Kas sa kuuled, kuidas lumi langeb?

Esimesed lumesõja alged peetud ja lumememmegi proovitud ehitada, ehk enne keemiat, kuhu me ei jõudnudki, sai lumega möllata. See valge substants, mis igal aastal (peaaegu igal vist) taevast langeb, pakub lõputuid võimalusi, lõputuid stsenaariume ja kindlasti palju lõbu. Lumega saab teisi pilduda, sellest erinevaid skulptuure või arhitektuurilisi objekte ehitada või siis sellele joonistada/kirjutada... Lund saab süüa... Ja kindlasti on lumesadu ja lumine park/mets väga ilus vaatepilt. Maailm on talvel hoopis teine, mõnikord lausa sürr, kui kõndida pimedas lumetormiga põlvesügavuses lumes, nägu härmas... Või siis lihtsalt istuda pargipingil ja kuulata, kuidas lumi langeb...

Jah, praegu olen muidugi optimistlik ja rõõmus lume üle, aga tavaliselt läheb see pikapeale üle, talve lõpu poole on lumest ja külmast kõrini, tahan jälle suve soojust ja rohelust. Siiski on talv mulle alati meeldinud. Nagu ka muud aastaajad. Suvi on siiski lemmik, ikka soojuse, looduse ja päikselisuse pärast.

Tore on ka see, et mul on küttepuud otsas. ETA külmumiseni - 3 päeva. Ei, nii hull ikka pole, nädalavahetusel ikka Jõgevale, ehk sealt saab puid vedada.

Aga aitab ilmalikest teemadest, ma räägiks nüüd psühholoogia/filosoofia jne jms valdkonda kuuluvast. Nimelt inimeste ettearvatavusest ja/või paravõimetest. Sest viimasel ajal on eriti tihti juhtuma hakanud seda, et ma mõistan inimesi. Seda, mida nad mõtlevad, ka siis, kui nad midagi ei ütle... Vaikus on mõnikord üpris kõnekas. Jah, enamikul inimestest on väga vali kehakeel. Nii, sedamoodi saab nende mõtetes ja kavatsustes, soovides ja muus sellises selgust. Aga kuidas sõna-sõnalt ära arvata, mida inimene järgmiseks ütleb? Minu puhul tuleb see iseenesest ja tihti on lihtsalt nii, et kumb ennem välja öelda jõuab... Ja kui keegi kirjutab mingi krüptilise sõnumi, on mulle küll tõenäoliselt selge, mis toimub. Iga inimese tegu, nii kirjalik, kehakeelne, sõnaline kui muidu annab aimu tema psühholoogiast, mõttemaailmast... Üsna häiriv on mõnikord, kui loed inimest nagu avatud raamatut ja tema sõnad räägivad käitumisele vastu. Mitte et seda nüüd väga tihti juhtuks, ärge tundke end puudutatuna :) Aga jah, vist on ikka kõik inimesed sellised nagu mina. Loeme üksteist. Saame teineteise tagamaadest aru, kuigi nad käituvad teisiti, kui mõtlevad, ja me ise samuti. Nõme mõnikord, miks peab teesklema, kui võiks lihtsalt öelda nii nagu on. Deem, selline on inimloomus. Rahu ja armastust siia maailma, seda on vaja.

Siiralt Teie,
Silver...
<>< <>< <>< <>< <>< <>< <>< <>< <>< <><