Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head...

Just nimelt eile, 19. märtsil tähistasime sõpradega minu 20. sünnipäeva...

Uskumatu, kui palju vaeva nad nägid: fotosessioonid, rekordeid purustav sünnipäevakaart, kokkamine... Telgitagustes toimus kindlasti palju muudki. Minu meelest oli see tähistamine juba täiuslik, kuid ma pole veel kingitust saanudki. See on juba nii over the top :) Megakaart on iseenesest juba ülim kingitus...

Niisiis, selleks, et ma tulevikus mäletaks ja et ka teie lugeda saaks, kirjutan ma põhjalikult või vähem põhjalikult üritusest koodnimega sünnipäev.

Kõigepealt külaliste nimekiri: Anni, Kirke, Katja, Katu, Meelis, Raul, Merili, Liisa, Liis ja Kadri, kes küll viibis tehniliselt väga lühikest aega ning Lilian, kes kahjuks tulla ei saanud.

Pärast hulka msnivestlusi seadsin sammud Struwe/Struve tänavale, et jõuaks enne peo algust korraldamisega aidata ja kapile nupud ette keerata. Viimane osutus arvatust raskemaks, aga ette nad said, mis sest, et üks on teisest kõrgemal ja ukse servale lähemal :) Anni ütles, et täiuslikkus kuulub muuseumisse... Samal ajal puhus Meelis õhupalle täis, mis olid tegelikult lateksist kindad, ning köögis käis salatimeisterdamine. Anni salat koosnes porgandist, porrust ja majoneesist... Ja teine salat oli maisine segu makrast ja riisist, kui ma õigesti mäletan. Kahjuks selle salati näidist mul hetkel külmkapis pole. Menüüs olid veel kahed muffinid, soolased ja magusad, ülihead nagu alati. Ning ahjukartulid! Mul tuleb praegu selline söögiisu peale. Koogiks oli aleksandrikook, legendaarne parkourisöök, mida iga endast lugupidav traceur vähemalt korra aastas mekib.

Nii me istusime seal, pugisime hõrgutisi ja rüüpasime Kellukest, herpsi ja Rocki. Aliasemäng oli ka vinge... Kahjuks kõik ei mänginud, Katjal ja Merilil oli küpsiste tegemine käsil. Aga küpsised tulid head...

Mingil hetkel oli Katu voodisse roninud just paras hulk inimesi ja laulsime mu sünnipäevakaardis leiduvaid laule a cappella karaokes :) Tuleb välja, et Valgre on tšikkide seas popp, Anni ja Katja soovivad tema laule saada...

Pärast F4 ja awww... -i ühispilte läksime minu poole. Seekord oli siin rekordarv inimesi korraga, 10 kui ma ei eksi. Varem valmis ostetud banaanitubakas leidis kohe kasutust ning nii me imesime Eveyt terve õhtu. Lahendasime ära nii herpsi kui ka teisipäevast allesjäänud jäägri, ilmavalgust nägid sellised uued kokteilid nagu Helluke, Jälluke ja Järbert. Seda mõnusat istumist saatsid soovilood youtubest... Küünaldega lillekujuline seadeldis, mis pidi laulma, ei täitnud oma ülesannet, aga ilus oli ikkagi, 7 küünalt keerlesid aeglaselt ümber lille keskme nagu aegluubis karussell. Need, kes rohkem vässud olid, leidsid omale tukkumiskohad ahju juures või minu voodis. Ja varsti oligi neil aeg minna. Pooltel külalistel tähendab. Iga roju oma koju, nagu Anni mõnikord ütleb, ja läksidki Kirke, Liis, Katja, Raul ja Merili... Ei tahtnud neid koogiampsuta ära lasta, aga neile ei läinud see eriti peale. Jääbki rohkem mulle :P

Liisa, Meelise, Anni ja Katuga siis istusime pimedas, valgustuseks vaid küünal ja arvutiekraan ning laulsime eestikeelseid tuntud laule. Liisa kingitud Pinot Noir sai joodud ning aleksandrikoogiga tegime kõik lähemalt tutvust. See on nii magus, et ühest tükist jätkuks energiat mitmeks päevaks ma arvan...

Kõik hea lõppeb kunagi, või vähemalt nii öeldakse. Igatahes istumine sai küll lõpuks otsa. Saatsime Liisa Vanemuise tänava nurgani ja Katu suisa koju. Anni ja Meelis koju ei läinudki... Annil oli plaan hommikul loengusse minna, ilmselt sai ta sellega hakkama ka, sest hommikul oli ta kadunud ja Stargate episood oli 13 minuti peal pausile pandud...

Niisiis, see post on juba lõpukirjandi pikkusega vist. Neile tehakse tavaliselt kokkuvõte... Ma teen ka lühikese ja konkreetse.

Sellised hetked on tõestus lausele "Elu on ilus!".

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. Ja ma olen õnnelik, et need inimesed on minu sõbrad.

***