi, kokku kestis see 9 päeva ja 3100 km umbes.
Pikk jutt, nii et blogis väga ei kirjuta sellest, vaid paar fakti:

1. Iga kolmas lätlane lehvitab vastu
2. Lätis ja Leedus on jama hääletada
3. Poolakad on väga sõbralikud ja kiired sõitjad
4. Peldikus on mõnus magada
5. Kiirteepatrull ei kutsu politseid
6. Lepatriinusid on kõik kohad täis
7. Zywiec on väga hea õlu
8. Berliini jõudsime esimestena
9. Berliinis on suvi
10. Brandenburgi väravatest on kõrini, Tiergarten on kodune
11. Telgis on hommikul saun (Berliinis) või külmkapp (Leedu, Läti)
12. Mõni joob kell 13.00 Pariisi väljakul päikesesooja kirsiviina
13. Kebab on hea
14. Reisiseltskond koosnes väga toredatest inimestest
15. 3 päeva Berliinis
16. Tagasiteel külastasime igasuguseid Poola külasid: Chojna, Mysliborz, Bobowicko...
17. Rekkadega saime 3 korda sõita
    
18. Meelise nuga on tõenäoliselt Augustówis või Suwalkis...
19. Leedu aasal ei ole tore telkida
20. Jaanalindudega talu juurest võtab peale kuulus vene rekkamees
21. Eesti laks, Kirke Viljandisse ja mina Jõgevale

KONIEĆ!

Pikemat infot saab näost näkku vestlustes...

***

Stop chasing shadows, just enjoy the ride...

Sellise sõnumiga laulu leidsin ma oma pleierilt. Viimasel ajal on mitmed inimesed sarnast mõtet oma msninimes või blogis kajastanud, ja õige kah... Oli kord üks koomik, kes ütles, et elu on nagu lõbusõit Ameerika mägedel, on tõuse ja langusi, kurve ja sirgeid, aeglaseid ja kiireid kohti... See pakub sulle lõbu, paneb kartma, hirmutab, tekitab hea tuju ja masendust... Aga pole vaja muretseda, see on kõigest lõbusõit...

Ülehomme lahkume Berliini suunas. Lõbusõidu üks kurv, või tõus, või langus.... Ei tea veel.

Aga see on lõbusõit :P Mitmel tasandil tähendust omav...

***

Lõpetagem varjude tagaajamine ja nautigem lõbusõitu!

***

Feel good jne.

Viimasel ajal olen ma küll kuidagi haigem olnud, aga pole hullu. Ma paranen järjest, ma olen isegi rääkima õppinud viimastel päevadel. Enne seda olin küll täielik zombi.

A vahet pole. Ma ei saa aru, miks ma nii harva blogi kirjutama satun, isegi luuletusi kirjutan tihedamini. Liiga väss vist, et üldse midagi teha...

Nelja päeva pärast lähen hääletustripile Kirkega, sihtpunktiks Berliin. Aga mingeid kohustusi ega midagi pole, võime ka Alaskale põrutada, kui tuju tekib...

Niisiis siin ma istun. Enne Ameerika filmiajalugu võtsime Meelisega mõned õlled, tänu taevale ei ole meil enam füüsikat, niiet see ei saa energiatasemeid langetada. Pigem on mul siin mitmeid vahendeid energia juurdeandmiseks: rosinad, küpsised... Okei, mitte päris mitmeid. Peaks vist poes käima ja õlli juurde hankima või midagi.

Seekord väga pikalt ei viitsi kirjutada. Selle asemel kasutan juba varem valmis kirjutatud materjale. Vat nii.

Masendusest muserdunud rünkraske raud

teadvust ei oma, ent hingitseb kui elus

aastate koormast saab veel kunagi ta haud

roostes ja auklik ja taeva taustal tumeilus.

********

Ära ärata mind, näen und

hing hingata tahab, kas tead

ma seisan kui kurat kesk lund

ses unes, mis närib mu pead.

***

Tere tulemast minu pähe...

***

Deja vu kuidagi, eksju

On möödas nädal eelmisest füüsika praktikumist, aga tunne oli pärast praksi vägagi tuttav. Selle 3 ja poole tunniga ei saanud me suurt midagi tehtud ja selle tädi sõnul olime meie ka suurimad kannatajad seal. Tal oli kuradima õigus. Vähemalt sai jäävett, tavalist kraanivett ja Mõmmi limpsi ja koka segu juua.

