60.

Piiks, prrr, piiks, prrr.

Ta ei saanud aru, mis toimub. Äsja oli ta mootorrattal, sõitmas kusagil külateedel. Piiks, prrr. See veider hääl ja pimedus. Ava silmad, raisk! Hommik on. Aga milline? Esmaspäev? Pühapäev? Tema segaduses ajurakud ragistasid selle probleemi kallal, ja kogu aja jätkus piiks, prrr.

Teisipäev.

Ja ta lülitas telefoni äratuse välja.

Voodist välja saamine oli tema jaoks alati väljakutse. Kes kurat tahaks tõusta ja minna välja sellesse meie toredasse maailma? Aga valikut ei ole. Nojah. Seekord sai ta isegi üsna kiiresti üles, tavaliselt lükkab ta äratust vähemalt 3 korda edasi.

Tegu on tõesti erilise päevaga. Viie minuti jooksul pärast tõusmist lõugas läbi odavate kõlarite mustlaspunk, puud ahjus põlesid nagu patused põrgus ja tema juba orksi üle vaadanud. Absoluutselt mitte midagi uut.

Mis hommikusöögiks kah on? Ta käis eile poes. Selveris. Ta ostab peaaegu ainult soodushinnaga asju. Erandid on õlu ja kalapulgad. Niisiis, soodukaga merevaik läheb soodukaga saia peale, ilma soodukata õlu loputab selle alla. Või piim. Ta ema käis nädalavahetusel siin, pesi nõusid, koristas ja jättis piima, heeringat ja kana. Just seda ta vajaski. Veel süüa.

Amps, neelatus. Söök on ta kütus ja ta köök tankla. Teate seda räpilugu, milles sõnad: "Rassin, et saaks süüa ja söön, et saaks rassida." Veel ta ise oma leivaraha eest ei tööta, aga kunagi saab ka temast mutrike ühiskonnamasinas. Ta sööb, et saaks tööd teha ja teeb tööd, et saaks süüa. Raisk, mis elu see selline on?

Okei, ta ei mõtle sellele. Parem on lasta muusikal ajulained ühtlasesse alfa- või teetalainetusse viia. Lõdvestu, naudi elu. 24/7 Zen. Meditatsiooniline olek.

Jah, elu on ilus.
***