28. november 2008

Raske on tõusta...

Kui oled maha löödud. Või magad. Minu puhul viimast, unest pärismaailma naasta on raske. Eelmises postis rääkisin selles maailmas püsimisest, aga ise ei suuda hommikuti üleski tõusta... oh, iroonia. Aga olengi lihtsalt sellise raske unega, ma ei saa sinna midagi parata, või saan, aga see eeldaks mingisuguste kofeiinitablettide vms voodi kõrval kapil hoidmist, et kohe, kui äratuskell heliseb, pistan peotäie tablette suhu ja olen mõne hetkega laamendav energiapomm.

See variant jääb kindlasti ära, ma ei soovi tarbida mingeid ravimeid ega muid potentsiaalselt kahjulikke ühendeid. Ega ka mitte suhkruasendajaid, aspartaami sealhulgas. Olen selline veidrik.

Aga näe, täna jõudsin loengutesse. Tore oli.

Sellel nädalal sai toiduraha kuidagi väga kiiresti otsa, kuigi midagi ei ostnudki, või vähemalt ei mäleta mingeid suuremaid oste. Eelmisel nädalal jäi 500-st 225 alles... Kummaline. Seekord oli juba kolmapäevaks lännu.

Ah, igaks juhuks panen mingi aforismi või kuda teda nimetataksegi, tsitaat vist? Nojah...


Each moment in time we have it all, even when we think we don't.
-Melody Beattie

Ja nii ongi. Mõnikord saame alles pärast sellest aru, mõnikord ei saa üldse.
..................................................................................

1 kommentaar:

Anonüümne kirjutaja ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.