Kell on kuus!

Hommikul. Ma olen tasapisi järjest hiljem magama läinud, mulle meeldib öösel üleval olla.

Seekord olid jälle Anni ja Meelis siin, ülejäänud rahvas ei saanud tulla, kuna kõik on tont teab kus Eesti nurgas laiali... Egas midagi, vaatasime filme, võtsime viina ja moka-ja nuusktubakat, sest kõik tuleb ära proovida. Ja nagu alati, lahkusid inimesed minu poolt üsna varakult, umbes kella 3 paiku? Ei mäleta. Igatahes, Anniga jalutasime veidi linnapeal... Enne seda sai harjutatud keelebärjääri, mina rääkisin vene ja Meelis saksa keeles. Ma ei osanud suurt midagi öelda, rääkisin võileibadest ja sõimasin... Selline tore keel. Anni oli inglane mõnda aega.

Hetkel olen zombi. Kell on kuus läbi hommikul, pole maganud, olen joonud, tuba hakkab juba külmaks minema ja kõht on tühi. Vähem kui 12 tunni pärast peaks Lillu Tartusse jõudma, kui kõik hästi läheb. Taas kord kordub kõik... Täitsa nauditav elu mul :) Täna (ehk siis viimase ärkvelolekuperioodi ajal) ei rääkinudki kellegagi eriti messis, muidu on ikka oma 5 tundi vähemalt päevas... Aga hea põhjusega - tore on rääkida, eriti kui jutt lihtsalt ei lõpe ega lõpe, ka mitte siis, kui juba ammu lubatud magama minna...

Gogol Bordello lõugab täisvolüümil... Mul on nii paks põrand, et alumised ei kuule mitte muhvigi, siin üleval võib kõike teha. Karjuda, mida iganes. Laske käia.

Kuna head ööd pole vist sobilik soovida praegu, siis tere hommikust!

Captain's log, Feb. 5. 2009., 6.12 A.M.

***