Deja vu kuidagi, eksju

On möödas nädal eelmisest füüsika praktikumist, aga tunne oli pärast praksi vägagi tuttav. Selle 3 ja poole tunniga ei saanud me suurt midagi tehtud ja selle tädi sõnul olime meie ka suurimad kannatajad seal. Tal oli kuradima õigus. Vähemalt sai jäävett, tavalist kraanivett ja Mõmmi limpsi ja koka segu juua.

Pärast loengut tatsasime minu poole, tee peal masendust edasi arendades, eriti minu puhul. Aga kui juba kohale jõudsime, siis sai paar kanapalli ( chicken balls...) hinge alla pantud. Kitarrimäng seekord ei aidanud, sest energia puudus. Keeli ei jõudnud tinistada noh. Siis tekkisid meil teooriad, et mul on mingi hepatiit või midagi, sest ma olen detsembrist umbes vahelduva eduga palavikus olnud. Uurisime netist pikaajalise palaviku põhjuseid, aga targemaks eriti ei saanudki. Enamus neist seostus raseduse või mingi operatsiooniga... Niiet ei tea, mis värk on.

Nii, enerksi puudus oli, eks.

Me läksime poodi missiooniga korralikke energiapomme leida... Väljusime õlle ja energiajoogiga, mis oli vist päris hea otsus, sest pärast oli enerksi kuhjaga. Jõime me neid vastavalt karupoeg Puhhiga ning lihtsalt oranzitriibulisest supikruusist. Energiajoogiga segatuna oli dynabock üpriski hää limonaadi maitsega. Pärast oli raske mitte pidevalt naeratada...
(P.S. joomine on paha-paha.)

Niisiis. Miks meil enerksi vaja oli - füüsika jätkus Struves. Hõissaa... Pole midagi paremat tervest päevast füüsikast. Tegelikult Struves ei olnud seda masendav õppida. Sest me ei pidanud ise eriti mõtlema, vaid kasutasime Kirke aju selleks. Siis tegi Katja meile spagetirooga ning kohvi, Katu ajas oma dzungliSteni juttu ja üldse oli tore... Mulle tundub, et ma vist tõenäoliselt nõustusin ühe riiuli täiustamisega. Igati positiivne, ma loodan... Kui sein väga suurt vastupanu ei osuta kruvidele.

Tšikid tõmbasid siis Püssi ja meie uttu.

Ja kõik elasid õnnelikult elu lõpuni.

***

Nii, mul on teine lugu ka rääkida. Eile oli Rauli pool filmiõhtu, kus sai alguses niisama lolli mängitud, headbangitud ja muidu tainas oldud. Aga siis... Siis vaatasime filmi, millel on suisa kaks pealkirja versiooni, "Leon" a.k.a. "The Professional". Lugu räägib palgamõrtsukast, kel hea süda, ning noorest tüdrukust, kelle vend ja pere tapetakse. See tüdruk satub palgamõrtsukaga koos elama ning armub temasse... Tüdrukut mängib Natalie Portman, sama tšikk, kes Vendettas Evey't kehastab. Vägagi vaadatav, sügavasisuline film, mis ka märulifänne ja romantikuid külmaks ei jäta.

Filmi kõrvale olid juustu-juustuvorstigrillsaiad... Mämmm...

Siis sai harjutatud tikkude kasutamist laskerelvana ja oligi kojuminek. Seekord oli linnas nii vaikne, et ma panin telefonist muusika käima... Hämmastav, kuidas see tühjadel ja vaiksetel tänavatel kajab, justkui tuhandete orkestrite sümfoonia... Muidugi, seda juhul, kui Beethovenit kuulata. Seekord oli Gogol Bordello rohkem teemaks. Aga ega sealtki viiul ei puudu.

***

Ma räägiks igasuguseid asju veel, mulle on rääkimine kuidagi pähe hakanud. Pärast reedet on selline tunne, et räägiks ikka vahel midagi kah.

No näiteks... Mul läks juba meelest, aga kohe leian uue teema.

Keemia eksamist ei ole rääkinud, aga pole midagi rääkida ka. Küsimused olid samad, mis kordamisküssade failis, nii et kui läbi ei saa, siis tuleb lihtsalt hoolikamalt pähe õppida.

***

Ahah. Jõgeval oli mul laupäeval mingi väga veider olla. Seda kutsutakse vist pohmakaks... Õhtul tegin siis sellise luuletuse, mis võib olla või võib ka mitte olla hea....

Here goes...

Trööstib sind vahtralehtede orkester

samm paiskab segi muusikuid

prilliklaasidelt sa tilku ära ei pühi

las olla, neid näha võib neid.

Aknaluugist teisel korrusel

sajab pähe sulle noote

see on müra, vihm parem pillimees

süda, miks te nõnda taote?

***

Selline lugu siis...

Okei, ma nüüd päriselt lõpetan blogosfääri risustamise, ausõna... Selleks korraks...

***