Pärast loengut tatsasime minu poole, tee peal masendust edasi arendades, eriti minu puhul. Aga kui juba kohale jõudsime, siis sai paar kanapalli ( chicken balls...) hinge alla pantud. Kitarrimäng seekord ei aidanud, sest energia puudus. Keeli ei jõudnud tinistada noh. Siis tekkisid meil teooriad, et mul on mingi hepatiit või midagi, sest ma olen detsembrist umbes vahelduva eduga palavikus olnud. Uurisime netist pikaajalise palaviku põhjuseid, aga targemaks eriti ei saanudki. Enamus neist seostus raseduse või mingi operatsiooniga... Niiet ei tea, mis värk on.

Nii, enerksi puudus oli, eks.

Me läksime poodi missiooniga korralikke energiapomme leida... Väljusime õlle ja energiajoogiga, mis oli vist päris hea otsus, sest pärast oli enerksi kuhjaga. Jõime me neid vastavalt karupoeg Puhhiga ning lihtsalt oranzitriibulisest supikruusist. Energiajoogiga segatuna oli dynabock üpriski hää limonaadi maitsega. Pärast oli raske mitte pidevalt naeratada...
(P.S. joomine on paha-paha.)

Niisiis. Miks meil enerksi vaja oli - füüsika jätkus Struves. Hõissaa... Pole midagi paremat tervest päevast füüsikast. Tegelikult Struves ei olnud seda masendav õppida. Sest me ei pidanud ise eriti mõtlema, vaid kasutasime Kirke aju selleks. Siis tegi Katja meile spagetirooga ning kohvi, Katu ajas oma dzungliSteni juttu ja üldse oli tore... Mulle tundub, et ma vist tõenäoliselt nõustusin ühe riiuli täiustamisega. Igati positiivne, ma loodan... Kui sein väga suurt vastupanu ei osuta kruvidele.

Tšikid tõmbasid siis Püssi ja meie uttu.

Ja kõik elasid õnnelikult elu lõpuni.

***

Nii, mul on teine lugu ka rääkida. Eile oli Rauli pool filmiõhtu, kus sai alguses niisama lolli mängitud, headbangitud ja muidu tainas oldud. Aga siis... Siis vaatasime filmi, millel on suisa kaks pealkirja versiooni, "Leon" a.k.a. "The Professional". Lugu räägib palgamõrtsukast, kel hea süda, ning noorest tüdrukust, kelle vend ja pere tapetakse. See tüdruk satub palgamõrtsukaga koos elama ning armub temasse... Tüdrukut mängib Natalie Portman, sama tšikk, kes Vendettas Evey't kehastab. Vägagi vaadatav, sügavasisuline film, mis ka märulifänne ja romantikuid külmaks ei jäta.

Filmi kõrvale olid juustu-juustuvorstigrillsaiad... Mämmm...

Siis sai harjutatud tikkude kasutamist laskerelvana ja oligi kojuminek. Seekord oli linnas nii vaikne, et ma panin telefonist muusika käima... Hämmastav, kuidas see tühjadel ja vaiksetel tänavatel kajab, justkui tuhandete orkestrite sümfoonia... Muidugi, seda juhul, kui Beethovenit kuulata. Seekord oli Gogol Bordello rohkem teemaks. Aga ega sealtki viiul ei puudu.

***

Ma räägiks igasuguseid asju veel, mulle on rääkimine kuidagi pähe hakanud. Pärast reedet on selline tunne, et räägiks ikka vahel midagi kah.

No näiteks... Mul läks juba meelest, aga kohe leian uue teema.

Keemia eksamist ei ole rääkinud, aga pole midagi rääkida ka. Küsimused olid samad, mis kordamisküssade failis, nii et kui läbi ei saa, siis tuleb lihtsalt hoolikamalt pähe õppida.

***

Ahah. Jõgeval oli mul laupäeval mingi väga veider olla. Seda kutsutakse vist pohmakaks... Õhtul tegin siis sellise luuletuse, mis võib olla või võib ka mitte olla hea....

Here goes...

Trööstib sind vahtralehtede orkester

samm paiskab segi muusikuid

prilliklaasidelt sa tilku ära ei pühi

las olla, neid näha võib neid.

Aknaluugist teisel korrusel

sajab pähe sulle noote

see on müra, vihm parem pillimees

süda, miks te nõnda taote?

***

Selline lugu siis...

Okei, ma nüüd päriselt lõpetan blogosfääri risustamise, ausõna... Selleks korraks...

***